Lavendel

Marie Cécile Kastner, Lavandula angustifolia, illustratsioon teoses: Charles Flahault, "Nouvelle flore coloriée de poche des Alpes et des Pyrénées" (1906)

Lavendel (Lavandula) on igihaljaste lõhnavate poolpõõsaste ja rohttaimede perekond huulõieliste sugukonnast. Meeldiva aroomiga taime kasutatakse kosmeetikas, meditsiinis ja kulinaarias.

Proosa

• Siit ma teile kirjutangi, uks pärani avali päikesepaistes. Ilus valgusest sätendav männimets laskub mu ees alla nõlvajalamile. Silmapiiri lõikavad Alpilles' mägede sakilised harjad... Vaikus... Vaevu-vaevu kostab kaugusest vilepilli, lavendlipuhmastest koovitajat, maanteelt muulakuljuseid... Kogu kaunis Provence’i maastik elab ainuüksi valgusest.
  • Alphonse Daudet, "Kirjad minu veskilt", tlk Malle Talvet, 1993, lk 8

• On siiski paar asja, mida Sally Owens kindla peale teab. Alati puista soola maha üle vasaku õla. Kasvata aiavärava kõrval rosmariini. Lisa kartulipudrule pipart. Istuta roose ja lavendlit, need toovad õnne. Mil iganes saad, armu.
  • Alice Hoffman, "Igapäevane nõiakunst", tlk Pille Runtal, 1998, lk 229

• "Kõigepealt joome kosutavat teed," pakkus Agnessa, "melissi-lavendli ja lõhnava mündi teed. Lavendel on armurohi, nukrameelsuse rohi, münt on meelepuhastaja, meliss aga päikeseline meelerahustaja. Kui seda teed jood, siis hakkab hing looma, keha hingama ja tärkavad meelelised tunded."
  • Helju Pets, "Klassikokkutulek Kassaris", 2014, lk 55

• Émilie oli Laurent'i hauale istutanud lavendli. Lõikasin lavendli küljest pika varre, tegin mitu väikest sisselõiget, et vars juured alla võtaks, eemaldasin pea ja surusin selle katki lõigatud pudelipõhja, milles oli mulda ja natuke sõnnikut. Kuu hiljem oli vars juured alla ajanud. Laurent'i lavendlist pidi saama ka Émilie oma. See pidi jääma neile aastateks, nende ühine lill, emataime laps. Hoolitsesin võrse eest terve talve ja kevadel istutasin selle Émilie hauale. Nagu laulab Barbara: "Kevad sobib armastusest rääkimiseks". Veel praegu on Laurent'i ja Émilie lavendlid imelised ja levitavad oma lõhna ka kõrval olevatele haudadele.
  • Valérie Perrin, "Lilledele värsket vett", tlk Pille Kruus, Tänapäev, 2022, lk 70

Luule

Puhtad, lõhnavad, heledad linad,
ja kirjud ja tikitud, pitsiga ääres.
Pestud ja triigitud, nurk nurgaga vastamisi kokku saetud.
Seebikild seltsiks ja lavendel koitõrjerohuks,
logiseva nupuga suures sahtlis taltsalt joondunud,
virnades õhkamas, ootamas oma aega.

• Berit Petolai, "Emad ja linad" kogus "Meoma ümisevad tuuled" (2019), lk 50