Rein Raud

Rein Raud (sündinud 21. detsembril 1961 Tallinnas) on eesti kirjanik, kultuuriteoreetik, tõlkija ja japanist, Tallinna Ülikooli rektor 2006–2011.

Kirjutised

Põhjalikumalt olen jaapani tsitaadikultuuri käsitlenud artiklis "Tsitaat jaapani klassikalises luules" ("Keel ja kirjandus" XI/1986), siin olgu ainult öeldud, et ajapikku kehtestati tsitaadi mahu ja teema suhtes kindlad nõudmised ning kuna ka luulepubliku haridustase pidevalt tõusis, tõi lõpuks peaaegu iga luules kasutatav kujund lugejale meelde kõik tähtsamad varasemad kontekstid, kus vastava sõna tähendusvälja oli oluliselt avardatud.
- Rein Raud, "Kuidas lugeda jaapani luulet", rmt: "Süda on ainuke lill", 1992, lk 8

Arvamusartiklid

Uue aja sundarvamused on atraktiivsed ja säravad ning nendest kinnipidamine ei nõua erilisi pingutusi. Uue aja hungveipinge ei innusta mitte esimees Mao, vaid interaktiivne supermonstrum. Kuid täiskasvanuks saada ei lase kumbki.
- Rein Raud, "Miks Dubrovski mulle ei meeldi?", Postimees, 9. jaanuar 1998

Intervjuud

Võib-olla harjume mingite kõrvalekaldumistega ära ja siis võib-olla natukene kaldub veel ja siis mingisugusel hetkel me avastame, et on muutunud täiesti normiks näiteks avalikus ruumis või sotsiaalmeedias teisi inimesi sõimata. [---] Kümmekond aastat tagasi olnuks see võrdlemisi kujuteldamatu. Ka mingisugused mõtted võivad alguses olla mõtted ja siis hiljem muutuda väikesteks kalduvusteks ja hiljem käitumisnormideks. Niimoodi tekivadki fašism ja putinism.
Kui sa loed suuri meistreid, siis nad hoiavad su kirjandusliku närvi piisavas teravuses. [---] Umbes nagu maletaja analüüsib häid partiisid läbi või sportlane vaatab kellegi teise hästi õnnestunud mängu video pealt.
- Rein Raud, intervjuu: Valner Valme, "Rein Raud: meistrite lugemine hoiab kirjandusliku närvi teravana", ERR/Vikerraadio "Loetud ja kirjutatud", 11.12.2023

[T]ulevikku ei kujuta kunagi täpselt ette. Isegi kui kõik läheb täpselt nii nagu me soovime, siis välja tuleb ikka midagi muud.
[K]ui ma vaatan nooremat põlvkonda, näiteks oma lapsi ja nende sõpru, siis tundub mulle, et nad ei erine oma maailmavaate ja väärtushinnangute poolest väga omavanustest sakslastest või iirlastest või portugallastest.

Aga kui ma vaatan endast vanemaid härrasmehi, siis võib-olla kuskilt Balkanilt või Lõuna-Euroopast leiab seda vaatestikku, aga üldiselt on selle koha pealt meil natuke teisiti.

Eks me väliselt justkui kuuluks ühte gruppi ja kui ma vaatan, mida sotsiaalmeedia mulle pakub ehk mida ta arvab, et mulle võiks huvi pakkuda, mida ma võiksin pooldada, siis on seal väga vähe sellist, mis mulle tegelikult sobib.

Aga eks see tuleb ka õppejõu tööst, kus sa puutud alatasa kokku üliõpilastega ning oled ühe otsaga selles vaimses maailmas, mis kogu aeg uueneb. Ma arvan, et see on kasulik.

Inimesed, kellel on lapsed, võiksid nendega rääkida – nad saaksid palju huvitavaid asju teada.

