Sally Salminen

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Sally Salminen, 1941

Sally Salminen (25. aprill 1906, Vårdö vald, Ahvenamaa - 18. juuli 1976, Kopenhaagen) oli Soome kirjanik.


"Katriina"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Sally Salminen, "Katriina", tlk E. Haliste, 2. trükk, 1997.


  • Katriina oli vanim kolmest õest, taluomaniku tütar Põhja-Soomest Pohjanmaa maakonnast. Kolmest õest oli ta kõige ilusam, kõige rõõmsam ja kõige uhkem. Tema noor hästisirgunud keha oli tugev ning töö läks tema käes kui mäng: oli see siis palkide raiumine metsas, kündmine ja äestamine põllul või ketramine ja kudumine kodus. Oli tore näha, kui Katriina talvisel pealelõunal palgikoormaga koju jõudis päikese vajudes lummemattunud lagendiku taha. Ta istus rahulikult ja sirgelt koormal, hoides ohje kindlais, säravalt siniste kodukootud labakutega kätes. Korralikult kängitsetud jalad lõid uhkeldades takti tema rõõmsale laulule. Paks kodukootud seelik ja jakk pakkusid head kaitset pakase vastu ja ta ümarad põsed pearätiku all olid soojad ja punased nagu pihlakamarjad. Sinised silmad särasid elurõõmust. (lk 7, romaani algus)
  • [Juhan:] "Kas sa pole kunagi kuskil käinud?" küsis ta. "Sa võiks ometi sõita maailma vaatama — tulla ka Ahvenamaa saartele. See on midagi muud kui üksluine lagendik siin ülal. Kas sa ei ole sellest tüdinenud?"
"Ei," vastas Katriina ebalevalt.
"Ma ei saaks küll püsida eluaeg samal paigal. Pean veidi maailma nägema — seiklushimu, saad aru. Ainult sellepärast sõidan merel. Ära arva, et meil ei ole maad Ahvenamaal. Oi-jah, suured, uhked talud. Minul endal on suur ilus talu, valgeks värvitud häärberiga, millel on palkon ja kaks korrust. Meie majad sarnanevad aedlinna majadega. Ei, mul ei oleks vaja merel sõita, kui ma ise ei tahaks veidi liikuda, see on kõik."
"Kuid kes harib maad?"
"Seda teevad sulased. Seal ei olegi tarvis harimist. Kõik kasvab iseenesest nagu rohi. Vaata, meil on teine ilmastik, mitte sugugi selline nagu siin. Teil on siin vist neetud külm tali ja palju lund?"
"Juhtub küll, et lumi meie majad kinni tuiskab, kuid ma ei leia, et meil oleks nii väga külm."
"Tuiskute kinni! Kas teie ära ei külma? Ahvenamaal on teisiti, harva sajab meil lund. Ja sellepärast kasvab seal kõik." (lk 8)
  • "Kas Ahvenamaal tõesti kasvab õunu?" Katriina ei vabanenud enam mõttest õuntele.
"Muidugi on meil seal õunu. Mul on enesel suur puuviljaaed. Igal hommikul võid minna ja noppida kastemärjast rohust — niipalju kui aga tahad: punaseid, kollaseid, rohelisi ja siniseid õunu."
"Siniseid õunu," kogeles Katriina üllatunult, kuid ta meeled olid nüüd sellises seisukorras, et ta võis uskuda mida tahes.
"Jah, jah, siniseid õunu. Kõik sordid, kõik värvid," kiitles mees, kes oli sattunud kirjeldamisega hoogu ega lasknud end peatada. (lk 8-9)
  • Väsimatu rahutus oli haaranud Katriina. Paik, kus ta oli veetnud muretult kakskümmend kolm aastat, tundus talle väljakannatamatult igav ja vaene. Lagendiku üksluisus tegi teda haigeks. Laiad, lainetavad rukkipõllud ja tumerohelised lopsakad kartuliväljad ei suutnud enam rõõmustada ta silmi. Ta unistas kuldseist nisupõldudest ja lõhnavaist puuviljadest — eeskätt õuntest, mis kasvasid seal kaugel lõunas, paradiislikel Ahvenamaa saartel. Ta hakkas vihkama oma kodukoha pikaldasi, sõnakehvi mehi ja vaatas tülgastusega omaenese ja oma sõbrataride riideid. Kunagi varem polnud ta tähele pannud, kui kohmakas ja maitsetu oli nende kodukootud rõivastus. Ahvenamaal oli see teisiti. Mehed seal olid palju reisinud, olid elavad ja käitusid nagu härrased, ja naised tarvitasid kergeid, meeldivaid vabrikuriidest rõivaid. Seal ei olnud nii külm, et nad pidanuks rõivastuma varesehirmutisteks pakase pärast. (lk 9)
  • Katriina õed ei varjanud, et nad veidi kadestasid oma vanima õe õnne. Kõik kolm naist valmistusid Katriinale väärilist veimevakka muretsema, kuid Katriina ei tahtnudki sellele mõtelda. Juhan kinnitas, et nad seda ei vaja. Ahvenamaal tarvitatavat teistsugust pesu ja rõivaid. Ning polnudki nüüd enam aega kedrata ega kududa: laev, millel Katriina tulevane mees teenis, pidi paari päeva pärast õitma lõuna poole, ja Katriina pidi sõitma kaasa. Katriina ema oli pahane, et ta ei saanud oma esimesele lapsele valmistada veimevakka, ja isa käis ringi löödud näoga. Mida küll naabrid mõtlevad, kui ta vanim tütar laupäeva õhtul läheb pastori juurde ja laseb end laulatada ilma vähimagi pidutsemiseta, halvemalt kui mõni popsnikuplika, kes on sunnitud abielluma. Kuid Katriina kuulas nüüd vaid Juhani arvamust. (lk 9-10)
  • Alguses viis tee kitsale maaribale vee ja hallide ümarate mägede vahel, kuid siis pöördus see täitsa ootamatult otse saare keskele, ja võõra üllatusena avanes hoopis teistsugune vaade kui see, mida oli ennustanud ebasõbralik rand. Mäed, mis olid paremal pool teed, alanesid ja kidurate väikeste pedajate asemel, mis olid paistnud merele, kasvasid siin kõrged, sirged männid ja vanad, habetunud kuused; oli ilus, sügav okaspuumets. Vasakul pool teed hiilis vesi rahulikule rohuga kaetud rannale, kus luga oli ajanud juuri üsna maa läheduses, sügavamas vees aga liikus paks kõrkjamets suvetuules. Seal oli sildu ja paate ning halle õlgkatusega maju. Selle väikese ilusa lahe tagant tõusis teine, veel sügavam okaspuumets nagu sünge müür. Mäenõlvakul, mille tagaseinaks tume mets, seisis pisike punane maja valgete aknaraamidega. Kaks metsa sirutusid saare sisemusse, kuigi org nende vahel laienes ikka rohkem ja rohkem ning andis ruumi põldudele ja heinamaadele. Küla paistis uduselt kaugel orus. Küla taga peegeldusid suvetaeva sinas tuuleveskite väljasirutatud tiibade tumedad kontuurid. (lk 11)
  • Äkki seisatas mees ühe majakese ees.
