Teravili

Luule

Ma kõnnin hallil lõpmata teel
kesk nurmi, täis valmivat vilja,
ma kõnnin ja kõnnin otsata teel
kui teede laul, tee helisev meel,
ja kõik on nii õhtu hilja.

Ernst Enno, "Rändaja õhtulaul"

Proosa

Kui rukis oli lõigatud ja pekstud, tuli järg kaera ja nisu kätte. Nisu, see päikese ja maapinna kuldne kingitus inimestele, millest Juhan oli kõnelnud. Katriina tundis teatud aukartust iga kord, kui ta vikat sellest kuldsest viljast läbi libises. Ta kõndis põllul oma vaikses üksilduses ja mõtles: nisu on kallim kui rukis, palju ta seda ei saa, kuid üht väikest kotikest seda head ehtsat nisu, mille niitmisel ja peksmisel ta oli vaeva näinud, tahtis ta siiski. Ta kavatses paluda Eerikssoni või Sefferit, et nood jahvataksid ka tema nisu, kui nad endile jahvatavad. Siis tahtis ta sellest heast jahust enesele saia küpsetada. Ta arvas juba tundvat, kuidas heledad saiad lõhnavad, kui neid ahjust välja võetakse. Ta ahi oli peaaegu kõlbmatu, kuid küllap ta hakkama saab.
- Sally Salminen, "Katriina", tlk E. Haliste, 2. trükk, 1997, lk 25

[Rurisk:] "Öelge kuningas Shrewdile järgmist. Meie rahvaarv kasvab, kuid meie käsutuses olev haritav maa on piiratud. Metsloomad suudavad elus hoida vaid teatud arvu inimesi. Saabub aeg, mil maa peab avama ennast kaubandusele, eriti nii kivine ja mägine maa, nagu on seda minu oma. Te olete võib-olla kuulnud, et Jhaampe tavade kohaselt on valitseja oma rahva teener? Mina teenin neid järgmisel kombel. Ma panen oma armastatud õe mehele lootuses võita oma rahvale teravilja, kaubateid ja madalmaade kaupu ning karjatamisõigusi aasta külmal perioodil, kui meie karjamaid katab lumi. Selle vastu olen ma valmis andma teile lisaks ka palke, võimsaid pikki palke, mida Verity oma sõjalaevade ehitamiseks vajab. Meie mägedes kasvavad valged tammepuud, millesarnaseid te pole kunagi näinud. Minu isa poleks sellega nõus. Tema suhtub elavate puude lõikamisse vanamoodsalt. Ja nagu Regalgi, peab ta teie rannikut kohustuseks, teie ookeani suureks tõkkeks. Aga mina näen seda nagu teie isa – laia, kõikidesse suundadesse kulgeva teena ja teie rannik on juurdepääs sellele. Ning ma ei näe midagi halba selles, kui kasutatakse iga-aastastes üleujutustes ja tormides langenud puid." (lk 436–437)
- Robin Hobb, "Salamõrtsuka õpilane". Tõlkinud Kaaren Kaer. Varrak, 2000