Tiktokki ennast ma siiski ei seedi, mul natuke aega oli ta telefonis ja vaatasin seda, aga seal on mingisugune psühholoogiliselt ahistav või selline kaasasiduv moment sees, et sa justkui ei saa enam sellest lahti. Ma lihtsalt kustutasin selle ära ja tunnen ennast paremini.
Mul on tunne, et see kogu aeg ühe konkreetse eesmärgi poole liikumine on ennast ammendanud. Kui me mõtleme endast kui vabast rahvast, siis me peame aru saama, et me olemegi väga mitmesugused ja see on täiesti normaalne. Et meil ongi arvamuste paljusus ning on väga normaalne, kui keegi saab täiesti teistmoodi asjadest aru. Ja me ei tohi seda pahaks panna. Kogu aeg käib mingi rebimine Eesti narratiivi defineerimise nimel – et saaks ühe narratiivi kätte, siis kehtestaks selle kõigile ning ülejäänud peavad lihtsalt lõuad pidama ja seda narratiivi jälgima, mis on minu meelest vale.
Suhtlesin kord sotsiaalmeedias ühe isikuga, keda ma isiklikult ei tunne, kel on väga konservatiivsed vaated ja oli suhteliselt agressiivse olekuga ning ma ütlesin talle, et mul ei ole mitte midagi selle vastu, et tema ka olemas on, et ma tahaks just sellist ühiskonda, kuhu me mõlemad ära mahume.

Tema ütles, et ei, me ei mahu kunagi koos ära – vihje, et mina peaksin kuidagiviisi kaduma. See eristabki meid. Minu meelest seisneb liberaalne demokraatia selles, et sa võid ja saad olla see, kes sa oled, aga sa pead lubama ka teistel olla need, kes nemad on.

Esiteks see, et Eesti pole kunagi olnud nii kaitstud kui praegu, on tõsi. Paradoksaalselt on see suur tragöödia, mis toimub Ukrainas, ikkagi Lääne inimesi palju raputanud. Kui me tahaksime praegu NATOsse astuda, siis meid tõenäoliselt ei võetaks, sest me oleksime veel üks täiendav probleemihakatis.

Aga NATOs me praegu oleme ja kõik saavad aru, et juhul kui siin peaks tõesti tekkima sõjaline konflikt ja NATO ei tuleks meile appi, tähendaks see põhimõtteliselt läänealliansi lõppu, sest siis jäetaks suured lubadused täitmata, mis pole sada protsenti võimatu, aga hindan seda ikka väga ebatõenäoliseks.

Kuid sellisel juhul oleks usalduskrediit ikka täitsa otsas, siis on iga mees omaette. Ja see võib olla midagi, mida idanaaber peab võimalikuks stsenaariumiks, mistõttu on väga oluline neid asju pidevalt üle korrata.

See, mis lõpule hakkab jõudma, on üks ajastu palju suuremast hulgast mõtetest. Näiteks see, et loodusvarasid suhteliselt kõhklematult ekspluateerides, majandust järjest rohkem paisutades on kogu edu definitsioon üles ehitatud võimalikult rohkemale tarbimisele ja võimalikult suurele majanduskasvule. Et me mõõdame riikide edukust justkui sellega, kelle majandus kasvab kiiremini. See ajastu peaks saama läbi lihtsalt seetõttu, et loodusvarad on otsas. Või kui kohe veel ei ole, siis kohe saavad.
Oleks mõistlik mõelda ka lastele ja lastelastele, sest meil ei ole vastutus ainult nii-öelda aktsionäride ees, vaid meil on vastutus ka järeltulevate põlvede ees. Ja nemad on väga mures, sest planeet konkreetselt põleb ja midagi pole teha.
Teine asi on see, et kui kunagi tekkis kapitalism, siis oli tegemist ettevõtlike inimeste mõistlike projektidega, alati oli mõte, et inimesed saaksid vabalt tegutseda, sest küll neil siis tulevad ka head mõtted ja küll nad ennast realiseerivad. See vabaduse idee oli üsna suuresti seotud kapitalistliku majandusmudeliga, aga see majandusmudel ei ole praegu samasugune, nagu ta oli kuskil 18. sajandil, ütleme Prantsuse revolutsiooni aegu. Ta on hoopis teistsugune.

Kui me vaatame praegu seda niinimetatud vaba turumajandust, siis see tegelikult nii väga vaba turumajandus ei ole, sest kui mingi pank ikka puusse paneb, siis maksavad maksumaksjad selle kinni. Kõik meie ettevõtted ei pruugiks saada väga hakkama ilma Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuseta.

See, et ühiskonnas jagunevad ja liiguvad ressursid teistmoodi, ei ole tingimata vaba turg. Ja ma arvan, et see on selles mõttes õige, näiteks, kui me mõtleme sellele, et rahvusooperis peaks lavastatama üks ooper niimoodi, et ainult piletitulust tuleks kõik tagasi, siis see on absurdne, see on võimatu.

Ma kirjutan raamatuid ja neid ei ole võimalik avaldada ilma kultuurkapitali toeta, sest isegi kui nad leiavad suure hulga tänulikke lugejaid, siis need lugejad ei jaksaks neid raamatuid osta, juhul kui see kõik toimuks puhta turumajanduse tingimustes. Ja nii ongi.

Kuna majandusmudel on muutunud siis me peame endalt küsima, kas neid väljakutsed, mis maailma ees tervikuna seisavad, on võimalik selle majandusmudeli vahenditega ravida.

Üks metafoor, mida olen ka varem kasutanud, on see, et oletame, et haigel on kõht kinni, siis tuleb talle anda lahtistit ning siis ta saab natuke tervemaks, aga päris terveks veel ei saa. Ja kui arst talle järjest rohkem lahtistit ette kirjutab, ütleb, et see on meil universaalne ravim, et turg paneb kõik paika – lahtisti ravib kõik haigused –, siis see võib lõppeda väga pahasti.

Elame teleri ees ukrainlastele kaasa, ütleme, et jah, nad on meie ühise asja eest väljas, mis on absoluutselt tõsi, aga siis räägib keegi, et mingi maks tõuseb ühe või kahe protsendi võrra, sest meie riigikaitsekulutused on tohutult suurenenud seoses sellega, et me peame Ukrainat aitama, samuti on meil terve hulk sotsiaalprogramme, mis on selleks, et aidata Ukrainast siia tulnud inimestel traagiline aeg üle elada, siis meie osalus on antud juhul ju lihtsalt selles, et me maksame mingisuguseid makse natuke rohkem.

Ja see on selle vabaduse eest, mis meil on – vabadus ei ole iseenesestmõistetav – ikka väga-väga vähe.

Natuke hirmu on alati mõistlik tunda, sellepärast et kui üldse hirmu ei ole, siis saab ju viga – kui ma lähen üle tee, siis ma vaatan ikka vasakule ja paremale, ega mõni auto ei tule.
Ma ei pea hetkel väga tõenäoliseks seda, et meid võidakse otseselt rünnata, aga see sõltub kõik sellest, mis juhtub edasi. See sõltub muu hulgas ka sellest, kes valitakse USA presidendiks, sõltub sellest, kas Ukraina saab piisavalt relvaabi, kas Ukraina tunneb, et ta on toetatud, kas sinna jõuab lennukeid ja mürske ja nii edasi, sellepärast et kui seal peaks minema halvasti, võib mõnes väärastunud peas väga vabalt tekkida ka mõte, et näete, see läks lõpuks päris hästi – meil sünnitavad Siberis naised veel sõdureid, lähme võtame veel midagi.
Esimesel kaalukal viisil on selle läänemaailmas sõnastanud Hegel, kes rääkis ka, et ajalugu seisneb selles, kuidas idee väljendub ja võtab materiaalse kuju ning jõuab järjest täiuslikuma momendi poole ja lõpeb sellega, kus idee leiabki puhtal kujul pidevalt sotsiaalses tegelikkuses aset.

Ja siis on niimoodi, et võivad küll olla vaidlused ja konfliktid ja nii edasi, aga nad ei ole antagonistlikud, nad ei ole põhimõttelised. Marx võttis selle idee üle, tema teoorias kannab ajaloo lõpp-punkt nime kommunism, eks ole, kus kõik on jube õnnelikud, robotid teevad tööd ning inimesed kirjutavad sümfooniaid ja maalivad. Ja muidugi on niimoodi, et kuna kõik saavad aru, et tarbida on mõistlik ainult nii palju kui tingimata vaja, siis jätkub kõigile piisavalt.

On selge, et on mingisugune diktatuuride telg, kus midagi positiivset ei paista – Putin, ajatolla, Põhja-Korea –, aga ütelda seda, et liberaalse demokraatia suured liidrid on lumivalged inglid – Biden, Macron jne – oleks ka nagu liialdus.

Kui muu hulgas ka vaadata, kui palju vastuseisu neile endile oma riikides on, Macron on läinud natuke selle õnge, et ta tuli välja sihukese lunastaja kuvandiga, kus Prantsuse vana poliitiline süsteem oli väga ära mädanenud, aga uut algatust pakkus ainult äärmiselt ebameeldiva ideoloogiaga Le Pen`ide perekond ja siis tuleb Macron, kes pole ei see ega teine, filosoofilise taustaga ja energiline noorepoolne poliitik.

Me elame praegu sügavate polariseerumiste ajastul ja tehnoloogia on teinud meie jaoks väga hõlpsaks selle, et me räägime parema meelega ainult nendega, kes meiega nõustuvad. Siis kapseldume, ehitame endale müürid ümber ja siis need teised..., ah, need on lollid, meil ei olegi millestki rääkida. Mis seal salata, kogu vestluse tonaalsus ongi läinud selliseks ja see on väga raske.
Jah, tegelikult on mitu asja, mis läksid järjest täitsa teisiti, kui ma arvasin, et lähevad: Trumpi valimine presidendiks, Brexit ja Ukraina sõda. Kui ma oleksin kihlvedaja tüüpi, siis ma oleksin panustanud teistsugustele arengutele.

Arvan, et esiteks on nad osa ühest terviklikust protsessist, sellepärast et praeguseks on üsna selge, et nii Trumpi valimine presidendiks kui ka Brexit on digitaalselt toetatud sealtsamast, kust ka Ukraina sõja eskaleerimine lähtub.

Jah, see diktatuuride telg mängib üsna pikaajalist mängu. See ei ole päris nii, nagu me võib-olla mõtleme, et diktaatorile tuli korraga midagi pähe ja siis ta tegi midagi ära.

Mäletan, et oli vist üks G20 kohtumine, kus Putinit raskelt solvati, lugesin kuskilt, et siis ta läks ära, aga surus kätt mingisugusel lihtsal inimesel, et oleks vähemalt keegi, kes ta kätt surub. Ja siis ma mõtlesin, et see maksab maailmale kindlasti üsna rängalt kätte, hoolimata sellest, et situatsioon oli igati põhjendatud. Ma päris täpselt ei mäleta, mis need tingimused seal olid. Aga et see inimene on pika viha pidaja ja kui kui ta tunneb ennast solvatu ja alandatuna, siis üritab ta kindlasti seda kümnekordselt tagasi teha neile, keda ta selle süüdlaseks peab.
Väga sageli on ju nii, et avalikkusele ei öelda, kuidas asjad tegelikult on, sest kui me näiteks ütleksime, et toimub tulekahju ja kes kahe minuti pärast veel siin ruumis on, need on kõik surnud, siis sellele järgnev kaos on selline, et surnuid oleks kindlasti rohkem kui siis, kui öelda, et ei ole midagi hullu, olukord on kontrolli all, palun minge ükshaaval läbi selle ukse järjekorda ja nii edasi. Siis õnnestuks päästa rohkem inimesi.

Mina niimoodi ei suudaks, see on ka põhjus, miks ma ei ole poliitik, ma ei saaks selliseid otsuseid teha.

Kas see, mida me praegu Ameerikas näeme, on demokraatliku süsteemi kaaperdamine?

On jah, mulle tuleb selle koha peal alati meelde see, mida Platon kirjutas oma dialoogis "Riik", kus ta võttis ükshaaval kõik riigikorrad läbi ja ütles, miks need halvad on.

Demokraatia kohta ütles ta, et demokraatia on sellepärast halb, et kui toimub enamuse tahte kehtestamine, siis on väga lihtne, et ilmub keegi tohutu meelitaja ja valetaja, kes lihtsalt valetab ennast kõigile meeldivaks ja võtab siis selle demokraatia üle, lõpetab ta ära. Kui keegi viitsib guugeldada "Trump ja Platon", siis leiab selle tsitaadi kergesti üles, sest kui Trump valiti, oli sellest palju juttu.

Seni on Ameerika demokraatia osutunud tugevamaks, ta on osutunud võimeliseks tehtud vigu parandama. Vähemalt tasakaalustama, vedrutama. Peab ütlema, et see Ameerika riik, mille need kaheksateistkümnenda sajandi Inglise taustaga härrasmehed välja mõtlesid, on suhteliselt hea disainiga. Ja osutunud päris toimivaks. Aga muidugi teeb ka vastane oma parima ja pole ka kes teab, mille pealt riisutud.
See on suurim viga, mida haritud inimesed kogu aeg teevad – nad mõtlevad, et kui keegi teine saab piisavalt haridust ja on ühiskonnas piisavalt olulises positsioonis, siis tal ei ole võimalust mõelda teistmoodi kui meie mõtleme, sellepärast et see on ju nii loomulik.
See on väga karm pilt jah, ma arvan, et kõik punased lambid oleksid pidanud põlema minema juba siis, kui Trump saatis toast välja kõik inimesed ja jäi sinna kahekesi Putiniga, õigemini kolmekesi Putini ja nende tõlgiga. Ega me ei tea, mida seal räägiti, kas me saame üldse seda kunagi teada, aga niisugune asi ei tohiks juhtuda põhimõtteliselt.
On täiesti arusaamatu, miks ta selle pooleli jättis, aga täiesti vale oleks arvata, et Prigožini võit oleks tähendanud olulist pööret paremuse poole. Võib-olla oleks ta Vene praeguse režiimi lõppu kiirendanud ja tekkinud segadus oleks võimaldanud kogu selle jama seest kiiremini normaalse struktuuri tekkimiseni viia.
See on natukene nagu kergelt valutav hammas – kui minna kiiresti hambaarsti juurde ja ära plombeerida, siis see funktsioneerib veel tükk aega täitsa normaalselt. Aga kui seda kogu aeg edasi lükata, võtta tablette ja nii edasi, siis lõpuks tuleb see välja tõmmata. See on paraku olnud lääneriikide suhtumine, et mis me ikka sinna hambaarsti juurde läheme, see on tülikas ja valus, võtame parem tablette. Ja kui on tüll aega tablette võetud, siis hakkab asi täitsa halvaks kiskuma. Kusjuures praegu on see hambaarsti juurde minek juba palju kallim, võib-olla ka palju valusam.

Sama asi on poliitilise probleemiga – kõik ütlevad, et ärme võta seda kuidagi teravalt ette, sest äkki see läheb kuidagiviisi ise mööda või üle. Ei lähe mööda ega üle, läheb ainult hullemaks. Ja lõppkokkuvõttes tähendab see seda, et see nii-öelda pauk, mida kardetakse, selle potentsiaal läheb ainult suuremaks. Ja ka selle paugu õudus, mida ta endaga kaasa võib tuua, läheb hullemaks.

Ei ole minu koht ütelda, mismoodi peaks seda Vene küsimust lahendama. Ma arvan, et see on tervemõistuslike Vene kodanike ülesanne, aga neid on liiga palju, neil on liiga suur territoorium. Arvan, et tõenäoliselt oleks neile üks riigi ära lagunemise faas lihtsalt tervislik, sellepärast et väiksematel aladel oleks demokraatlike institutsioonide teke ja nendega ära harjumine võimalik. Ja võib-olla pärast ühineksid nad uuesti millekski suuremaks, aga siis oleks kõigil kodanikel demokraatlik kogemus olemas.

Praegu on ju nii, et need Vene mis iganes autonoomsed riigid, mis neil seal sees on, need on ju vähem iseseisvad kui Ameerika Ühendriikide osariigid. Nii et millest me räägime?