"Siin me nüüd olemegi," hüüdis ta oma kõige uhkemal ja rõõmsamal ilmel ja sirutas käed välja.
Katriina vaatas ja vaatas. Ta ees oli madal onnike, värvimata ja vooderdamata, kallakil ja viltuste nurkadega ning tuule lõhutud laastukatusega. Onn seisis lamedal kaljulaval ning seal ei puutunud silma mingit rohelist peale mõnede nõgeste, mis olid siginenud pühkmetehunnikus madala trepi ümber, tõstes pead isegi mädanenud trepilaudade vahelt. Mäel vedeles aiaroikaid, mis näitas, et kord oli maja olnud ümbritsetud aiaga. Polnud näha ei lauta ega puukuuri, ainult käimla, niisama hall ja viltune nagu suuremgi onn, seisis seal ja selle uks rippus vildakalt ühelainsal hingel.
Katriina pilgud rändasid tagasi maja juurde. Majal oli kaks pisikest akent vanapoolse rohelise klaasiga. Üks ruut oli katki ja auk oli täis topitud räbalatega. Ukse alumisse külge olid rotid närinud suure augu.
Noor naine seisis keeletult, nagu välgust tabatud, kuid lõpuks tuli ta nagu meelemärkusele ja pöördus mehe poole. Katriina mõõtis meest külmade pilkudega ja, näidates majale, ütles pilkavalt: "Ah, see ongi sinu suur valge palkonitega maja," ja pilguga kaljulavale ja nõgestele, lisas ta: "Ja sinu talu ja sinu õunapuud."
Kuid mees ei lasknud ennast häirida. Suures imestuses tõstis ta kulmud: "Minu suur valge maja?" Siis selgis ta nägu: "Ah-soo, ha, ha, haa! Ega sa ometi kunagi uskunud, mis ma lobisesin." (lk 14)
  • Kapten Nordkvist, kuningas saarel, mõtles Katriina. Tema, kes omab suurt ilusat maja. Katriina vaatles meest tähelepanelikult. Ta oli pikk mees, väga tugeva kehaehitusega ja hoidis kõrgilt rinda ettepoole. Kõik tema näojooned olid kindlad ja karmid. Laup oli kõrge, nina pikk ja kongus, silmad suured, selged ja väljatungivad, suu lai. Ta oli ilus mees, kuid selgesti esiletungiv jõhkrus ja uhkus rikkusid ta välimust. (lk 15)
  • Mõne minutiga hävisid kõik naise uhked ,lootused, helged unistused ja armastus ning lugupidamine mehe vastu. Alasti julm tõde seisis tema ees. Selle ümberkukkuva onni ja palja kaljulava pärast oli ta jätnud maha oma kodu. Ja tema mees oli selgroota hoopleja, kelle üle kõik naersid ja keda keegi ei uskunud. Mitte keegi muu kui ainult tema oma lapselikus rumaluses oli lasknud ennast tüssata. (lk 16)
  • Juhan võttis taskust võtme ja tegi tabaluku laguneval uksel lahti.
"Tule nüüd, Katri, ma pean kohe minema, muidu hakkab laevajuht kiruma."
Juhan ruttas sisse ja Katriina järgnes temale läbi pimeda eestoa.
"Kuhu sa pead minema?" küsis naine.
"Laevale, laevale. Ega sa ometi arva, et meremehel on aega kauaks maale jääda. Ei, seda pole!" Ta viskas Katriina rõivakompsu maha ja ruttas ukse poole.
Katriina hüüdis kohkunult: "Ega sa ometi mõtle kohe minema hakata. Mis siis mina peale hakkan, ma olen siin võõras."
"Oh, Katri, küll sina hakkama saad. Mine heinaajaks Nordkvisti poole. Ma tulen sügisel tagasi, loodan, et jõuluks." (lk 16)
  • Katriina hakkas nüüd lähemalt uurima seda kohta, mis edaspidi pidi saama tema koduks. Maja üks ots oli jaotatud kaheks pimedaks nurgaks: eestoaks ja sahvriks; muide, ta koosnes vaid ühest toast, ja see ei olnud kuigi suur. Akendel puudusid kardinad ja aknalauad olid koitanud. Pleekinud tapeedid olid kulunud ja suitsunud; madal lagi oli nõest peaaegu must. Pisike lahtine pliit oli must nii seest- kui väljastpoolt. Raudpada seisis kolmjalal tuleasemel, mis oli täis tuhka, ja konksu otsas rippus kannatada saanud kohvikatel. Katriina vaatas patta. Paja põhjas leidus veidi kuivanud putru, mitu kuud vana, ja pudrus oli puulusikas. Kohvikatlas loksus must haisev kohvipaks.
Ukse juures nurgas seisis määrdunud kapp, mille ühe nurga all oli puuduva jala asemel kivi. Mõned tolmused ja katkiste servadega nõud seisid kapis riiulitel, sealsamas vedeles ka kuivanud ja hallitanud leivatükke. Üks rott kadus kapi taha. Vilets laud, uskumatult räpane, seisis akna all. Kõrvalnurgas leidus magamisase, lahtine puusohva, mille kaas oli üles tõstetud seina vastu. Ja ase oma ebameeldiva sisuga oli nii, nagu Juhan oli selle mitme kuu eest jätnud. Aknapoolse seina ääres seisid kaks tooli ja nurgas vana kummut praguse peegliga. Kummuti ja pliidi vahel oli seina külge ehitatud kast puude hoidmiseks. (lk 17)
  • Kas tal enesel polnud enam mingit õigust oma elu üle otsustada? Ta istus tundide kaupa toolil pisikese akna all ja murdis pead. Päike kadus ja ehapuna kahvatus. Taevas tumenes. Katriina tundis ennast nõrgana ja näljasena, kuid sellel polnud nüüd mingit tähtsust. Mis pidi ta nüüd peale hakkama? Tagasi minema oma isa juurde? Ei, iialgi ei pöördu ta tagasi kadunud tütrena ega lase neil näha oma alandust! Tal oli vaid üks valik: minna Nordkvisti poole naeripõldu kitkuma ja heina tegema ning Svenssoni poole vilja peksma. Ta pidi müüma oma tööjõudu, et saada leiba, millest elada, see oli tema tulevik.
Vaikselt, nagu kustusid värvid taevas pärast päikeseloojakut, hajus Katriina muretu nooruserõõm, et mitte kunagi enam ärgata ellu. (lk 19)
  • Nii algas tema esimene päev pikas tööpäevade ahelikus. Päike kuumas kitkujate kumeraid selgasid, okkad torkisid ja nõgesed kõrvetasid nende käsi. Kuid kui saabus õhtu, oli naeripõld kitkutud ja hõrendatud, nii et taimed, mis olid alles jäetud, seisid ilusates ühtlastes ridades üleskohendatud peenrail, ja vaade sellele pakkus töötegijatele rahuldust. (lk 20)
  • "See on hea, et valmis saime enne viljakoristamist. Noh, Katriina, kas sul piima kodus on?"
"Ei," vastas Katriina alandlikult.
Kapten pöördus ühe teenija poole: "Tilda, anna Katriinale lõssi, kui ta koju läheb!"
