Vares

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Õuevares
Jelena Polenova, "Maastik varestega" (1880)
Bruno Liljefors, "Varesed" (1891)

Vares (Corvus) on lindude perekond vareslaste sugukonnast. Eestis elab neli varese perekonna liiki: hakk (Corvus monedula), künnivares (Corvus frugilegus), hallvares (Corvus cornix) ja ronk ehk kaaren (Corvus corax).

Proosa[muuda]


  • Otsijate kätte jäi ainult vana salmialbum. Sellest oli välja rebitud kolmveerand osa lehti. Kaante vahele oli kuidagi jäänud ka käsitsi maalitud pilt. Sellel pildil oli näidatud supipada, mille all lõõskas kõrgele punane tuli, pajal aga oli sangade asemel kummalgi pool küljes kotka või muidu röövlinnu moodi kujutis. Risti üle paja oli kirjutatud salm:
Nüüd võtkem ilmal kuulutada:
see supp on õel ja must ja mäda.
Meil, mehed, kätte jõudnud ajad —
kõmm, kummuli kõik supipajad!
Pilditegija ja laululooja oli oma käegi alla pannud ja nõnda kirjutanud: "Pea vastu, veli Juhan! Sinu truu Reinmetsa Aadu ehk Ado Reinvald. Kirjutatud Meeril, sel üheksasada viiendamal aastal."
Noorparun luges, lõi silmnäost punetama ja küsis käheda häälega:
"Mis see on, ah? Üks bombe ja kaks kullid, was? Mis supet siin keedetakse?" — ja ise vehkis lehekesega just raseda naise silmade ees. Naise otsaesisel liikusid lühikesed juuksed saksa poolt tekitatud tuules. Otsaesine läks küll natuke valkjamaks, aga naine vastas veel rahulikuma häälega kui enne:
"Mehed purjus peaga sehkendanud seal Meeri kõrtsi man. Nemad olid puha koeruse pärast kahest varesest suppi keetnud, aga supp oli trehvanud must ja õela haisuga. Purjus meeste koerustükid, muud ei midagi."
"Ja kellele peab vastu panema see veli Johann?" norskas küsija.
"Eks ikka oma naisele... kui purjus peaga koju tuleb... ja kui naine võtab ahjuroobi," naeratas kostja. Kostjal oli õieti laiade põsenukkidega nägu ja näis sedamoodi, nagu oleks tema naeratus suu ligiduses üsna lahke, aga kõrvade poole laienedes läheks kavalamaks ja isegi inetumaks.
Seekord ei leidnud - need, kes otsisid. Põrandale jäi vedelema isegi mõnitus varesesupi kohta... Mis seal teha, kui kotkas on juba nii närbunud olekus, et teda võib üsna varesetaoliseks sehkendada... (lk 17-18)


  • Punane maja oli suur ja vana ning täis kägisevaid treppe ja kiivas uksi.
Talvel elasid maja keldris hiired ja suvel elasid korstnas varesed.
Ülejäänud osa aastast oli maja täis suuri inimesi, lapsi ja vöödilisi kassipoegi.


  • Sest mis on maja? Üks vihmavari ja tuulevari, üks ulualune, mis peab küllalt ilma ja tuult, et saaks seal oodata, kuni väljas jälle valgeks läheb; kuni tuleb talvehommiku Esimene Vares; kuni tuleb Kevad; kuni tuleb Talv; kuni elu saab otsa ja sa võid seal oma Surivoodile heita. See on maja. (lk 64)
    • Tõnu Õnnepalu, "Lõpmatus. (Esimene kevad)", Eesti Keele Sihtasutus, 2019


