Mürk

Mürk (ka mürkaine) on aine, mis võib ainevahetuse kaudu põhjustada organismi tervisehäire või surma. Erinevate organismide jaoks on mürgised erinevad ained.

Proosa

30. Mõned valmistuvad kogu elu kestel elamiseks tarvilike asjade nimel, mõistmata, et kõigile meile on sisse kallatud surmavat sünnirohtu.
- Epikuros, "Ütlused", I ("Peamised arvamused. Ütlused", tlk Kaarina Rein, Akadeemia 5/2013, lk 771-781)

"Võtku mind Madis," ütleb ta, [Toots Kiire kohta] "kui mul aimugi oleks, mis see nööpsaabastatud konks minuga täna tahab teha. Hommiku tahtis mind kõigepealt ära tappa ja jootis mulle hirmsat kihvti sisse, mis mind kõik selle õndsa hommikupoole koledal kombel aevastama — ei, mitte aevastama!— õigus, haigutama ajas. Õnneks sain apteekri käest õigel ajal vastukihvti, nii, et... noojah, nii et eluvaim veel sisse jäi. Noojah, hõkk, see oli hommiku, aga mis ta minuga praegu mõtleb teha, seda ei tea ma koguniste. Seda peab tema enda käest küsima."
- Oskar Luts, "Suvi", 1987, lk 44

... lehetäisid tuleb hävitada just juunikuus. Selleks on olemas igasugused pulbrid, preparaadid, tinktuurid, ekstraktid, keeduvedelikud ja suitsutegemise moodused, rotikihvt, tubakas, tökat ja muud mürgid, mida aednik katsetab üksteise järel, niipea kui märkab, et tema roosipõõsastel paljunevad ohtlikul viisil rohelised rammusad lehetäid. Kui te kasutate neid vahendeid tõelise ettevaatlikkusega ja vajalikul hulgal, siis märkate, et teie roosid ei jää iialgi lehetäide hävitamise käigus kahjustamata, kas või sel kombel, et te kuidagi põletate lehe või punga; mis puutub lehetäidesse, siis tunnevad nad end hävitamise kestel ülimõnusasti, kattes roosioksi otsekui tihe pärlikiht. Seejärel tuleb teil nad valjude vastikushüüatuste saatel igal oksakesel eraldi lömaks pigistada. Nii siis hävitataksegi lehetäisid; kuid aedniku juures on veel kaua pärast seda tunda tubakavingu ja tökatihõngu.
- Karel Čapek, "Aedniku aasta", tlk Lembit Remmelgas, Loomingu Raamatukogu 40/41 1964, lk 64

Tommy ja Annika nihelesid rahutult oma toolidel. Tädi Laura raputas nõutult pead, ning proua Settergren kiirustas ütlema:

"Loodame, et sul läheb peagi paremaks, tädi Laura."

"Oh jaa, seda kindlasti," sõnas Pipi lohutavalt. "Sest vanaemal ju läks. Ta oli lõpuks nii terve, et hoia alt. Sest ta võttis sisse rahustavaid vahendeid."

"Milliseid rahustavaid vahendeid?" küsis tädi Laura huviga.

"Rebasemürki," kostis Pipi. "Ääretasa lusikas rebasemürki. Kus see alles mõjus, ütlen ma teile. Pärast seda suutäit istus ta viis päeva täiesti vagusi ega lausunud sõnakestki. Rahulik nagu kauss hapupiima! Lihtsalt täiesti terve! Ei mingit kargamist ega kisa enam. Sadagu või ühtejärge katusekive pähe, ühtejärge, tema muudkui istus ja mõnules. Nii et küllap tädi Laura saab ka terveks."

Astrid Lindgren, Pipi Pikksukk (raamat), rmt: "Pipi Pikksuka lood", tlk Vladimir Beekman, 1999, 4. trükk, lk 212-213

Seekord nõudis mu peremees minult mitte elu, vaid surma eliksiiri. Või lihtsalt öeldes — tugevat mürki, mida ta tahtis kasutada oma vaenlaste vastu. Ta oli nii kaua elanud mürgitamishirmus, et ta nüüd oli otsustanud oma vaenlastest ette jõuda.

Olen leidnud, et palju sellest halvast, mis maailmas sünnib, tuleb inimeste rumalusest. Aga mõnikord võib ka juhtuda, et rumalus on õnnistuseks. Enamik inimesi ei näi teadvat, kui kergesti kättesaadavad on mürgid, ka kõige kangemad ja salakavalamad, nii et nende hankimiseks pole vaja ei kuradi ega nõidade abi. Ei ole nende eest vaja maksta kallist hinda. Pealtnäha kõige süütumais taimedes, mis oma õitega meie silma rõõmustavad, on küllalt mürki, et kustutada elu terves linnas. Oma mürgi oleks Dandolini igal ajal võinud ise valmis keeta. Oleander ja käoking, mis kasvasid ta aias, surmaputk ja koerapöörirohi, mida võis korjata umbrohu hulgas. Et neist valmistada surmavat tinktuuri, poleks vaja olnud isegi seda lihtsat laboratooriumi, mille ta mu käsutusse oli andnud. Seda oleks võinud teha ka kõige vaesema mehe köögis.

