Poogen

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Marie Lautenschlager, "Tüdruk viiuliga" (19.-20. saj vahetus)

Luule[muuda]

Tahaksin
    olla kui viiul, mis vastselt meistri käest tulnud,
    keeled mille veel kordagi poogna raskust ei talund.
    Ja millest keegi ei tea, kas järgmisel hetkel ta nutab
                                                       või naerab.

  • Ilse Lehiste, "Soov", rmt: "Noorest peast kirjutatud laulud. Luuletusi aastaist 1938—48", (1989), lk 15



Õhus kui puudutaks viiulikeelt
kevade värisev poogen.
Tulevad tuuled ja haaravad teelt
kütise lõhnade vooge.

  • Linda Ruud, "Kevadvisandid", rmt: "Mu südames on pühapäev", Tallinn: ERK, 1962



Proosa[muuda]

  • Saingi oma seest täis viiuli viimaks valmis, panin hobusesabajõhvist keeled peale, samast materjalist tegin ka poogna. Määrisin poogna kuusevaiguga kokku ja mängisin. Ega olnud midagi ütelda — tegin kaunis heledat häält. Muidu oli mäng päris hea, ainult need tükid, marsid ja polkad, ei tahtnud välja tulla.
    • Jüri Parijõgi, "Kui meie hakkasime pillimeesteks", rmt: Kui isa kinkis raamatuid", 3. trükk, Tallinn: Eesti Raamat, 1981, lk 46-47