[---] üks kõige suuremaid ohte ühiskonnas on see, kui mingid erisuspiirid – mis on igas ühiskonnas natuke paratamatud, sest kõik ei saa saada keskmist palka, keegi saab natuke paremat, keegi halvemat – hakkavad jooksma mööda selliseid piire, milles inimene ei ole ise saanud kaasa rääkida, näiteks, missugune on tema kodune keel.

Inimene sünnib maailma, tal on kodune keel, ta ei vali seda, aga kui see kodune keel, mida rääkides sa üles kasvad, hakkab määrama seda, et sa hakkadki saama keskmisest vähemalt palka, siis on asi halvasti, sest see ohustab ühiskonna sidusust.

[Maakoolide likvideerimisest:] No sellest ma lihtsalt ei saa aru! Millest see kohutav megalomaania? Kui öeldakse, et õpetajad on maa sool, siis maakoolide õpetajad on just see kõige ehtsam maa sool.

Keegi kuskil tõmbab joonlauaga ja ütleb, et vot nii- ja naasugused, siit hakkab meil elujõuline mets, aga enne seda on ainult mingisugune puudesalu – see on lihtsalt rumal ja lühinägelik.

Kui keegi ütleks, et majanduslikult on see nii kahjulik, et iga kuu või aasta läheb nii ja nii palju raha vett vedama, siis see ei ole ju nii. Me ju teame tegelikult.

Selle peale ma meenutan lugu, mida rääkis mulle kunagi üks soomlane – kuskil Põhja-Soomes Kajaani kandis oli üks väike maakool, kus ei olnud füüsikaõpetajat ja siis veeti füüsikaõpetajat kord nädalas sada kilomeetrit taksoga kohale, ta andis oma tunnid ära, istus taksosse ja ta viidi koju tagasi. Ma küsisin, kas nii kallis ei ole ning selle peale ütles ta, et vaadake, Soome ei ole nii rikas riik, et ta võiks endale lubada seda, et mõni inimene seal maakoolis, kellest tulevikus saaks geniaalne füüsik, jääks ilma füüsika alghariduseta.

No vot, Eesti nähtavasti on nii rikas riik.

Ma arvan, et üks suur probleem on see, et meie demokraatia töötab valimistsükli kaupa. Kõik hea, mis juhtub, peab juhtuma sellesama valimistsükli sees, sellepärast et siis on võimalik enne järgmisi valimisi näidata, et me tegime selle ära ja meil on nüüd nii- ja naasugused asjad.

Ja kui midagi halba juhtub, siis annab see valimistel kohe tagasilöögi ja seetõttu ei ole võimalik teha plaane, mis ulatuvad kümme, viisteist või kakskümmend aastat edasi. Kui mõelda, et me peaksime nendele eesmärkidele, mis paistavad praegu mõtlema, siis poliitikule on see lihtsalt enesetapp.

[Romaanist "Katkurong":] Kirjutades oli mul tegelikult natuke hirm, sest ühest küljest oli teema hästi raske ja siis oli meil just pandeemia ehk see haiguse ja ühiskonna omavaheline suhe on värskelt meeles.

Teine asi on see, et seal oli kirjutustehniliselt kasutatud mõningaid kergelt modernistlikke võtteid, mis võib-olla ei ole nii lihtne nagu niisama ludinal lugeda.

Aga seda toredam, et meil on ikkagi kõrge lugemiskultuur olemas, et inimesed loevad ja tunnevad rõõmu sellisest vanas heas mõttes klassikalisest romaanist.

Olen võib-olla kõige rohkem kirjutanud just inimestele, kes ei ole veel oma arvamust lõplikult välja kujundanud ja kes tahavad teada argumente ühe ja teise poole kasuks ja kellel ei ole seda, et ah, ma niikuinii tean, mis on.

Mul on oma arvamus, ma esitan selle, esitan ka mõistlikud argumendid, mis minu meelest seda arvamust toetavad ja siis inimene loeb ja vaatab, et võib-olla sellega ma olen nõus, aga vot sellega ei ole ehk siis hakkab mingi diskussioon.

Aga praegu, kus kõik on kapseldunud oma infomullidesse ja räägivad ainult nendega, kes nendega nõus on, siis ei ole sellel arvamusel enam sügavat mõtet.

Loomulikult ma üritan jälgida, mida mu kohta kirjutatakse, aga sellest olulisem, kas kiidetakse või laidetakse on see, kui sügavale loetakse ning kas märgatakse seda, mis raamatus sees on.
Siin on võib-olla üks niisugune moment, et kogu aeg on kunstist, kirjandusest ja teatrist üritatud teha meelelahutustööstuse osa või et see peab olema turvaline. Räägitakse kultuuri tarbimisest, kultuuri ei saa tarbida, see ei ole tarbimine. Ja kui ma siis avaldan nii-öelda kliendina arvamust, et miks ma saan sihukest, mis mind kuidagiviisi ärevaks teeb ja nii edasi, tähendab – see on lihtsalt teistsugune maailmavaade.
On terve hulk asju, mida on varasemates ühiskondades peetud normaalseks. Ka meie ühiskonnas viiskümmend, sada, sada viiskümmend aastat tagasi, aga mis enam normaalsed ei ole ja on väga hea, et nad enam normaalsed ei ole.

Näiteks ei tohi meil enam inimesi müüa, ei ole enam nii, et mõisnik vahetab toatüdruku kahe jahikoera vastu. See on mu meelest väga positiivne areng. Ja on terve hulk muidki selliseid arenguid.

Aga inimesed, kes on kuidagiviisi loomulikult omaks võtnud mingi teatava kultuuri, et aga ma teen ainult nalja. See on umbes nii, nagu koeraomanik ütleb, kui koer üritab teil sõrmi küljest ära järada, et ta tahab ainult mängida. Aga mina ei taha niimoodi mängida.

Inimesed on harjunud, et nende harjumused on loomulikud ja kui siis neile tuletatakse järsku meelde, öeldakse, et see, mida sa teed, võib olla kellegi jaoks äärmiselt solvav ja valus, et sa katsu äkki mitte niimoodi teha, siis mõni võtab õppust, aga mõnel on väga raske sellest üle saada.

Kui meil viidi ära Lenini mälestussambad, sest me ei nimeta seda mingil põhjusel Lenini tühistamiskultuuriks, aga kui mingites osariikides ei soovi mustanahalised inimesed näha mingi mehe mälestussammast, kes on olnud tuntud erilise julmuse poolest mustanahaliste inimeste vastu, siis võivad inimesed siin, kelle meelest Lenini samba mahavõtmine on igati normaalne, ütelda, et mis asja nad seal tühistavad, et see on ju kõik minevik ja lasta seisab. Tuleks keegi ja ütleks meile, et see Lenini värk on osa Eesti minevikust, ärge viige neid mälestussambaid kuskile, las nad olla ja meenutagu meile seda aega, siis me oleks veidi imestunud. Muidugi kõige maha kiskumisel on ka jälle oma teatavad ohud. Näiteks arhitektuuri sees olevate sümbolite välja toksimine on kõik väga keeruline problemaatika.

Ma üldiselt arvan, et see, mis on meie ajaloo osa olnud, ei tohiks ajaloolisest mälust ära kaduda, sellepärast et vastasel korral võib ta mingil hetkel uuesti tagasi tulla. Aga me peaksime suutma seda uutele põlvkondadele vahendada niimoodi, et nad saavad sellest aru.

Poliitik peab esiteks tegema väga praktilisi otsuseid, peab suutma orienteeruda kiiresti, mõelda teisiti, väljendada ennast teisiti. Ma olen loomu poolest rohkem teoreetik, mulle meeldib asjade üle järele mõelda, pikalt ja aeglaselt süveneda, näha kõikvõimalikke eri aspekte, vaatamisviise. Poliitik peab olema rohkem tegudeinimene.
- Rein Raud, intervjuu: Kristjan Pihl, "Rein Raud: kogu aeg käib mingi rebimine Eesti narratiivi defineerimise nimel", ERR/Vikerraadio "Reedene intervjuu", 02.03.2024

Välislingid