  • Sihvakate palmide otsas istuvad varesed. Neid kükitab ka rohul, ootavalt, luuravalt. Indias ja Tseilonil on vareseid niisama arvukalt nagu meil kodus varblasi. Nende kähisev kraa-kraa äratab meid juba varahommikul. Alles keskpäeval, kui kuum päike piinama hakkab, vaikib nende kisa. Nokad palavusest avali, hoiavad nad end suurte puude varju. Nad kuuluvad jäätmehävitajate hulka, kes topivad oma magudesse igasugust roiskuvat kraami. Nagu kõrgel majakatuste kohal tiirutavad harksabakullidki, toituvad nad jäänustest. Kui kohmakad, musta sulestikuga linnud oma jõulistel jalgadel üle muru astuvad, ei jää nende pilgu eest varjatuks külaliste ükski liigutus. Kui keegi korraks kõrvale pöörab, et kelnerit kutsuda, või ajalehe lugemisse süveneb, löövad nad tiivad valla, laskuvad valgele laudlinale ja näppavad, mis nokka jääb. Kui külastaja tahab seejärel oma röstitud saiale võid määrida, leiab ta tühjalt hõbenõult ainult isupeletavad raasud. Võib-olla kütsüb tä nüüd vihasena kelneri, kes vaid pilguga vareste pooie osutab, need on aga juba valmis järgmiseks varguseks. Lauanaabrite naeratuses ei puudu kahjurõõm, sest nad kõik on seda juba omal nahal tunda saanud ega hoiata nüüd ka uustulnukaid. See süütu nali on ainus asi, mida kalli hotelli külastajatele serveeritakse tasuta. (lk 7)
  • Äratuskella me oma uhkes mereäärses hotellis ei vaja. Varsti pärast päikesetõusu algab vareste kraaksuv vada, mis kestab õhtuni ja vaikib ainult päeva kõige kuumematel tundidel. Kaks mustasulelist lärmitsejat on eriti jultunud. Nad laskuvad aknaraamile ja tervitavad meid kähiseva kraa-kraaga. Me ei liiguta end. Üks vares kergitab tiibu, hüppab aknalauale, paterdab tugevatel jalgadel üle laua otse suure kandekoti juurde, kust ta loodab leida midagi söödavat. Teine kutsumata külaline, kes, pea viltu, tähelepanelikult oma kaaslase aktsioone on jälginud, valmistub pikeeringuks ja hüppab koti käepidemele. Kostab paberi krabinat. Aga seal on ainult fototarbeid, mida isegi kõige näljasem vares kasutada ei saa. Veel paar tagajärjetut nokahaaret ja pettunud varas ronib kotipõhjast lauale tagasi. Ta pistab oma paksu noka veeklaasi, tõstab pea üles ja laseb joogil kurku voolata. Plaksutame käsi, mispeale linnud kärmesti akna juurde sibavad ja karedalt kraaksudes hüvasti jätavad, et mõnes teises hotellitoas õnne katsuda. Me oleme neid armastama hakanud, neid linde pidulikus mustas, kel aga on tänavapoiste kombed. (lk 20)
    • Ursula ja Wolfgang Ullrich, "Džungel tulevikuta?", tlk R. Aro, 1973

Luule[muuda]

No kuis siis mitte naerda,
mis kasu silmaveest:
on vareseid meil palju,
kuid pole püssimeest.


Pilvi all iga vares
ju kraaksub aegade lõppu,
kuid Eesti luuletares
pole kuulda ei kippu-kõppu.


Mõte, nälgind vares! jälle priiska:
näe, mis aknast heitis helde kokk!
Raiskamata ühtki punast piiska
suru sügavale vilja terav nokk!

Neela, noki, jultund kerjus, kuni
purjus väsimus saab viimaks jagu sust,
ning su kähe laulja sügav uni
täis on mõistmatut ja rasket magusust!


Täna on Valentini päev.

Maa on krõbe. Lumikellukesed on saanud kolki.
Rästad putravad. Tuvid hõõruvad
Näpistavas pakases pepsilt hääli vastamisi.
Varesed krigisevad ja ragisevad
Kohmakalt lendu.


Aga ma mõtlen vahest et ei tea ehk
istub üks vares minu aiateibal
mitte teades et see aiateivas on minu oma
ja külmetab.
Ei aimagi et nii külmast lumest võib
minna süda nii soojaks.

  • Ilona Laaman, "Järelkiindumus", rmt: "Mis need sipelgad ka ära ei ole", 1970, lk 6


Kivi igatsusest sipelgate jumalast
ei tea ma midagi.
Su silmad minu kohal ma ei tea
nende jumalat, sinu suu
võibolla igatsusest väsind ja üle.
Võibolla kivi tahaks olla vares.
Ma tõesti midagi ei tea.
...
Võibolla vares tahaks olla kivi.
Tõesti tõesti kuidas võiks ma teada
sipelga imestust kui ilm on ilus?

  • Ilona Laaman, "Armastades", rmt: "Mis need sipelgad ka ära ei ole", 1970, lk 7


VII
Tuli kokku külalisi
karwaseid ja sulelisi –
lendas wares, harakas,
kull ja kaaren nupukas;
...
X
Karu imes mesijooki
jänes rüüpas õllejooki,
wares mune krõbistas,
harak sülti lobistas.

Vanasõnad[muuda]

Künnivares
  • Ega surnud vares enam lenda.
  • Harva harak sea seljas, vana vares igapäev.
  • Vaene vaestega, vares varestega.
  • Vana mees vareste roog, musta linnu leivakakk, hakkide nina-alune.
  • Varane vares pühib nokka, hiline siputab tiibu (pühib nokka).
  • Vares ei lähe valgeks, kui palju ka pesed.
  • Vares vaagub ise oma pesa üles.
  • Vares vaagub vahetaja värava suus.
  • Vares vara sadu vaagub, õhtu hilja head ilma.
  • Vares varese silma ei noki.
  • Vares varesega, harakas harakaga.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929
Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel