Mine sisu juurde

Nelly Sachs

Allikas: Vikitsitaadid
Nelly Sachs 1966. aastal.
Autogramm.

Nelly Sachs (10. detsember 1891 — 12. mai 1970) oli saksa luuletaja, näitekirjanik ja tõlkija, Nobeli kirjandusauhinna laureaat 1966. aastal. Eesti keeles on ilmunud tema tuntuim näidend "Eeli" (kirjutatud 1943) ning luulevalimik Rein Raua tõlkes "Tähestiku laip tõuseb hauast" (2019)


"Eeli"

[muuda]

Nelly Sachs, "Eeli". Tõlkinud Jaan Kaplinski. LR 52/1971.


  • PESUNAINE kannab korvi pleegitatud pesuga. Laulval häälel:

Käisin pleekaias, pleekaias,
pesin surisärkisid,
pesin Eeli särki,
pesin verest puhtaks, higist puhtaks,
lapsehigist — surmast puhtaks. —
Torumehele:
Toon sulle ära, Saamuel,
õhtul Lehma tänavasse,
kus nahkhiired sirvivad tiibadega õhku
nagu mina piibliraamatut,
kui ma otsin nutulaulu, kus on suits,
tulekahju, kus varisevad kivid. —
Ma toon sulle ära su lapselapse särgi,
Eeli särgi.

  • (lk 7)


Ja kui Eeli nägi,
kui ta nägi oma kaheksa-aastase silmadega,
kuidas ta vanemaid aeti
läbi Lehma tänava, Lehma tänava,
tõstis ta pilli suule ja puhus.
Mitte nii nagu karjale, mitte niisama
ei puhunud ta vilepilli —
sedasi rääkis lesknaine Rosa, kui ta veel elus oli, —
ta heitis pea kuklasse
nagu hirv, nagu metskits,
kes tuleb allikale jooma.
Eeli tõstis pilli taeva poole,
Eeli puhus pilli Jumala poole —
sedasi rääkis lesknaine Rosa, kui ta veel elus oli.

  • (lk 8)


  • JOSSELE jookseb naisele järele ja tuleb tagasi:

Naine on surnud.
Ta ütles ühele kivile: "Ma tulen,"
lõi lauba vastu kivi ja suri.
Tema kõrval oli see kiri.
MÜÜRSEPP loeb: "Kivi oli täis peeni sooni nagu su oimud.
Võtsin ta voodisse, panin vastu põske,
tundsin õnarusi,
tundsin konarusi,
siledaid kante ja mõrasid —
puhusin hingeõhku ta peale,
ja ta hingab nagu sina, Ester ..."
See on tema mehe Gaadi kiri,
kelle tappis kivimurrus
Iisraeli taak —

  • (lk 12)


JOSSELE: Kui ma laeval olin,
tuli meri kogu aeg meiega ühes
nagu niidirull,
kui seda nööri otsas hüpitada,
aga sinna, kus meri on valge,
ei jõudnud me üldse kunagi.
Aga unes olin ma seal.
Kui ma ärkasin, ütles keegi:
paljud uppusid,
sina pääsesid.
Aga vesi tuleb veel tihti mulle järele.

  • (lk 13-14)


MIIKAEL: Saamuel,
palun aita mul leida, mis ma otsin.
Ma otsin kätt,
ma otsin silmi,
ma otsin suud,
ma otsin seda lappi nahka,
mille all on selle maailma mädanik,
ma otsin Eeli mõrtsukat!
Ma otsin tolmu,
mis Kainist saadik on segunenud
kõigi mõrtsukate tolmu ja ootab.
Võib-olla sai temast vahepeal lind
siis jälle mõrtsukas.
Võib-olla said temast tuudaimimarjad,
mille eest Raahel loovutas ühe öö Leale —
võib-olla on ta piiranud Sammaeli vihkamise hingust —
Mõelda ainult,
et see tolm puutus võib-olla Lurja palveraamatut,
kui see oli peidus,
kuni tähed raamatus kiirgasid tuld —
mõelda ainult —
Oi, mis tolmu toon mina oma kingadega sinu kotta!
Võtab kingad jalast.

  • (lk 17)


MENDEL: Tänu erakordsele juhusele
võin ma nüüd teile pakkuda:
pesueht põlleriiet, lillekirja,
liblikakirja,
villaseid sukki, siidisukki, juba Pariisi omi.
Siis kummipaela, mis venib nagu maad ja riigid
ja plaksatab jälle tagasi —
otseteed Ameerikast.
Inglismaalt lavendlit peavalu vastu,
piparmünti seedehäirete vastu —
Aga see Venemaa lina,
see pole enam surnute jaoks,
et katta ukse poole siruli jalgu, —
see on pruudile ja lapsele —

  • (lk 19)


MEES harjuskile:
Jälle rikud sa naised ära.
Ehtimiskihk
teeb, et nad sätivad
leinaloorigi kenasti volti
MENDEL: Minul naist ei ole,
aga kui oleks, teeksin nagu Saalomon:
kui ta kiidab tublit naist,
siis ta kiidab tema rõivast ka!
MEES: Mõõda siis paras tükk!
KÄÄRITERITAJA: Teritan kääre,
teritan nuge,
sirpe uueks lõikuseks —
ÜKS NAINE: Mingu minema.
Kui ta ihuma hakkab,
las ihub kuskil kaugemal —
kes siin kannataks enam kuulda
noatera ihumist —
KÄÄRITERITAJA: Kui sa süüa tahad,
on sul tera tarvis —
kui sa vilja tahad lõigata,
on sul tera tarvis —
kui sa tahad riideid selga saada,
on sul kahte tera tarvis.