"See on kena, see," mõtles Katriina ja võttis piima tänulikult vastu. Ta arvas, et talle päeva eest makstakse, kuid kuna midagi säärast ei paistnud plaanis olevat ja et kõik teised päevilised hakkasid lahkuma, järgnes ka tema neile.
Koduteel seltsis Katriinaga naine, kellega ta oli töö juures tuttavaks saanud. Naise nimi oli Beeda Andersson ja ta oli nende mitme lapse ema, keda Katriina oli näinud eelmisel päeval naabermajas. Naine jutustas, et ta mees teenivat sulasena kapten Svenssoni juures.
"Kuidas on," küsis Katriina, "kas töö eest makstakse päeviti või kõik korraga, kui tööaeg on läbi. Ma tahaksin parema meelega tasu iga päev kätte saada."
"Ah, ma tänan," ütles naine vihase pilguga piimakannule sihtides. "Sa oled juba tänase eest saanud."
"Kas arvad, et piim on tasuks töö eest?"
"Ole rõõmus, kui sa ei pea kaks päeva sama piima eest töötama. Küll need teavad, mida nad annavad: seda, millest nad tahavad lahti saada. Vana kooritud piim, mis muidu hapneks ja tuleks ära visata." (lk 21)
  • Oma lapsepõlvekodus oli Katriina küll töötanud nagu mees, kuid nüüd ta nägi, kui suur vahe oli selles, kas töötada oma maa peal koos omasugustega või töötada palgalisena järelevaataja karmi pilgu all. Oli pikk tööpäev isegi juba hommikust kuni keskhommikuni, kella kaheksani, kui lauale anti verikäkki hommikueineks. Paaritunnilise puhkuse järel jätkati tööd teritamise, riisumise ja koristamisega, kuni kaste hakkas langema, mil jälle saabus aeg, et asuda niita küürutama. Kui kell õhtul pärast sellist tööd näitas üheksat või kümmet, tundus tõepoolest hea voodisse heita ja liikmed välja sirutada mõneks tunniks, mis anti puhkamiseks, kuni algas jälle järgmise päeva kibe töö. (lk 21-22)
  • Nooremad, hästiriietatud naised suhtusid Katriinasse külma põlgusega. Nad olid kapteniprouad ja seisid temast kõrgemal nii seisuselt kui väärikuselt. Juba üksi see, et ta pidi neid tituleerima selle kõrgestihinnatud tiitliga, tegi Katriina ebakindlaks ja vaikseks. Ta polnud tiitlitega harjunud. Vanematele talunaistele ta oli torparinaine, kellel midagi ei olnud, ja võõras väljaheidetu, kes muidugi oli sunnitud naituma. Nad vaatlesid kriitiliselt Katriina hästiarenenud keha; aeg pidi kindlasti varsti näitama. Ja kõik nad suhtusid temasse kui põlatud, kõlbmatu ja lobamokast Juhani naisesse. See tõsiasi tegi otsuse tema kohta juba enne, kui ta sai oma tublidust näidata. Naine, kes oli naitunud Juhaniga, pidi paratamatult olema niisama vilets nagu Juhan ise. (lk 22-23)
  • Tema töökaaslasedki suhtusid temasse halvakspanevalt ja heitsid avalikult nalja tema Pohjanmaa murraku üle. Katriina kartis suud avada, et oma kallist, kerget ja pehmet lapsepõlvekeelt kõnelda. Ta pingutas end väga, et kõnelda nii nagu teised, kuid see oli raske. Siin tarvitati nii palju kõnekäände ja "ütles see", "ütles too", et Katriina läks segaseks. (lk 23)
  • Viljakoristamise ajal töötas Katriina Svenssonite pool, ja seal oli tal veelgi raskem. Talle meenusid Juhani sõnad: kõige ihnsam mees kihelkonnas, ja ta mõtles, et vähemalt sel korral kõneles Juhan tõtt. Kapteniproua, pisike kõhn terava ninaga naine, ei jäänud ihnutsemises oma mehest maha.
Sellal, kui mees põldu mööda lonkas ja vandus, et töörahvas ei niitnud küllalt maa ligi või jättis mõne kõrre kasvama põllule, oli naine kodus ja valvas, et suhkur, või ja munad oleksid korralikult luku taga. Ihnsate kätega lõikas ta õhukesi leivaviile ja luges suhkruraasukesi; võid ta seadis klaastaldrikule sakilise puulusikaga ja tegi sellest nägusa ja uhke ilustise, kuid kui mõni näljane sulane seda noaga puudutas, langes ilustis kokku nagu õhupall.
Katriina nägi meeste nägudest, kui nad lahkusid napi söögi juurest, et nende kõhud olid veel pooleldi tühjad. Tema endagi nälg oli jäänud samuti kustutamata. Siis tundis Katriina nagu nähtamatut sidet enese ja teiste tööliste vahel. Meie töötame koos põllul, kuulame samu valje käske, nälgime koos — meie peaksime olema seltsimehed ja kokku hoidma nagu vennad ja õed. Kuid ei, tahtis Katriina vahel tüdrukute ja sulaste sekka minna, kui need lõbutsesid pärast tööd ta oli samuti noor — siis koheldi teda nagu võõrast ja ta tundis ennast hüljatuna. (lk 24)
  • Ühe sõbra ta võinuks endale saada, Beeda Anderssoni, naabrinaise, kellega ta nii tihti lahkus rikkast külast, et koos koju minna mägedes asuvaisse torparionnidesse. Ja ehkki Katriina aja jooksul ikka paremini õppis aru saama naise kibestusest ja kannatusist, ometi ei saanud ta veel temaga sõprust sõlmida. Kõik see pimedus ja otsatu lohutamatus kohutasid Katriina noort hinge. Ta tundis ennast veel võõrana selles pimedas maailmas ja leidis, et tal on kõigest hoolimata asumisõigus elu helgemal poolel. Selliselt jäi Katriina alati üksildaseks mitte ainult oma väikeses majas, vaid ka väljas inimeste keskel. (lk 24)
  • Kui Svensson ei vandunud ega kaevanud rahva pillamise üle, läks ta lahkelt meelitades naiste lähedusse ja vaatas neid oma himurate silmadega. Vahel patsutas ta nende seljale või silitas nende paljaid käsivarsi. Katriina vaatas talle järele kohkunud, imestunud pilguga. Ta oli alles noor ja kogemusteta naine ega tundnud elu kõiki kuristikke. (lk 25)
  • Kui vili oli pekstud ja hakati seda töötasuks jaotama, teatud mõõt rukist iga tööpäeva eest, kuulis Katriina teistelt ja nägi ka ise, kuidas Svensson tuhandete võtetega püüdis igast mõõdust teri varastada. Kibestus kasvas Katriina hinges, kui ta oma koti võttis ja selle valutaval seljal koju kandis, Svensson aga seisis kottidega täidetud heinavankri kõrval ja valvas rahuloleva naeratusega sulaseid, kes raskeid kotte sisse kandsid. (lk 25)
  • Kui rukis oli lõigatud ja pekstud, tuli järg kaera ja nisu kätte. Nisu, see päikese ja maapinna kuldne kingitus inimestele, millest Juhan oli kõnelnud. Katriina tundis teatud aukartust iga kord, kui ta vikat sellest kuldsest viljast läbi libises. Ta kõndis põllul oma vaikses üksilduses ja mõtles: nisu on kallim kui rukis, palju ta seda ei saa, kuid üht väikest kotikest seda head ehtsat nisu, mille niitmisel ja peksmisel ta oli vaeva näinud, tahtis ta siiski. Ta kavatses paluda Eerikssoni või Sefferit, et nood jahvataksid ka tema nisu, kui nad endile jahvatavad. Siis tahtis ta sellest heast jahust enesele saia küpsetada. Ta arvas juba tundvat, kuidas heledad saiad lõhnavad, kui neid ahjust välja võetakse. Ta ahi oli peaaegu kõlbmatu, kuid küllap ta hakkama saab.
Aga kui saabus aeg, osutus Svenssoni taktika muudetuks. Nüüd ta tasus rahaga tavalise viljaga tasumise asemel, Kuigi Katriina alati oli pooldanud rahaga tasumist, oli ta nüüd ometi pettunud. (lk 25)
  • Koju minnes ta seisatas kõheldes Svenssoni värava ees. Ta vaatas mõtlikult oma raha. Miks mitte? Tal oli nüüd raha, Svensson kavatses nisu niikuinii müüma hakata. Tema tahab nisu osta! Otsustavalt pööras ta ümber ja läks tagasi rõõmsalt ja uhkeldades. Esikus ta kohtas otsitavat.
"Kapten Svensson,» ütles ta kohe, «ma palun veidi nisu osta."
Mees põrnitses teda, nagu oleks ta viirastust näinud.
"Nisu! Tänan väga. Kas popsid on nii uhked, et rukis neile enam ei kõlba. See on, kurat võtku, kõige häbematum, mida olen kuulnud."
Kapteniproua pistis oma terava nina esikusse ja lisas oma vaheda keelega: "Suuresti peab kõik olema, kuigi elatakse kuskil kaljuserval. Siin abistame ja aitame, anname piima ja kartuleid, ja kui nad saavad mõne sendi, siis tahetakse kohe nisu osta."
Katriina seisis, nagu oleks talle külma vett kopsikuga kaela valatud. Mitte iialgi poleks ta oodanud säärast kohtlemist, kuna ta ju soovis nisu osta oma vaevaga teenitud raha eest. Sõnagi lausumata pööras ta ümber ja jooksis minema, kuna ta veri kees vihast. (lk 25-26)
  • Katriina sulges ukse ja läks sisse. Ta seisis ühe hetke keset põrandat nagu halvatud, kuid siis ei pidanud ta närvid enam vastu ja ta ronis voodisse tagasi, värisedes kogu kehast. Seal tulid pisarad takistamatult nagu siis, kui murdub veepais. Katriina polnud neid naisi, kel pisarad alati käepärast. Kõigist pettumustest ja raskustest hoolimata, mis teda olid tabanud sellest ajast, kui ta oma vanematekodust lahkus, polnud ta seni valanud ühtki pisarat. Kuid nüüd ta nuttis kaua ja võimsasti. Ta istus pimedas toas voodis, käed silme ees, ja õlad tõmblesid nuuksumisest. Ta oli erutatud ja närviline, kuid tema pisarais oli niisama palju viha kui kartust. "Oh neid vereimejaid!" mõtles ta, "neile ei piisa sellest, et neile antakse kõik vaev ja higi, nad tahavad kõike, tervet su elu, nagu oleksime meie, vaesed tööinimesed, ainult selleks, et rahuldada nende ahnust ja himu." (lk 28-29)
  • Katriina vajus sügavasse kurbusse. Kõik oli nii lootusetu. Äärmisel meeleheitel toetas ta pea kätele ja istus liikumatult ööpimeduses. Kuid siis tundis ta eneses midagi, mis talle meenutas tema suurt saladust, mis sundis teda unustama kõik - oma ebaõnnestunud abielu, vaest kodu, kapten Svenssonit ja kõiki tigedaid talupoegi.
Laps!
Jah, nüüd ta teadis, et ta kannab last. Ta tõstis pea kõrgele ja leidis, et öö oli muutunud valgemaks. Tõstetud laubaga ja käsi kõvasti rinnale surudes vaatles ta oma viletsat kodu, ja ta näoilmes oli midagi trotslikult rõõmsat. Ta saab siin siiski õnnelikuks kõigest hoolimata, isegi vaesus ise ei saa talle õnne keelata, ja ta näitab kõigile, et tema õnn võib õitseda isegi paljal kaljulaval. Ta saab oma lapse, kellele elada. See saladus oli nagu särav küünal ta pimedas elus. Veel ei teadnud sellest keegi, kuid küllap külanaised sellest varsti teada saavad ja hakkavad näppudel päevi lugema. Kuid mis hoolib ta nendest! Ta on veel noor ja tugev ja murdumatu. (lk 29)
  • Juhan oli Katriina elust kadunud sellest päevast, kui ta tuli Ahvenamaale, kus mees temast lahkus nii ülepeakaela. Katriina ei tundnud mereasjandust ega saanud mõtetes jälgida meeste sõite sadamast sadamasse tuule ja tormiga, nagu seda tegid teiste meremeeste naised. Mõnikord oli kapten Nordkvist, kes oli laeva omanik, talle hõiganud: "Kuule, vanamees on sul Taanis," või ""Friida" on jõudnud Viiburi," ja see oli ka kõik, mis ta oli kuulnud kogu selle aja jooksul. Kuid nüüd tahtis ta Juhanile kirja saata. Katriinal polnud aimu, kui palju Juhan laevamehena teenis, kuid sellest seisundist, milles maja oli, järeldas ta, et Juhan kunagi polnud hoidnud raha ega polnud osanud seda kasutada otstarbekalt. Enda jaoks Katriina ei soovinud midagi, kuid lapsega oli lugu teine. Ta ise pidi teatud ajaks töö juurest eemale jääma, ja väike laps vajas nii palju. (lk 30)
  • Juhan võiks ju ise aimata, arvas Katriina, millises seisukorras ta naine on, kuid vaevalt mõtleb ta sellele, nii muretu nagu ta on. Paljud mehed said täismeesteks alles sns, kui vastutus perekonna eest neile selgroogu kasvatas. Vahest Juhangi muutub, kui ta kuuleb, et ta saab isaks. Katriina pidi igaks juhuks teda hoiatama, et ta ei raiskaks oma palka, kui lõpeb sõiduaeg. (lk 30)
  • Katriina ei osanud kirjutada, ta oli õppinud ainult lugema. "Friida" kapten oli paistnud sõbraliku olekuga, ta loeb kindlasti kirja Juhanile ette, kuid kes selle kirjutab? Mitu päeva käis ta ja mõtiskles selle küsimuse üle. Kaptenid saarel ja nende naised ja lapsed tundsid kirjutamiskunsti, kuid polnud kerge vaesel naisel minna nende uhkete inimeste palvele. Kapten Engmanist kõneldi, et ta oli kõige abivalmim säärastel juhtudel, kuid ka kuulus ka nende võimsate hulka ja ta võiks arvustada või teha märkusi ja nõuda tänulikkust ning tasuta töötegemist vaeva eest. (lk 30)
  • "On nii — ma mõtlesin — tahtsin küsida, kas Elviira ei saaks mind aidata ühe kirja kirjutamisel Juhanile?"
"Jah, muidugi, ei saa ju ükski ristiinimene keelduda seda soovi täitmast," vastas noorperenaine.
Elviira silmad lõid särama: "Kirja kirjutada. Minugi pärast, ütles Engman Ullale, kui viimane tahtis merre hüpata. Tule minuga teise tuppa, seal on kirjutusvahendid." (lk 32)
  • "Esiteks kirjutame kuupäeva, see on ju harilik kõikides kirjades. Kuidas sa soovid alustada, Katriina? Igavesti armastatud abikaasa või unustamatu kallilt meeles peetud mees?"
"Ei, kirjuta lihtsalt "armas Juhan"!" ütles Katriina kuivalt.
"Sündigu sinu tahtmine. Kuidas sa siis edasi soovid?"
"Koosta kiri oma tahtmise järgi, ütle vaid, et ma ootan kevadeks peenikest peret, ja et ta oleks kokkuhoidlik teenitud rahaga."
Väike Elviira kirjutas suure innuga. Mõlemad poognad täitusid tema peenikese ja tiheda kirjaga. Katriina imestas küll, et see väheke, mis tal oli ütelda, paberil nii palju ruumi võttis, kuid kuna kõik oli talle nagu egiptuse hieroglüüfid, siis ta ei lausunud sõnagi, vaid laskis tüdrukul edasi kirjutada. Katriina jälgis aukartlikult pisikest kätt, mis liigutas sulge nii kergesti, et sõnad otsekui voolasid paberile. (lk 32-33)
  • Katriina oli jällegi ühe kaptenist-taluniku, nimelt Larssoni juures ja lõikas pilliroogu, mis kasvas saare keskel asuva järvekese kallastel. Talumehed, kellele kuulus maa järve ümbruses, omasid õigust pilliroole, mis nende kaldaosal kasvas. Nad tarvitasid seda loomadele allapanemiseks ja kõrvalhoonetele katuste valmistamiseks.
Tihe lopsakas mehekõrgune pilliroog ulatus kaldalt kaugele vette. Kuna järvepõhi oli äärmiselt pehme, siis oli pilliroo lõikamine isegi elukardetav. Katriina oli liiga uhke, et oma hirmu näidata, kuid ta oli närviline ja rahutu kogu päeva, mil ta esimest korda seda tööd tegi. Oma kõverate lühivarreliste sirpidega kõndisid töölised kallast pidi pikas reas; lõikamist alustati kaldalt ja töötades mindi ikka edasi läbi rohelise paksu pilliroometsa, kuni sinine järvepind hakkas paistma. Mahalõigatud pillirood, mis lebasid teerajal, kust töölised olid edasi liikunud, kanti kaldale kuhja, seejärel asuti uut "rada" tegema. (lk 34-35)
  • Kui nad õhtul väsinutena mäest üles koju sammusid, ütles Beeda Katriinale: "On vist nii, et ootad peenikest peret, Katriina?"
"Jah, see on küll nii," pomises Katriina vastuseks.
"Oh, jumal küll," ohkas Beeda endamisi valjusti, nagu meenuks talle midagi oma noorusest, ning ütles seepeale Katriinale: "Lapsi omada pole raske, kui on neile midagi anda, kuid pole kuigi mõnus, kui sul on toatäis näljaseid lapsi."
"Seda võib arvata." (lk 37)
  • Katriinal oli raske aeg. Mõlemad, nii Nordkvist kui ka Svensson, tahtsid teda tööle, ja ta käiski mõlemal pool. Vaheaegadel oli ta abiks teistelegi talumeestele nende põldudel. Ta oleks meeleldi tahtnud vahetevahel üheks päevaks koju jääda või end vähemalt ühel hommikul korralikult välja puhata. Kuna laps kasvas, hakkas ta tundma end kehast raskena ja ebamugavana ja väsis ruttu. Kuid ta silmade ette kerkis talv tundmatuna ja kohutavana, ning ta pidi nagu orav koguma endale tagavara pesasse. Tal oli veidi rukist, mis ta rukkipeksmisest oli saanud, ja kelleltki kalurilt oli ta ostnud kaheksandiktünni soolatud silke.
Nüüd sai ta kartulivõtmise eest veidi kartuleid. Kuid tal polnud keldrit, kus ta saanuks hoida oma suure vaevaga muretsetud toidutagavara. Kartulid puistas ta külapoest saadud puukasti; ta pidi neid toas hoidma, et külm ära ei võtaks. Kõige raskem oli kallihinnalise jahuga, mida rotid ähvardasid hävitada. Lõpuks tuli ta heale mõttele: ta riputas jahukoti nööriga lakke. Silguanum seisis pimedas eeskojas ukse taga; kalad olid liiga soolased rottide peene maitse jaoks ja seisid seetõttu puutumata. (lk 37-38)
  • Päevad muutusid lühemaks ja lühemaks. Vahetevahel möllasid sügisetormid hiigla jõuga ja puistasid kolletavaid puid, nii et kuivad lehed õhus lendlesid. Sellistel päevadel jätsid talunikud kõik toimingud ning ruttasid tuulikutesse sügisvilja jahvatama. Kõrgematel mäetippudel nähti kõikjal keerlemas suuri punaseid või halle veskitiibu. Need keerlesid ebaühtlase kiirusega ja kaebliku raginaga, mis sügisehämaruses kostis hirmutekitavalt. (lk 38)
  • Juurvili ja loomajuurikad koristati ja karjad aeti ööseks lauta. Siis tuli loomatapmise aeg, ning Katriinat kutsuti taludesse vorste, verikäkke ja sülti valmistama ning liha ja pekki sisse soolama. Nende toimingute juures meenusid talle igasügisesed loomade tapmised isatalus ja ta mõtles suurtele lihapüttidele paksu pekiga ja pikkadel kangidel rippuvale kuivatatud lihale, mis neil oli olnud talviseks tagavaraks. Ettevalmistused külmaks aastaajaks olid siin umbes samasugused. Vahe seisis vaid selles, et siin pidi ta kõik teistele tegema, tema oma vaeses kodus aga puudusid anumad talvise toidutagavaraga. (lk 38-39)
  • Teiste hääled kadusid kaugusse. Puud mühasid ümberringi ja metsa tagant kostis mere sügav kohin. Tuul hõõrutas kaht puutüve rägisedes teineteise vastu ja mingi lind kaijus kõrgel puu otsas. Pruunikashall orav jooksis veidi eemal maas. Katriina ohkas sügavasti. Metsas oli nii rahulik ja vaikne ning ta haigele hingele tundus õhk palsamina. Kui ta vaid saaks istuda siin kivil, ilma et tal enam tarvitseks inimeste juurde tagasi minna! Kui hea on istuda, kui pole tarvis, et töötaksid mõtted ja tunded, sammal aga kooks pehme rohelise vaiba temalegi, nagu oli kividel ümberringi. Kuid ei, veel polnud ta jõudnud lõpule oma eluga. Ta pidi seda jätkama võideldes ning edasi rühkides. (lk 41)
  • Katriina lamas öösiti üksi ja kuulatas sügisetormi, kui see merelt tulles läbi oru kihutas ja eriti vihaselt möllas ülalpool küla asuvate kaitseta majakeste kohal. Oli nii palju ehmatavaid hääli, mis kostsid pimeduses; rebased muutusid nii julgeks, et hulkusid otse Põhja- ja Lõunasaare vahel asuvat küla pidi ja nende meelisrada läks otse üle mäe Katriina maja tagant. Tihti kuulis ta kurikavala kanavarga hirmsat haukumist, mis lõikas läbi luust ja lihast. Rebase kisa oli surmajuhtumite ennustajaks ja seepärast kardeti ja vihati seda eriti. (lk 42-43)
  • Juhan oli kaasa toonud ka veidi raha ja Katriina soovitas tal seda hoida lapse sünnini kevadel. Mees panigi raha kuulekalt kummutilaekasse, kuid juba varsti nägi Katriina, et ta sealt iga päev natuke võttis ja enesele maiustusi ostis külapoest, kus ta veetis pikki talveõhtuid külameestega juttu ajades. Katriina ei hakanud talle etteheiteid tegema — ta polnud kunagi sallinud virisemist ega tülitsemist, kuid tal polnud ka tahtmist raha ära peita. See oli ju siiski Juhani raha, mis ta ise oli teeninud. Kuid ta süda valutas, kui ta mõtles, kuidas kõik võinuks olla teisiti, kui ta mees talle praegu pakkunuks tuge ja arusaamist ja nõustunuks koos töötama lapse ja nende enese ühise tuleviku heaks. Kui mees oleks tige ja pillaja, võib-olla et ta siis oleks tarvitanud mõnd tigedat sõna, kuid Juhani muretu, lapseliku rumaluse vastu osutusid kõik etteheited tarbetuks. (lk 45)
  • Katriina jõudis varsti arusaamisele, et mees oma teenitud rahanatukese kaotas vaid rumaluse ja hooletuse tõttu. Ta ostis kalleid, ebapraktilisi asju, laskis teistel end petta ja vahetas endale kelli ja plekk-karpe, milledel polnud mingit väärtust. Tihti ta lihtsalt laskis oma rahal taskust ära kaduda. Ta ei joonud ega suitsetanud, kuid armastas väga maiustada ja ostis iga päev mõne sendi eest kompvekke. Katriinal polnud raske arvata, kuidas ta suvel oma palga sadamates ära raiskas, kus säravad vaateaknad ja hoolimatud kaaslased ta kergesti juhitavat meelt kiusasid. (lk 45-46)
  • Kuid Andersson oli ja jäi kadunuks, ja oli selge kõigile, et temaga oli juhtunud petlikul kevadejääl õnnetus. See oli raske löök Beedale, sest ta jäi üksinda toitjaks suurele alaealiste laste hulgale. Kui Katriina mõtles sellele, tundus elu talle liiga julm, et seda välja kannatada. Tal polnud midagi anda ja osavõtlikud sõnad mõjusid tühjadena ja väärtusetuma. Katriina tundis siiski, et ta lähedus oli naabrinaisele kergenduseks, sest Beeda tajus instinktiivselt, et Katriina karedas ja vaikses olekus oli rohkem sümpaatiat ja arusaamist kui jõukate talunaiste pikis, piiblisalmidega vürtsitatud seletusis. (lk 48)
  • Ühel pealelõunal, kui Katriina Beeda pool istus ja kudus, vaikselt nagu tavaliselt, tuli kapten Svensson longates, kepp käes. Käsivarrel kandis ta korvi.
"Tere, Beeda," piiksus ta. "Seisab ju pühakirjas, et ei tohi unustada leski ja vaeslapsi, ja kuna ma ju ei ole päris jumalasalgaja, kuigi minulgi on omad vead, siis mõtlesin, et tulen vaatama, kuidas sul läheb. Siin on veidi kuivatatud liha ja mõned leivakoogid, mis kapteniproua sulle saadab."
Beeda seisis põrandal otse mehe vastas ja ta suu liikus, kuid sealt ei tulnud ühtki häält. Siis korraga murdus see lahti. Beedal polnud Katriina enesevalitsemist ega jääkülma rahu, ta nuttis vihast ja karjus nuuksudes teesklevale heategijale:
"Teie oleksite pidanud varem mõtlema kristlusele, et ei oleks tekkinud enneaegseid leski ja vaeslapsi. Nüüd tulete oma armuandidega! Arved andis oma parimad aastad teile näljapalga eest, ja teie lasksite tal talveks ära minna, kui ta oli teie juures rüganud kogu suve ja sügise. See oli teie süü, et ta pidi tööd otsima väljaspool küla ja nägema vaeva pika teega üle halva jää. Teie tulete ja kõnelete kristlusest. See kristlus pole seda väärt, et sellele sülitadagi." (lk 48-49)
  • Nii möödusid mõned päevad. Katriina käis ja mõtiskles asja üle endamisi. Miks ei või ma seda asja ise toimetada, nii nagu toimetan kõiki teisi asju, siis tean, et see saab korralikult tehtud, ütles ta endale. Kuid tähendas samas kangekaelselt: ei, mul ei ole tarvis seda teha, ja ma ei tahagi seda teha. Temas oli midagi, mis selle vastu tõrkus. Ta tundis ähmaselt, et tal oli Õigus headusele ja hoolitsemisele, kuigi ta oli tugev küllalt, et sellest mitte oleneda. Ja ta ootas ja ootas, et kogeda natukenegi sellest õrnusest, mille järele iga naine sellistel juhtudel igatseb. (lk 50)
  • Hilishommikul tuli Seffer ämmaprouaga, ja paar tundi hiljem sündis laps, tubli poiss. Beeda, kes oli näinud ämmaemanda tulekut ja taibanud, milles asi seisis, tuli ja oli vabatahtlikult abiks. Kriitilise momendi saabudes ajas ta Juhani toast välja. Hiljem otsis ta teda igalt poolt ning leidis ta lõpuks noruspäi maja taga kivil istumas. Beeda pilgutas talle kelmikalt silmi: "Tule nüüd sisse, isa, kuid tee enesele veidi iseteadvam nägu ette, sest muidu peab poiss oma isa pärast häbenema." (lk 543)
  • [Juhan:] "Meie peame ikka lootma..."
"Lootma! Ma olen kindel, et sinugi ema lootis — kuid mis see aitas. Ei! Meie, vanemad, kes me töötame ja harime maad, peame vaatama, et elu siin maailmas oleks teisiti korraldatud, nii et südametunnistuseta kelmid ei saaks väikesi lapsi selliselt kohelda. Kas sul kunagi pole tekkinud himu mässu tõsta?"
"Ei, seda küll mitte!"
"Kuid minul on!"
Katriina võttis lapse, kes vahepeal oli ärganud, ja teda imetama hakates lisas ta ähvardava liigutusega ja ähvardava tooniga hääles: "Hoidku nad end!"
Juhan ei osanud selle peale midagi kosta. Vaikides pani ta mütsi pähe ja läks välja. (lk 57)
  • Juhan sai tööd Paadilahes viibivatel laevadel. See mitte päris väike laevastik, mis talve läbi oli ankrus seisnud seati nüüd merele sõiduks korda. Iga päev saabus ümbruskonna meremehi, ja terve saar näis nagu ärganud uuele elule. Saabus vanu, kogenud meremehi Turu saarestikust kuid tuli mitu noorukit isegi Pohjanmaa sisemusest. Need olid maarotid, kes nägid lahtist merd ja viibisid laeval esimest korda alles siis, kui väike saarestikulaev tõi nad Ahvenamaa kaljudele. Siit lootsid nad pääseda välja seiklustele ja lõbudele. Külakauplus oli nagu ikka meeste seltskondlikuks ja äritegevuse keskuseks, ja seal nägi Katriina mitut noort võõrast poissi, kes oma lihtsates riietes äratasid temas ematundeid. Osa meremehi kõneles soome keelt, püüdes end arusaadavaks teha viibete ja mõne pooliku rootsikeelse sõna abil. Mõnikord kuulis Katriina tuttavaid murrakuidki, mis panid ta südame seisatama rõõmust, et ta sai kuulda oma sünnikoha keelt, ja kartusest, et keegi kodukoha tuttav võiks ta ära tunda ta praeguses viletsas olukorras. (lk 58)
  • Nordkvisti kaupluses töötas Poe-Janne ööd kui päevad, varustades laevu toiduainete ja muude tarbeasjadega. Äsjatapetud kariloomi, mis tilkusid veel verest, kanti kauplusse kaalumiseks ja saadeti siis Paadilahte. Sinna läks samuti suuri soolalihatükke, võipütte, siirupianumaid ning kartuli- ja hernekotte. Sama teed läks ka kuivatatud hapuleib, mille valmistamisel naised olid nädalate viisi töötanud. Kapten Nordkvist sai kahekordset saaki noist laevust, mille osanikuks ta oli. (lk 58)
  • Muidu oli poiss Katriina esimeseks ja viimaseks mõtteks. Rõõmust tema üle ja nähes teda kosumas ning kasvamas unustas ta kõik ebamugavused ja ta tundis, et töö ei saa kunagi raskeks muutuda, niikaua kui ta töötab poja heaks. Kuid nii mõnelgi korral põles ta sisemus pahameelest, ja siis muutus viha palju suuremaks just lapse pärast. Katriina teadis, et mida vanemaks laps saab, seda sügavamalt surub vaesus oma küünistega ta lihha. (lk 59)
  • Mis mõte oli elul, täis tööd ja vaeva päevast päeva, kui siis surm... Elu on nii lühike ja surm nii pikk; kõige tähtsam peaks ometi olema, et püütaks teha seda lühikest elu helgeks ja õnnelikuks ja muuta maailm üldiseks rahulikuks elupaigaks. Mis head on sellise töömehe elus, kelle luud siin kastis lebavad? Üksainus pikk tööpäev oli ta elu olnud, kuid ometi polnud sellest kasu saanud ei ta ise ega ta lapsed ega sõbrad. Kõik ta vaev oli olnud asjata, sest seeme, mis ta oh külvanud, ja vili, mis ta oli lõiganud, kaeti laudadele, millelt võõrad sõid. Kunagi polnud ta saanud oma lapsi ja oma sõpru lõikuspeole kutsuda, kus nad oleksid saanud süüa ja juua enda korjatud saagist. Päeval, mil surnud töölise luud kokku korjatakse töökaaslaste poolt, kellega ta koos on maitsenud ka ühise vaeva vilja, sel päeval ei oleks surm enam kurbmäng, vaid täiusliku elu lõpetus. Millal saabub ometi see päev, mõtlesid mehed ja naised, kes sõudsid paati sünge koormaga. (lk 61)
  • Juhangi tuli tagasi, muretu ja poisilik nagu alati. Ta oli suvisest teenistusest mõned margad säästnud ja andis need vabatahtlikult Katriina kätte. Edaspidi tuli ta ühtepuhku alandliku näoilmega ja palus mõnd penni, et "poisipõnnile maiustusi osta". Katriina andis talle paar penni korraga. Ometi teadis ta väga hästi, et enne kui Juhan koju jõuab, on maiustused söödud, ja ta mõtles oma vaikses meeles, et see väike vale võinuks olla ütlemata. Ent ta lubas seda väikest meelehead Juhanile heameelega, sest ta arvas, et see ikkagi vähem maksab kui tubak, mis teised mehed ostavad. (lk 62)
  • Katriina, Juhan ja laps — kolmekesi pühitsesid nad jõulusid oma väikeses toas. Ja see imeilus muudatus, mis majas tekib lapse tõttu — kuigi ta oli alles kaheksakuine —, levitas oma sära üle Kaljuotsa ning tegi jõulud Juhanile enneolematuks rõõmupühaks, vähendades Katriinagi igatsust Pohjanmaa ja lapsepõlve unustamatute pühade järele. (lk 62)
  • Juba kolmandal pühal hakati külas üksteise pool käima. Ning nüüd algas vahetpidamata kohvijoomine, alates väikesest punasest kalurionnist Paadilahes ning lõpetades väikseima ja viletsaima popsionniga küla taga mägedes. Vastavas järjekorras palus iga talu kogu ülejäänud küla kohvile, kus igaühele anti ka saiatükk ja piparkook. Algas mõnus elu külas, kui päevast päeva, videviku saabudes, pandi pühaderiided selga ja koguneti kuhugi sooja tuppa, kus seisis jõuluehteis kuusepuu ja suurtest läikivaksküüritud kastrulitest tõusis õhku kohvilõhn, ning kus istuti ja joodi ning kasteti saia kohvisse, vaadates üksteise jõulukingitusi ja kuulates läinud suve uusimaid meremeestelugusid. (lk 62-63)
  • Katriina kuulis poesulase lahkumist, kuid mõlemad kaptenid jäid kohale, olles süvenenud vestlusse. Nad kõnelesid suviti ikka rohkem ähvardavast tööjõupuudusest, ja Svensson hädaldas:
"Võtaks kurat, ei ole praegusel ajal enam palju noori popse, kes lapsi saaksid. Näib, nagu ei julgeks nad abielluda. Katriina on ju küll tubli naine ja ta võiks väga hästi meile mõned sulased üles kasvatada, kuid see näib minevat pikkamisi. Ta poiss on juba üle aasta vana, kuid veel ei ole midagi tee peal, nagu kinnitab minu naispere."
"Võib-olla peaksid sa Juhanit veidi aitama; ta pole ju kunagi päris täismees olnud, seda sa ju tead,» ütles Nordkvist naerdes.
Svensson püüdis teravmeelne olla ja piiksus: "Jah, vennas, tõtt ütelda ei oleks mul ka midagi selle vastu."
"Noh, seda ma nüüd küll ei usu," ütles Nordkvist ja Katriina kuulis, et isegi Svensson ei jäänud puudutamata ta teravast pilkest.
Kuuldes kahe kapteni toorest nalja, punastas noor naine kuni juuste juurteni, kuid hiljem, kui mehed olid lahkunud ja talle selgus nende jutuajamise sügav sisu, sai ta nii, vihaseks, et värises kogu kehast.
Nii-nii, nad olid juba läbematud, et ta ei saanud küllalt kiiresti lapsi! Ja ometi oli tema poisi pärast rõõmu tundnud, et ta veel nii kaua sai üksi olla. Sulaseid neile! Kas polnud ta siis muud kui tööriist uute oijade muretsemiseks? Mis hoolivad rikkad sellest, et lapsed alatoidetuna ja viletsana ellu tuuakse, kui nemad aga endale käsutamiseks sulaseid saavad.
Liikumatult jäi Katriina istuma: kott põlvedel ja nõel käes, vahtis ta läbi lahtise ukse välja, ilma et oleks näinud majaesistki enese ees. Talle näis, et ta näeb lõpmata rea emasid — näruseid, näljaseid, ebateadlikke naisi sammuvat mööda sünget teed, mida nad nimetavad eluks, ja sünnitavat lapsi, arvutuid lapsi, kes kunagi ei saa lapsed olla, vaid on ostetud orjad juba enne, kui nad päevavalgust näevad, jah, juba siis, kui nad emaihus pole veel ärganud, on nende saatus määratud, et nad peavad töötama maapinnal, millest neil ei ole osa.
Katriina tõstis kiiresti poisi oma põlvele ja pani oma käsivarred kõvasti ta ümber. Poiss rabeles ja tahtis maha, kuid Katriina ei lasknud teda lahti. Ta surus oma põse poisi pehmete juuste vastu ja naeris kibedalt:
"Ma kujutlesin, et sa minu laps oled," sosistas ta, "kuid nüüd ma tean, et sa kunagi ei ole mulle kuulunud. Sa olid tembeldatud ja teistele kinnitatud juba ammu enne kui sa sündisid. Ja nüüd nad loevad päevi ja ootavad kannatamatult, et panna käsi sinu vendade ja õdede külge, kes ei ole veel päevavalgustki näinud. Orjus! Orjus!" (lk 63-65)
  • Väike kivist jumalakoda seisis keset saart idüllilisel kohal. Längnäsi ja Lääneküla vaheline pikk ja kitsas laht tungis siiani maa sisse ja kirikumüürid peegeldusid lahes; mis oli nii vaikne, et sarnanes järvega. Kirikut ümbritseval kalmistul kasvasid kõrged tammed ja otse surnuaia müüri taga algas kõrge okaspuumets. Kirikukellad helisesid meeleolu loovalt ning Katriina tundis, kuidas ta hardaks muutus, ja tal oli häbi, et ta usu nii hooletusse oli jätnud. Mis ütleks küll ta ema, kui ta sellest teaks? (lk 66)
  • Katriina järgnes Beedale, ilma et ta oleks tema ütlusest aru saanud. Ettevaatlikult kikivarbail astusid nad sisse, ja Beeda läks peakäiku mööda eesridades asuva pingi juurde. Siis istusid nad pikale kitsale pingile, mis oli tühi. Beeda andis Katriinale nelgi närimiseks, avas lauluraamatu ja laskis Katriinal selle ühest kaanest kinni hoida, ning siis hakkasid nad hardalt laulma. Kirik oli külm ja rõske nagu kelder ning iga vähimgi korin või köhimine kajas õõnsalt vastu valgeks lubjatud seintelt. See aga tegi kõik veelgi tõsisemaks ja pühalikumaks. Esimese koraali lõppedes astus pastor altari ette ja pidas ilusa, pühaliku altariteenistuse ning kogudus tõusis püsti ja laulis "aamen" oreli õrna ja tasase heli saatel. Siis lahkus pastor altarist ja kadus käärkambrisse, kogudus aga hakkas laulma uut laulu. (lk 66)
  • Kui jumalateenistus oli lõppenud, tegi Katriina Beedaga väikese jalutuskäigu kalmistule, kuid niipea kui nad kalmistu väravast olid välja tulnud ja kodu poole sammusid, pöördus ta läbematult naabri poole ja ütles:
"Mis lollust sa tegid? Miks ei võinud meie sinna pingile istuma jääda, kus me alguses istusime? Mis tegu on meil sellega, kas Nordkvist saab kohta või mitte?"
"Aga issand jumal, tüdruk, see oli ju Nordkvisti pink!"
"Nordkvisti pink?"
"Noh muidugi! Ja sina ei tahtnud sealt ära tulla, vaid lasksid neil oodata. Küllap sellest tuleb veel pahandus nii mulle kui sullegi."
"Mis sa sellega tahad ütelda: Nordkvisti pink?"
"Kas sa siis seda ei tea? Kirikupingid on kõik ära jaotatud kihelkonna taluomanike vahel. Tagaotsas on küll mõned pingid, kuhu meie istuda võime, kuid nendest pole mingit kasu, kui sa ei kuule ega näe midagi. Ma olin kindel, et nii hilja ei tule Nordkvistidest enam keegi, ja arvasin, et võime ju katsetada, kuna pink niikuinii tühjalt seisis. Iialgi ei võinud ma aimata, et nad tulevad veel peale teist laulu."
Katriina põskedel põles tuli. Ning hääl värises tagasihoitud vihast, kui ta sähvas: «Ah nii, kirikki on jaotatud! Kas leidub siin maailmas midagi, mis ei ole jaotatud? Taevaga on siis samasugune lugu: Svensson ja Nordkvist üks ühel pool ja teine teisel pool trooni ja meie teised ukse juures, kui me üldse sisse pääseme."
Beeda oli kohkunud: "Armas tüdruk, ära kõnele ometi nõnda, sa ju teotad."
"Las ma teotan siis pealegi! Kuid seda ma ütlen sulle, edaspidi hoian end eemale niihästi nende kirikust kui ka nende taevast."
Oma ägeduses jäi ta keset teed seisma, vaatas Beedale silma ja jätkas siis hoogsasti: "Mis on sinuga, Beeda? Sa oled orjatar, ja mis veel halvem, sa oled sellega rahul, et oled ori. Mõnikord, kui just sobib, sa lööd leegitsema ja sa pured siis kah veidi, kuid sealjuures leiad sa, et kõik on nii, nagu olema peab; Nordkvistil on terve pink ülal kirikus ja sinul üks koht all ukse juures, kui sul üldse õnnestub seda saada. Sa leiad, et see on õige ja õiglane, et ta iga päev saia sööb, kui aga sina saad küllalt rukist, et lastel poleks vaja nälgida. Mina ütlen sulle: sul on samuti õigus ees istuda nagu Nordkvistil — kirikus või kus tahes, ja kui tema sööb saia seitse päeva nädalas, siis on sinul ja sinu lastel selleks samuti õigus. Sest kõige oma higistamise eest noil põldudel ja niitudel oled sa ära teeninud niihästi mugavuse kui ka mõnususe, hea söögi ja rahuliku vanaduse."
"Jah, nii ma mõtlen isegi vahel. Aga ega siit viletsusest ühtegi väljapääsu ole," arvas Beeda. Ja tema sosistatud vastuses oli nii palju lootusetust, et Katriina süda hakkas kaastundest valutama. (lk 67-68)

Teose kohta[muuda]

  • "Katriina" on üks neid väheseid teoseid, mille vastu huvi lugejaskonnas pole ajaga raugenud, sest 1939. a. Eestis külaskäigul viibinud Soome raamatukoguhoidjate ühingu esindajate seletuste järgi on ta Soomes ka praegu loetavaim raamat, olgugi et ilmus juba 1936. a. (lk 6)
    • Eessõna 1939. a. ilmunud eestikeelsele väljaandele; rmt: Sally Salminen, "Katriina", tlk E. Haliste, 2. trükk, 1997.