Rahutus

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti


Proosa[muuda]

  • XVII. Õiglane on kõige rahulikum, ent ebaõiglane on kõige enam täis rahutust.
  • XXII. Peab järele mõtlema etteantud eesmärgi ja iga iseenesestmõistetavuse üle, millest tulenevad meie arvamused. Sest muidu on kõik täis otsustamatust ja rahutust.
    • Epikuros, "Peamised arvamused" ("Peamised arvamused. Ütlused", tlk Kaarina Rein, Akadeemia 5/2013, lk 771-781)


  • Armastus on tõesti liiga rahutu kirg, et leppida ilma vähemagi vastutasuta selle poolt, keda me armastame. Ja tunda tungi armastamiseks, kuid end armastamast tagasi hoida on niisama võimatu, kui omada silmi ja mitte näha.


  • Teksti uitlev otsing, kirjutaja vaikne ärevus, lugeja harjumatus oodata ootamise pärast on mõjurid, mis muudavad "Hingede öö" retseptsiooniloo siksakiliseks. Loodetavasti on "Hingede öö" olemuslik valmimatus veel tabatav tänasegi lugeja jaoks. Ehk ei tõtta ta kohe kiitma klassiku klassikalist meistritööd, vaid veendub, et eelkõige probleemina on "Hingede öö" eesti kirjanduse üks tegusamaid romaane.


  • Venelased on kummaline segu tugevusest ja nõrkusest. Nende intellektis on kirg, ütleme, et neil on kirglik intellekt. Nende emotsionaalne seis on hajevil ja rahutu, kuid selle taga on miski väga peen ja psüühiline, ehkki nende hing ei ole kuigi terve.
    • Sri Aurobindo, 22. juuni 1926, Nahar, S., Aurobindo, ., & Institut de recherches évolutives (Paris). India's rebirth: A selection from Sri Aurobindo's writing, talks and speeches. Paris: Institut de Recherches Evolutives. 3rd Edition (2000). [1]


  • Ent ühel päeval sai tondinahkade vaikne elu häiritud. Neid uusi põlvkondi oli ju küll ja küll peale kasvanud, nüüd aga ei tahtnud üks nooruk kuidagi teiste kombel taltuda. Ta sagis lamavate tondinahkade vahel, lõi vilju katki, vaatas, mismoodi need seest välja näevad, murdis oksi, torkas neid maa sisse, tegi palmilehtedest lehvikuid, suges narmasjuurtega oma kõrvataguseid ja tüütas tillukesi siniseid ämblikke. Ta tüütas oma ringirabelemisega nii pisikesed putukad kui ka suured tondinahad päriselt ära. Nii mõnigi pahane tondinahk pidi ennast istukile ajama, et seda rahutut hinge kurja sõna abil lamama sundida. (lk 7-8)


  • — Täna oleme ise perenaised, teatas Õie Kulla nööpe sulgedes, — kingsepa-ema ei tulegi!
— Mis sellest, ütles väike Kulla muretult.
— Küll mina sind aitan.
— Küll me siis ikka hakkama saame, arvas Õiegi, — ja poisid paneme ka tööle, mis nad muidu ümber jooksevad.
— Kas nad aga sinu sõna kuulevad, kahtles Kulla.
Peavad kuulma, ütles Õie julgelt, kuid südames kahtles ta isegi, sest Ants ja Ott olid väga rahutu rahvas. — Nagu elavhõbe, ütles isa. (lk 21)

Luule[muuda]

Õhus kui puudutaks viiulikeelt
kevade värisev poogen.
Tulevad tuuled ja haaravad teelt
kütise lõhnade vooge.
Metsade salajast rahutust käib
tuulte ja valguse järel.
Silmapiir igaüht kutsuvat näib,
sinetav, kauge ja ärev.

  • Linda Ruud, "Kevadvisandid", rmt: "Mu südames on pühapäev", Tallinn: ERK, 1962


Murti me lipp ja me suled, kuminal uttu
veeti me kilgete torn. Rahutus lakkus maad,
viljus kui salalik loom ja hõivas me rõõmude koja:
sääl sul nüüd oblika-aas, sääl sul nüüd hapu ja hää.

  • Jaan Undusk, "Kuum, oli kuum" romaani "Kuum" tagakaanel (Tallinn: Eesti Raamat, 1990)


Ükskõik mis iial härra tegi,
ta süda rahule es jää,
kustahes käis või kuhu vaatis,
üks naeratus, üks kõnnak saatis,
ja vahavalge palmikpää
end härra unenäkku segas.



<poem>
Kui rumal rahutus ei lase üksi olla
vaid ajab toast välja keset ööd,
siis astun õige vaikselt trepist alla,
...
kus põleb laternaid, et valgustada teed
neil, keda rahutus ei lase üksi olla,
vaid ajab toast välja keset ööd.

  • Ott Arder, "Rumal rahutus", tuntud ansambli Ruja lauluna