Karl Ristikivi, "Nõiduse õpilane", Lund 1967, lk 137-138

Me naudime taime sõjamasinat. Nagu Amazonase vihmametsas peagi selgeks saab, pole taimed mingid nannipunnid. Kuna puud ei saa liikuda, ei kurameerida või end kaitsta, on nad ellujäämise nimel leidlikuks ja agressiivseks muutunud. Mõnel tekivad otse koore alla strühniini või muu mürkaine kihid; mõned on lihasööjad; mõned on leiutanud keerukate sulgjate tolmuharjadega õied, et riivata õietolmuga igat putukat, lindu või nahkhiirt, keda neil on õnnestunud oma sireenilõhnade ja -värvidega ligi meelitada. (lk 76)
On üsna tavaline, et ma veedan pool tundi, valides pööriskipslilleoksa või roosat lupiini, stsillakujulise karukella vart (mis nõretab mahlast - see tähendab peaaegu alati mürki), oranžikaspunast roosi nimega "Bing Crosby", punase-valgekirju murtudsüdame vart, erkkollast neiusilma, suurt fuksiadaaliat, punase-valgekirjut kirikakrakujulist kääbusdaaliat ja uhkete tähnidega punakollast Pavonia tigridia't, mis näeb välja nagu päevaliiliaga abiellunud ja fiestale läinud iiris (nimi tähendab "tiigrinäolist paabulindu”, mis on üsna tore, aga mina olen seda alati hoopis "Mehhiko kübaratantsuks" nimetanud). (lk 110)
Mitte et kõigesööja elu lihtne oleks. Koaala ei pea muretsema, kas tema järgmine suutäis on mürgine. Tegelikult on eukalüpt väga mürgine, aga koaalal on keerukas ja kaitsev soolestik, nii et tema lihtsalt sööb eukalüpti, just nii, nagu seda sõid tema vanemad. Lehmad söövad hirmu tundmata rohtu ja teravilja. Kuid kõigesööjad on murelikud. Nad peavad pidevalt uusi roogasid maitsma, et näha, kas need on suupärased ja toitvad, riskides end kogemata mürgitada. Nad peavad õnne katsuma uute maitsetega ning seejuures hakkab neile tihti mekkima midagi niisugust, mis, ehkki toitev, ei peaks neile loomupäraselt meeldima: tšillipipar (mille tõi Euroopasse Kolumbus), tubakas, alkohol, kohv, artišokid või näiteks sinep. (lk 158)
- Diane Ackerman, "Meelte lugu", tlk Riina Jesmin, 2005

[Rehepapp:] "... Mida sa, lambapea, siis sõid?"

[Sulane Jaan:] "/.../ Noh, vorsti sõin, sinki sõin, ja siis sihukest Idamaa maiusrooga, mis lõhnas nagu roos. Seda pole ma varem saanudki, valge justkui pekk ja pehme!" /---/

[Rehepapp:] "See idamaa maiusroog oli seep. Sellega saksad pesevad end, see ei sünni ülepea süüa! Puhas mürk."

Andrus Kivirähk, "Rehepapp". Varrak 2000, lk 4

Luule

Booraksis, valges arseentrioksüüdis,
lubjas, mis kustutamata, ja pigis,
sulanud tinas, arseendisulfiidis,
rasvas, tõrvas ja varvaste higis,
saastas ja solgis, roisus ja rögas,
pidalitõbiste jalgade uhtmes,
huntide, rebaste sapilögas,
kõõmas ja kaapeis, taldade pühkmeis,
rästiku veres ja mürgiski veel
keegu kadeda laimaja keel!

François Villon, "Ballaad kadedaist keeltest", tlk Johannes Semper. Rmt: Keskaja ja vararenessansi kirjanduse antoloogia. Eesti Riiklik Kirjastus 1962, lk 471-472; F. Villon, "Testament". Vagabund 1997, lk 45-47

pesemata karahvin luitund laualinal
daam istus laua taga ootas kohvi
see täna tuli myrgita sest myrk sai otsa
ja teenijannal polnud aega uue järgi minna

Jim Ollinovski, "DAAMI PORTREE", lk 35, rmt: "Aeroplaan esimesest pilgust", 2009

Draama

Jago:

Maur juba muutub näost mu mürgi toimel.
See hirm ja kahtlus on ju loomult mürk,
mis alguses on keelel vaevalt tunda,
kuid verre imbudes lööb põlema
kui väävlikaevandus. - Jah, nii see on.

William Shakespeare, "Othello", III vaatus, 3. stseen, Jago kõneleb Othellost, tlk Jaan Kross, rmt: W. Shakespeare, "Tragöödiad" I. Tallinn: Eesti Raamat 1966, lk 457

Vaata ka

Mürgitamine

Välislingid