  • (lk 20)


  • MEES läheb mööda, käes peeglitükk, kuhu ta vaatab:

Seal, kuhu sa viisid oma lapsed
ma arvan, et neid oli seitse —
seal vajus su ihugi hauda —
leinates nende kohal on rippu raugarinnad.
Oh ema,
sinu mõrtsukas hoidis seda peeglit su näo ees,
et sul oleks lõbusam surra —
ema, sa vaatasid oma näkku,
kuni su lõualuu murdus pooleks —
aga Suur Ingel heitis sellele oma varju!
Läbi aja okastraadi
tõttas ta sinu poole
lõhkisi tiivu; —
sest teras ja raud lõid vohama, ema,
terasmetsad kõrgusid õhku —
mõrtsukate ajud lõid vohama,
leidlike piinade liaanid kasvasid neist. —
Peegel, peegel,
sina kaja surnute metsast, —
ohvrid ja timukad,
ohvrid ja timukad
mängisid oma hingeõhuga sinul surmamängu.
Ema,
kord saab mõni tähtkuju Peegli nime!

  • (lk 23-24)


DAJAN: Aga mina ütlen teile:
mitmel teie seast oli kõva usk;
usk, mis öö eesriide taga
kaalus üles kaks suurt rahu
elu ja surma.
Mitte ainult selliste relvadega ei võideldud,
osutab mürsust purustatud majale,
mina ütlen teile:
on lahinguvälju — lahinguvälju,
millest päevamõrva leiutajad
ei ole undki näinud.
Mõnigi palve
jäi leegitsevi tiivu hõljuma kahurisuu ette,
mõnegi palve tules
põles öö nagu paberileht!
Päikese, kuu ja tähed lükkis Iisraeli palve
usu nööridele, mis hoiavad maailma —
teemantideks ja rubiinideks
oma sureva rahva kaela ümber.

  • (lk 24)


KERJUS: See on uks.
Uks on nuga,
mis poolitab maailma.
Seisan ukse taga ja koputan,
kuna ma kerjus olen,
tehakse vahel uks lahti
ja ukse vahelt tuleb praelõhna
ja likkupandud pesu lõhna.
See on inimeste kodu lõhn.
Kui sul on kerjuse hea nina,
siis haistad vahel ka pisaraid
või eluõnne.
Naine aga ütleb:
"Liiga vara on veel,"
ja sulguv uks ütleb "ei".
Teise ukse juurde jõuan ma liiga hilja,
silman viivuks ülestehtud voodit,
ja uks sulgub
kurvalt nagu head õhtut.
Puusepp, ära tee uksi,
uksed on noad,
mis poolitavad maailma.

  • (lk 28-29)


KÄÄRITERITAJA hulkurpenile, kes mööda jookseb:
Tule, tule, sõber.
Sina oma neljal jalal
võid saata minu kahte jalga.
Mendelil on ritsikad,
minul on koer.
Kui ma käial käia lasen, hakkab koer haukuma. —
Oleme kahekesi tuule lõõtsuda,
nälja näpistada, külma küüsitada,
seistes lagedal, käppade all maa —
Tema silmaterades on päike, kuu ja tähed —
ja terve maailm. —
Oh, sina soe elav maamuld
kahe silmapeegliga —

  • (lk 33)


KÄÄRITERITAJA: Tule, mu kutsu,
sa näed näljane välja;
keel on ripakil,
küllap sul on ka janu. —
Lähme külasse,
kui ka sellest kurepesa raokenegi veel järel on,
mõne talumehe juurde,
kui tema käest veel küünemustagi saada on,
otsime sirbi,
teritame ära
ja lõikame põllult umbrohtu. —
Vahest leiame veel mõne veelombi,
kus surm pole oma veriseid käsi pesnud —
siis saame juua. —

  • (lk 36)


MIIKAEL: Laguneja!
Ta silmist jäävad augud
valgus otsib endale teised peeglid.
Ma näen läbi aukude —
läbi varjutuse tahmaklaaside
sinu koljusse
see piirab maailma,
mille sa sinna sisse pakkisid, nagu kästud,
otsekui sõduriranitsasse. —
Seal ta lebab — tukseldes,
putuktäht, kellelt rebitud tiivad
üks käsi liigatab seal,
mis varastas välgu —
kaaren sööb inimese kondi —
välk sööb kaarna —
Ma ei näe enam midagi —

  • (lk 49-50)

Välislingid

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel