Surivoodi
Surivoodi on voodi, milles keegi sureb.
Proosa
[muuda]- Sest mis on maja? Üks vihmavari ja tuulevari, üks ulualune, mis peab küllalt ilma ja tuult, et saaks seal oodata, kuni väljas jälle valgeks läheb; kuni tuleb talvehommiku Esimene Vares; kuni tuleb Kevad; kuni tuleb Talv; kuni elu saab otsa ja sa võid seal oma Surivoodile heita. See on maja.
- Tõnu Õnnepalu, "Lõpmatus. (Esimene kevad)", Eesti Keele Sihtasutus, 2019, lk 64
Luule
[muuda]Kuigi surm on suu ees,
veetleb kauguskihk.
Igas rohus vägi,
igas oma kihvt.
Ihkad surivoodilt
lendu sina ka.
Ema vihtleb poega
naistepunaga.
- Jānis Peters, "Vägiheinast, kortslehest ja naistepunast", tlk Andres Ehin, Ly Seppel, rmt: "Läti uuema luule valimik", Tallinn: Eesti Raamat, 1997, lk 153