Alice Hoffman

Alice Hoffman (sündinud 16. märtsil 1952 New Yorgis) on USA kirjanik.

"Igapäevane nõiakunst"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Alice Hoffman, "Igapäevane nõiakunst", tlk Pille Runtal, 2. trükk, 2016.

Üle kahesaja aasta on Owensite naiste süüks pandud kõik, mis linnas on viltu läinud. Kui kevad oli vihmane, kui lehmad karjamaal andsid piima, milles oli verd, kui varss suri tiirudesse või oli vastsündinud lapsel punane sünnimärk põsel, uskusid kõik, et kindlasti on saatuse sõrme mõjutanud, kas või veidikene, nood Magnoolia tänava naised. Ükskõik, mis häda oli - äike, rändrohutirtsud või uppumissurm. Ükskõik, et olukorda andis seletada loogiliselt või teaduslikult või lihtsalt halva õnnega. Niipea kui kerkis mure vari või ähvardas väikseimgi ebaõnn, hakkasid inimesed süüdlast otsima ja näpuga näitama. Õige pea olid nad veendunud, et pärast pimeduse saabumist on Owensite majast ohtlik mööduda, ja ainult kõige rumalamad naabrid julgesid piiluda üle musta sepisaia, mis ümbritses õue nagu uss. (lk 7. romaani algus)

Väikesed tüdrukud, kes elasid üleval, ärklikorrusel, olid õed, vanusevahega ainult aasta ja üks kuu. Neid ei kästud iial minna magama enne keskööd ega manitsetud hambaid pesema. Polnud kellegi asi, kui nende riided olid kortsus või kui nad sülitasid tänavale. Kogu selle aja, kui need tüdrukud üles kasvasid, võisid nad magada kingi jalast võtmata ja joonistada mustade pastellkriitidega naljakaid lõustu oma magamistoa seintele. Nad võisid juua hommikusöögiks külma Dr Pepperit, kui nad seda tahtsid, või süüa õhtusöögiks alteejuurepirukat. Nad võisid ronida katusele, istuda katuseviilul ja kallutada end taha, niipalju kui said, et näha esimest tähte. Seal nad veetsid tuuliseid märtsiöid või niiskeid augustiõhtuid sosinal vaieldes, kui tõenäoline on, et kas või kõige väiksem soov eales täide läheb. (lk 8)

Gillian oli laisk ja armastas magada üle keskpäeva. Ta hoidis kokku oma taskuraha ja maksis siis Sallyle, et too teeks ta matemaatikaülesanded ära ja triigiks ta peokleite. Ta jõi pudelite kaupa Yoo-Hood ja sõi tahvlite viisi nätsket Hersheyt, sirakil jahedal keldripõrandal, vaadates rahulolevalt pealt, kuidas Sally pühkis tolmu metallriiulitelt, kus tädid hoidsid moose ja hoidiseid. Üle kõige maailmas armastas Gillian lesida aknaalusel sametpatjadega istmel, üleval trepimademel, kus olid damastist kardinad ja nurgas kogus tolmu Maria Owensi portree, kes oli ammu aega tagasi maja ehitanud. Sealt võis teda leida suvel pärastlõunati nii rauge ja loiuna, et koid pidasid teda ekslikult padjaks ja maandusid temal, et närida tillukesi augukesi tema T-särkidesse ja teksastesse. (lk 9)

Tädid kutsusid neid Päevaks ja Ööks, ja kuigi kumbki tüdruk ei naernud selle väikese nalja peale ega leidnud selles mitte kõige vähematki lõbusat, tunnistasid nad selle paikapidavust ning olid võimelised mõistma, varem kui enamik õdesid, et kuu on alati armukade päeva palavuse peale, niisamuti nagu päike igatseb alati midagi tumedat ja sügavat. Nad hoidsid teineteise saladusi hästi ning tõotasid oma elu nimel mitte iial vääratada ja neid välja lobiseda, isegi kui saladus oli ainult kassi sabast sikutamine või tädide aiast digitaalise näppamine. (lk 10)

Tüdrukud oleksid võinud oma erinevuse tõttu üksteisega riidu minna, nad oleksid võinud muutuda kiuslikuks ja kasvades teineteisele võõraks jääda, kui neil oleks õnnestunud sõpru soetada, aga linna ülejäänud lapsed vältisid neid. Mitte keegi ei julgenud õdedega mängida ning enamik tüdrukuid ja poisse ristasid sõrmed, kui Sally ja Gillian lähenesid, nagu kaitseks sedasorti asi millegi eest. Kõige julgemad ja metsikumad poisid järgnesid õdedele kooli, täpselt õigel kaugusel nende taga, et jõuda vajaduse korral ringi keerata ja jooksu pista. Poistele meeldis loopida tüdrukute pihta taliõunu või kive, aga isegi kõige parematel sportlastel, neil, kes olid noorteliiga meeskondade tähed, ei õnnestunud kunagi pihta saada, kui nad sihtisid Owensite õdesid. Iga kivi, iga õun maandus alati õdede jalge ees.

Sally ja Gilliani päevad olid täis pisikesi alandusi; mitte ükski laps ei kasutanud pliiatsit või kriiti otse pärast Owensite tüdrukuid. Mitte keegi ei istunud nende kõrvale puhvetis või aktusel, ja mõned tüdrukud lausa kiljatasid, kui leidsid tüdrukute tualetti pissima või klatšima või juukseid harjama minnes, et olid sattunud ükskõik kumma õe peale. Sallyt ja Gilliani ei valitud kunagi ühtegi sportmängude naiskonda, kuigi Gillian oli linna kiireim jooksja ja võis lüüa pesapalli üle kooli katuse Endicotti tänavale. Neid ei kutsutud kunagi pidudele ega gaidide koosolekutele ega keksu mängima ega puu otsa ronima. (lk 10)

Aga Sally ei söandanud vastu hakata. Ta kandis tumedaid riideid ja püüdis jääda märkamatuks. Ta teeskles, et tal pole taipu, ega tõstnud klassis kunagi kätt. Ta vaijas oma loomust sedavõrd hästi, et mõne aja pärast hakkas ta ka ise oma võimetes kahtlema. Selleks ajaks oli ta vaikne nagu hiireke. Kui ta avas klassis suu, suutis ta ainult valesid vastuseid piiksatada; mõne aja pärast istus ta tingimata klassi tagaotsas ja hoidis oma suu kindlalt kinni. (lk 11)

Ühel ilusal aprillipäeval, kui Sally oli kuuendas klassis, tulid kõik tädide kassid Sallyle kooli järele. Pärast seda vältisid isegi õpetajad teda tühjas koridoris ja leidsid põhjuse oma suunda muuta. Eemale rutates naeratasid õpetajad talle kohtlaselt, ja võibolla nad kartsid mitte naeratada. Mõnele inimesele võivad mustad kassid niimoodi mõjuda ja panna nad üleni hirmust värisema, tuletades meelde pimedaid, kurje öid. Tädikeste kassid polnud aga kuigivõrd hirmuäratavad. Nad olid ära hellitatud ja armastasid magada diivanitel ja neil kõigil olid linnunimed: Varblane ja Vares ja Kaaren ja Hani. Ühe saamatu kassipoja nimi oli Tuvi ja ühe tujuka kõutsi nimi Harakas, kes sisises teiste peale ja hoidis teisi ohjas. (lk 11-12)

Üks poiss klassi tagaosas, kes oli samal hommikul oma isa tagant tikutopsi näpanud, kasutas nüüd klassiruumis valitsevas kaoses juhust, et panna Harakale tuli sappa. Kärssavate karvade hais täitis ruttu klassi, enne veel kui Harakas kisama jõudis hakata. Sally jooksis pikemalt mõtlemata kassi juurde, põlvitas ja summutas leegid oma sinise lemmikkleidiga.

"Ma loodan, et sinuga juhtub midagi hirmsat," hüüdis ta poisile, kes oli Harakale tule otsa pannud. Sally tõusis püsti, kass süles nagu laps, nägu ja kleit tahmased. "Küll sa siis näed," ütles ta poisile. "Siis sa tead, mis tunne see on."

Täpselt sel hetkel hakkasid otse nende kohal asuvas klassiruumis lapsed jalgu trampima — rõõmust, sest nad said just teada, et õpetaja inglise buldog oli nende etteütlused ära söönud —ja üks helisid isoleeriv laeplaat kukkus koletule poisile pähe. Poiss varises põrandale, nägu hoolimata tedretähnilisest jumest kriitvalge.

"See on tema töö!" hüüdsid mõned lapsed, ja neil, kes vaikisid, olid suud pärani lahti ning silmad veelgi enam. (lk 13)

Linna lapsed võisid sosistada missuguseid kuulujutte tahes, aga tegelikult olid neist enamiku emad vähemalt korra elu jooksul tädide juures käinud. Aeg-ajalt võis küll mõni käia seal sellepärast, et tahtis punase pipra teed korrast ära kõhu või mugulaskleepiat närvide jaoks, aga kõik naised linnas teadsid, mis on tädide tegelik äri: nende eriala oli armastus. Tädisid ei kutsutud õhtusöökidele ega raamatukogude heategevuspidudele, aga kui mõni naine oli oma armsamaga tülis, kui keegi avastas, et ootab last kelleltki, kes pole tema abikaasa, või ilmnes, et mees, kellega ta abielus on, on truudusetu nagu täkk, siis seal ta oli, Owensite tagauksel, otse pärast videviku saabumist, tunnil, mil varjud peidavad näo, nii et keegi ei tunne sind ära, kui sa seisad lopsaka visteeria all, mis oli ukse kohal kasvanud kauem, kui ükski linnaelanik mäletas.

Polnud tähtis, kas see naine oli algkooli viienda klassi õpetaja või kirikuõpetaja naine või hoopis Peabody tänava hambaarsti kauaaegne kallim. Polnud tähtis, et inimesed vandusid, et taevast sööstavad alla mustad linnud, valmis su silmi välja nokkima, kui sa lähened Owensite majale idast. Kirg muutis inimesed imelikult julgeks. Tädide meelest võis see salamisi vallata täiskasvanud naise ja muuta ta mõistlikust olendist millekski sama rumalaks nagu kärbes, kes jälitab üht ja sama vana koera. Kui keegi kord juba otsustas tagaukse juurde tulla, oli ta enam kui valmis jooma kirbumünditeed, mis oli valmistatud koostisosadest, mida ei tohtinud isegi valjusti välja öelda, ja mis kindlasti samal ööl verejooksu põhjustas. Ta oli juba otsustanud lasta ühel tädidest torgata hõbenõelaga vasaku käe kolmandasse sõrme, kui seda oleks tarvis olnud kallima tagasivõitmiseks.

Tädid hakkasid loksuma nagu kanad, kui mõni naine mööda sinakat kiltkivirada lähenes. Nad lugesid ahastuse märke juba poole miili pealt. Naine, kes oli kõrvuni armunud ja tahtis kindel olla, et ta kallim tagasi tuleb, kinkis rõõmsa meelega ära kamee, mis oli tema perekonnas olnud juba põlvkondi. Kes oli maha jäetud, oli valmis isegi rohkem andma. Aga need naised, kes tahtsid kellegi teise meest, olid kõige hullemad. Nemad olid armastuse nimel valmis kõike tegema. Nad olid kõik kõveras nagu kummipaelad, ainuüksi kuumast kirest, ja nad saatsid põrgusse kõik konventsioonid ja head kombed. (lk 14-15)

Tagatrepi juurest nägid tüdrukud vana musta pliiti ja lauda ja heegeldatud vaipa, millel tädide kliendid sageli edasi-tagasi tammusid. Nad nägid, kuidas armastus võib su üle võimust võtta, pealaest varbaotsteni, rääkimata igast viimasestki vahepealsest kehaosast.

Seetõttu olid Sally ja Gillian saanud teada asju, mida enamik nendevanuseid lapsi ei teadnud — et alati on tark korjata kokku äralõigatud küüned, mis kunagi olid olnud su armastatu eluskoed, lihtsalt juhuks, kui ta peaks pähe võtma ja kõrvale hüppama; et naine võib ihaldada meest sedavõrd, et oksendab köögi kraanikaussi, või nutta nii metsikult, et silmanurkadesse ilmuvad verepisarad.

Õhtuti, kui taevasse tõusis oranž kuu ja nende köögis nuttis mõni naine, ühendasid Sally ja Gillian väikesed sõrmed ja tõotasid, et ei lase iial kirel enda üle võimust võtta.

"Öäk," sosistasid tüdrukud teineteisele, kui mõni nende tädide klient nuttis või tõstis pluusi, et näidata värsket haava oma ihul, kuhu ta oli habemenoaga oma kallima nime lõiganud.

"Mitte meie," vandusid õeksed, surudes sõrmed veelgi tugevamini kokku. (lk 16)

Tol talvel, kui Sally oli kaksteist ja Gillian peaaegu üksteist, said nad teada, et vahetevahel on armuasjades kõige ohtlikum saada oma südame tahtmist. [---]

Klient, kes ühel pimedal õhtul saabus, polnud ilus, aga ta oli tuntud oma headuse ja lahke iseloomu poolest. Ta toimetas pühade puhul vanainimestele pühadesööki koju, laulis kooris lausa inglihäälel ja pani lastele vanillikoka klaasi alati lisasortsu siirupit, kui nood limonaadi tellisid. Aga kui ta videvikus saabus, oli see ilmetu leebe tüdruk sellises agoonias, et ta tõmbus käsitsi heegeldatud vaibale kerra, tema käed olid nii tugevasti rusikasse surutud nagu kassikäpad. Ta heitis pea kuklasse ja läikivad juuksed langesid ta näo ette nagu eesriie, ta näris huuli, kuni need hakkasid veritsema. Armastus sõi teda otse elusast peast ja ta oli juba kolmkümmend naela alla võtnud. Seepärast paistis tädidel temast kahju hakkavat, mida juhtus nendega harva. Kuigi tüdrukul polnud kuigi palju raha, andsid nad talle kõige tugevamat armujooki, mis neil oli, täpsete juhistega, kuidas panna teise naise mees endasse armuma. Seejärel hoiatasid nad teda, et tehtut ei saa kunagi olematuks teha, ja seepärast peab ta endas kindel olema.

"Ma olen kindel," vastas tüdruk oma rahuliku ilusa häälega, ning tädid olid ilmselt rahul, sest nad andsid talle tuvisüdame ühel oma kõige ilusamal, siniste leinapajude ja pisarajõgedega alustassil. (lk 16-17)

"Asi on lihtne," rääkis Sally talle. "Me peame tõestama, et tädidel pole mitte mingisugust võimu."

"Kui tädid ajavad pada," Gillian muigas, "siis oleme täpselt nagu kõik teisedki."

Sally noogutas. Ta ei hakanud ütlema, kui sügavasti see teda puudutas, sest tema isiklik südamesoov oli olla nagu kõik teised. Öösiti nägi Sally unes valge teivasaiaga maamaja, ja kui ta hommikul üles ärkas ja nägi välja vaadates musti metallpiike, mis nende maja ümbritsesid, tulid talle pisarad silma. Teised tüdrukud, ta teadis, pesid end Ivory ja magusalõhnalise Camayga, samal ajal kui tema ja Gillian olid sunnitud kasutama musta seepi, mida tädid kaks korda aastas oma pliidi tagumisel tulel keetsid. Teistel tüdrukutel olid emad ja isad, kes vilistasid kirgede ja saatuse peale. Mitte üheski teises majas nende tänaval või terves linnas polnud sahtlitäit kameesid, mis olid antud tasuks täidetud ihade eest.

Sally oskas vaid seda loota, et võib-olla polnudki ta elu nii ebanormaalne, nagu paistis. Kui armunõidus rohupoe tüdruku peal ei toimi, siis võib-olla tädid ainult teesklesid oma võimeid. Seega ootasid ja palusid õed, et midagi ei juhtuks. (lk 18-19)

Aga nagu selgus, ei saanud tüdruk päris seda, mida oli tahtnud. Ta tuli tagasi tädide juurde, meeletum kui iial varem. Armastus on üks asi, abielu teine. Härra Halliwell, nagu ilmnes, polnud kindel, kas ta saab oma naist maha jätta. (lk 20)

Aga Sally poleks ealeski jäänud, ta oleks jooksnud otse oma tuppa ja pannud riivi ette, oleks ta teadnud, et selleks, et sundida meest endaga abielluma, kui too seda ei soovi, tuleb teha midagi kohutavat. Ta sulges oma silmad, niipea kui nad tõid tuppa leinatuvi. Ta surus käed kõrvadele, et ta ei peaks kuulma linnu kisa, kui nad hoidsid teda köögivalamu kohal. Ta kinnitas endale, et on valmistanud lambakarbonaadi, praadinud kana, ja mis siin siis nii väga vahet on. Sellegipoolest ei söönud Sally pärast seda õhtut iial enam liha ega kana ega isegi kala mitte, ja talle tulid külmavärinad peale iga kord, kui puudele laskunud varblase- või käblikuparv ehmatas ja lendu tõusis. Pikka aega pärast seda haaras ta alati õel käest, kui taevas hakkas pimenema. (lk 20)

"Vaadake, mis nad minuga tegid," hüüdis rohupoe tüdruk. "Ta ei jäta mind minutikski rahule. Ta on kõik lukud eest võtnud, isegi vannitoa ukselt. Ma ei saa süüa ega magada, sest ta vahib mind kogu aeg. Ta tahab mind vahetpidamata keppida. Ma olen seest ja väljast üleni haige."

Sally astus kaks sammu tagasi, peaaegu komistades Gilliani otsa, kes endiselt tema külge klammerdus. Tavaliselt ei rääkinud inimesed lastega sedamoodi, aga rohupoe tüdrukul oli ilmselt täiesti ükskõik, mis on sobilik või mis mitte. Sally nägi, et tema silmad on nutmisest punased. Tema suu oli kole, nagu võiksid nende huulte vahelt välja tulla ainult halvad sõnad.

"Kus on need nõiamoorid, kes seda minuga tegid?" küsis tüdruk.

Tädid jälgisid aknast, mida ahnus ja rumalus võivad inimesega teha. Nad vangutasid kurvalt pead, kui Sally akna poole vaatas. Nad ei soovinud rohupoe tüdrukuga rohkem tegemist teha. Mõningaid inimesi pole võimalik hukatusest eemale hoida. Võid küll üritada, võid kõik ohumärgid üles panna, aga ikka lähevad nad oma teed. (lk 22)

Aknaklaasi taga laususid tädid sõnu, mida neile oli õpetatud lapsena, et vaigistada tibusid. Neid kondiseid pruuni-valgekirjuid isendeid oli olnud terve aedikutäis, aga selleks ajaks, kui tädid nendega ühele poole said, ei teinud neist keegi enam iial piuksugi; õigupoolest just tänu nende vaikimisele õnnestus hulkuvatel koertel nad öösiti minema viia. (lk 23)

"Kas te ei kuulnud? Tooge oma tädid siia!" Või rohupoe tüdruk vähemalt püüdis seda öelda, aga keegi ei kuulnud sõnagi. Tema suust ei tulnud mitte midagi. Ei karjet ega hüüdu, rääkimata vabandusest. Ta pani käe kõrile, nagu püüaks keegi teda puua, aga tegelikult lämmatas teda kogu see armastus, mida ta enda arust nõnda hädasti vajas.

Sally vahtis tüdrukut, kelle nägu oli juba hirmust kahvatuks läinud. Nagu selgus, ei rääkinud rohupoe tüdruk enam iial sõnagi, kuigi vahel tegi ta vaikseid kudrutavaid häälitsusi nagu tuvi, või kui ta oli tõeliselt vihane, siis kähedat viiksumist, mis sarnanes paanikas kanade hädakisaga, kui neid taga aeti, et maha lüüa ja pannile panna. Tüdruku laulukoorikaaslased nutsid tema ilusa hääle kaotuse pärast, aga ajajooksul hakkasid nad teda vältima. Tüdruku selg tõmbus kühmu nagu kassil, kes on astunud hilistele sütele. Ta ei võinud kuulata head sõna, ilma et oleks kõrvu kätega katnud ja jalgu trampinud nagu ärahellitatud laps.

Terve ülejäänud elu jälitas teda mees, kes armastas teda liiga palju, ja ta ei saanud mehele isegi öelda, et too ära läheks. Sally teadis, et tädid ei ava enam iial ust tollele kliendile, tulgu ta tagasi kas või tuhat korda. Sellel tüdrukul polnud õigust enam rohkem midagi nõuda. Kas ta mõtles, et armastus on mängukann, midagi kerget ja magusat, lihtsalt mängimiseks? Tõeline armastus on ohtlik, see tabab sind seestpoolt ja hoiab kõvasti oma haardes, ja kui sa seda küllalt kiiresti lahti ei lase, võid sa selle nimel nõus olla kõike tegema. Oleks too rohupoe tüdruk tark olnud, oleks ta hakatuseks palunud vastu mürki, mitte nõidust. Lõpuks sai ta, mis tahtis, ja kui ta sellest ikka veel õppust polnud võtnud, siis leidus üks inimene siin aias, kes oli. Oli üks tüdruk, kes teadis piisavalt palju, et minna tuppa ja keerata uks kolm korda lukku ja mitte valada ühtainustki pisarat, kui ta hakkis ära sibulad, mis olid nii kibedad, et iga teine oleks terve öö otsa silmi vesistanud. (lk 23-24)

Kord aastas, jaanipäeva õhtul, lendas Owensite majja varblane. Ükskõik kuidas seda ka ära hoida ei püütud, õnnestus linnul alati sisse pääseda. Nad võisid panna aknalaudadele alustasse soolaga ja palgata töömees räästarenne ja katust parandama, ja ikkagi ilmus lind tuppa. Ta sisenes majja videvikus, kurbuse tunnil, ja alati tuli ta vaikselt, ometi im eliku otsustavusega, mis trotsis nii soola kui ka telliseid, nagu poleks vaesekesel muud võimalust kui laskuda kardinatele ja tolmusele lühtrile, millelt langesid klaastilgad nagu pisarad.

Tädidel olid harjad valmis, et ajada lind aknast välja, aga varblane lendas liiga kõrgelt, et teda tabada. Kuni ta söögitoas tiirutas, lugesid õeksed ringe, sest nad teadsid, et kolm korda tähendab häda, ja alati tegi lind kolm ringi. (lk 24)

Niipea kui tüdrukud keskkooli läksid, ei suutnud poisid, kes olid kõik need aastad neid vältinud, Gillianist eemale hoida. Gillian võis minna turule ostma purki hernesuppi ja tulla tagasi koos kindla kallimaga, kes ladus sügavkülmiku sööki täis. Mida vanemaks Gillian sai, seda hullemaks asi läks. Võib-olla muutis too must seep, millega ta end pesi, ta naha hõõguvaks; mis see põhjus ka polnud, oli ta kuumav ja temast oli võimatu mitte välja teha. Poiste pead läksid teda vahtides nii uimaseks, et nad tuli kiiremas korras toimetada esmaabipunkti hapnikumaski alla või värsket verd saama. Mehed, kes olid olnud õnnelikus abielus ja olid piisavalt vanad, et sobida talle isaks, võtsid korraga pähe ja tegid talle abieluettepaneku ja pakkusid talle tervet maailma, või vähemalt oma versiooni sellest. (lk 24)

Ühel palaval mälestuspäeval laskis Gillian oma juuksed maha lõigata, nii et need olid sama lühikesed nagu poisil, ja peaaegu kõik tüdrukud linnas matkisid teda. Aga mitte keegi neist ei suutnud oma kena kaela paljastamisega liiklust peatada. Mitte keegi neist ei suutnud kasutada oma säravat naeratust selleks, et pääseda bioloogiast ja ühiskonnaõpetusest üheainsagi eksamita või raiskamata ühtegi ööd kodutöödele. Suvel, kui Gillian oli kuusteist, veetis terve ülikooli jalgpallimeeskond iga viimase kui laupäeva tädide aias. Seal nad olid, kõik reas, kohmakad ja vaikivad ja meeletult armunud, rohides maavitsa- ja raudürdipeenraid, vältides hoolikalt talisibulaid, mis olid nii põletavat väge täis, et kõrvetasid iga poisi sõrmedelt naha maha, kui too tähelepanelik polnud. (lk 25)

Gillian murdis südameid samamoodi nagu teised inimesed hagu ahjukütteks. Selleks ajaks, kui ta oli lõpuklassides, käis see tal nii nobedalt ja osavalt, et mõni poiss ei saanud toimuvast arugi, enne kui oli jäetud maha üheainsa suure tunnetehunnikuna. Kui võtta kõik hädad, millesse enamik teismelisi tüdrukuid sattus, ja keeta kakskümmend neli tundi, jääks järele umbes midagi Snickersi šokolaadi suurust. Aga kui keeta kokku kõik hädad, millesse Gillian Owens sattus, rääkimata kõigest sellest südamevalust, mida ta põhjustas, saaks kleepuva kämbu, mis oleks sama suur kui Bostoni Osariigi Maja. (lk 25)

Tüdrukud on tüdrukud, mõtlesid tädid, mis kehtis eriti täpselt Owensite kohta. Ainus nõuanne, mida tädid andsid, oli see, et titte on lihtsam vältida kui üles kasvatada, ja isegi Gillian, mõtlematu nagu ta oli, tunnistas seda tõde. (lk 25-26)

See oli Sally, kelle pärast tädid muretsesid. Sally, kes keetis igal õhtul toitvaid sööke ja pesi pärast nõud ära, kes käis teisipäeviti turul ja riputas neljapäeviti pesu välja kuivama, nii et linadel ja rätikutel oleks hea värske lõhn küljes. Tädid püüdsid julgustada teda mitte olema nii hea. Headus polnud nende arvates mitte voorus, vaid lihtsalt selgrootus ja hirm, mis on alandlikkuse alla peidetud. Tädid uskusid, et on tähtsamaid asju, mille pärast muretseda, kui tolmutordid voodi all või trepile kuhjuvad sügislehed. Owensite naised ignoreerisid konventsioone, nad olid põikpäised ja tahtejõulised, ja mõeldudki sellised olema. Need nõbud, kes abiellusid, olid alati jätnud oma perekonnanime alles ning ka nende tütred olid Owensid. Gilliani ja Sally ema Regina oli olnud eriti taltsutamatu. Tädid neelasid pisaraid, kui nad meenutasid, kuidas Regina neil õhtutel, kui ta oli pisut liiga palju viskit joonud, kirudes trepist sukis üles vankus, kätega tasakaalu hoides. Regina võis küll rumal olla, aga ta teadis, kuidas lõbutseda - omadus, mille üle Owensite naised uhked olid. Gillian oli pärinud ema ohjeldamatuse, aga Sally poleks rõõmu ära tundnud ka siis, kui see tema juurde oleks tulnud ja teda hammustanud. (lk 26)

Ei saa öelda, nagu poleks Sally püüdnud kõigest väest armuda. Ta oli mõtlik ja sügav, hämmastava keskendumisvõimega, ja mõnda aega võttis ta vastu kutseid minna kinno või tantsupeole või parki tiigi ümber jalutama. Poisid, kellega ta keskkooli ajal kohtamas käis, olid hämmastunud, kui kaua ta suutis keskenduda üheleainsale suudlusele, ja nad ei saanud muidu kui kujutleda, milleks ta veel võib võimeline olla. Kakskümmend aastat hiljem mõtlesid paljud neist ikka veel tema peale, kui nad poleks pidanud seda tegema, aga Sally polnud hoolinud neist ühestki ega suutnud isegi nende nimesid meenutada. Ta ei läinud sama poisiga kahte korda välja, sest tema arvates poleks see aus olnud, ja ta uskus tookord sellistesse asjadesse nagu ausus isegi sedavõrd imelikus ja ebaharilikus valdkonnas nagu armastus. (lk 27)

Vaadates, kuidas Gillian pool linna läbi võttis, hakkas Sally mõtlema, kas polnud tal mitte graniitkivi selle koha peal, kus ta süda oleks pidanud olema. Selleks ajaks, kui õed kooli lõpetasid, oli selge, et kuigi Gillian suutis armuda, ei suutnud ta seda tunnet hoida üle kahe nädala. Sally hakkas mõtlema, et nad on mõlemad ühtemoodi neetud, ning arvestades nende päritolu ja kasvatust, polnudki tegelikult sugugi üllatav, et õestel oli selline halb õnn. Lõppude lõpuks olid tädidel kummutite peal ikka veel noormeeste fotod, keda nemad olid kunagi armastanud - vennad, kes olid olnud liiga uhked, et tormisel piknikul varju alla minna. Poisse tabas välk linna haljasalal, kuhu nad ka maeti sileda ümmarguse kivi alla, kuhu koidu ja eha ajal kogunesid leinatuvid. Igal augustikuul käis sealt taas äike üle, ning mil iganes mustad tormipilved end üles ajasid, kutsusid armastajad teineteist välja, et joosta üle platsi. Gilliani austajad olid ainsad, kes olid piisavalt armuhullud, et riskida pikselöögiga, ning kaks neist leidsid end pärast üle platsi jooksmist haiglast, juuksed igaveseks püsti, silmad sellest ajast pärani, isegi kui nad magasid. (lk 27)

Kui Gillian oli kaheksateist, kestis tema armastus kolm kuud piisavalt kaua, et otsustada põgeneda Marylandi ja abielluda. Ta pidi põgenema, sest tädid keeldusid talle oma õnnistust kaasa andmast. Nende hinnangul oli Gillian noor ja rumal ja jääb rasedaks rekordiliselt ruttu — kõik eeltingimused armetuks ja tavaliseks eluks. Nagu välja tuli, oli tädidel õigus ainult tema nooruse ja rumaluse osas. Gillianil ei olnud aega rasedaks jääda - kaks nädalat pärast pulmi jättis ta oma mehe maha ühe mehaaniku pärast, kes parandas nende Toyotat. See oli esimene paljudest abieludraamadest, aga ööl, mil ta ära jooksis, tundus kõik võimalik, isegi õnn. Sally aitas valgeid linu kokku siduda, et Gillian saaks põgeneda. (lk 28)

Gillianist teati, et ta taganeb enne otsustavat sammu; tegelikult oli ta selle poolest lausa kurikuulus. Ainuüksi sel aastal olid kolm kolledžipoissi olnud igaüks veendunud, et tema on see, kellega Gillian abiellub, ja igaüks oli kinkinud talle briljantidega sõrmuse. Mõnda aega kandis Gillian neid kolme sõrmust kuldketi otsas, aga lõpuks andis need kõik tagasi, murdes südamed nii Princetonis, Providence'is kui Cambridge'is, kõik ühel ja samal nädalal. (lk 28-29)

Õed embasid teineteist, neil oli tunne, nagu oleks saatus nad pihku võtnud, segi raputanud ja siis täiesti eri tulevikkude poole veeretanud. Kulub aastaid, enne kui nad teineteist jälle näevad. Selleks ajaks on nad täiskasvanud naised, liiga vanad, et sosistada saladusi või ronida keset ööd katusele. (lk 29)

Gillian kaisutas Sallyt viimast korda ja kadus siis läbi akna õue. Nad olid andnud tädidele odratangusuppi, mida oli ohtra viskiga tembitud, seega magasid vanaprouad sohval. Nad ei kuulnud mitte iitsatustki. (lk 29)

Hommikul läks Sally väljaja korjas kokku valged linad, mis Gillian oli visteeria kõrvale hunnikusse jätnud. Miks pidi see alati Sally olema, kes jäi maha pesu pesema? Miks pidi ta muretsema, et linadel on poriplekid, mis vajavad eraldi valgendamist? Ta polnud kunagi tundnud end nii üksikuna. Kui ta ainult suudaks uskuda armastuse lunastusse, aga kirg oli tema jaoks oma võlu kaotanud. Tema silmis oli iha sundkujutlus, kirg palavikuline kinnisidee. Ta soovis, et poleks kunagi hiilinud tagatrepist alla kuulama, kui tädide kliendid nutsid ja anusid ja end lolliks tegid. Kõik see oli ta armastuse vastu immuunseks teinud ja ta arvas siiralt, et ei muutu ilmselt iialgi. (lk 29-30)

Sel ajal kahanes Sallyl lootus, et tema elu avaneks millekski muuks, kui seda on söögi keetmine, mida tädid ei tahtnud, ja maja koristamine, kuigi puitosad ei vajanud iial poleerimist. Ta oli kakskümmend üks; enamik temavanuseid tüdrukuid lõpetas kolledži või sai tööl ametikõrgendust, nii et nad võisid kolida oma korterisse, aga kõige erutavam asi, mida Sally tegi, oli rauakaupluse külastamine. Vahel kulus tal ligi tund aega, et erinevate puhastusvahendite vahel valida.

"Mis te arvate, mis on köögipõranda jaoks kõige parem?" küsis ta müüjalt, kenalt noormehelt, keda see küsimus sedavõrd segadusse ajas, et ta lihtsalt osutas Lysolile. Müüja oli kuus jalga neli tolli pikk ja Sally ei näinud kunagi noormehe näoilmet, kui too juhatas teda soovitatava puhastusvahendi poole. Oleks Sally olnud pikem või oleks ta roninud trepile, mida kasutati ülemiste riiulite täitmiseks, oleks ta märganud, et iga kord, kui müüja tema poole vaatas, oli ta suu lahti, nagu oleksid seal sõnad, millest ta lootis, et need kukuksid sealt iseenesest välja ja avaldaksid seda, mille väljaütlemiseks noormees ise oli liiga häbelik. (lk 30)

Mehe nimi, kellesse Sally armus, oli Michael. Ta oli nii hoolitsev ja heasüdamlik, et suudles tädisid, kui nendega esimest korda kohtus, ja küsis otsekohe, kas prügikasti pole vaja välja viia, mis võitis pikemata tädide poolehoiu, ühtegi küsimust esitamata. Sally abiellus temaga peatselt ja nad kolisid ärklikorrusele, mis tundus äkki ainus koht maailmas, kus Sally olla tahtis. (lk 31)

Sally meelest oli võimatu maailmas eksisteerida ja mitte olla armunud Michaelisse. Isegi tädid olid hakanud kuulatama Michaeli vilet, kui ta rauapoest õhtuti koju tuli. Sügisel kaevas ta tädide aia ümber. Talvel pani ta ette topeltaknad ja tihendas udused vanad aknad kitiga. Ta lammutas iidse Fordi universaalauto osadeks ja pani kokku tagasi, ning tädidele avaldas see sellist muljet, et nad kinkisid auto talle, nagu ka oma vankumatu kiindumuse. Michael oli piisavalt tark, et hoiduda köögist eemale, eriti videvikus, ja kui ta ka märkas naisi, kes tagaukse juurde tulid, ei esitanud ta Sallyle nende kohta kunagi küsimusi. Tema suudlused olid aeglased ja süvenenud ja talle meeldis Sallyt öölambi valgel riidest lahti võtta, ja ta vaatas alati, et kaotaks, kui mängis ühega tädidest kaarte. (lk 31-32)

Kui Michael sisse kolis, hakkas terve maja ise muutuma, ning isegi nahkhiired pööningul teadsid seda ja hakkasid pesitsema aias kuuri all. Järgmise aasta juuniks olid roosid hakanud kasvama mööda veranda rinnatist, lämmatades ambroosia, mitte vastupidi. Jaanuaris polnud elutoas enam tuuletõmbust ja kiltkiviteele ei moodustunud jääd. Maja oli rõõmus ja soe, ning kui sündis Antonia - kodus, sest väljas mühas kohutav lumetorm -, õõtsus klaaspisaratega lühter iseenesest edasi-tagasi. See helises terve öö, nagu voolaks jõgi otse läbi maja; heli oli nii kaunis ja nii ehe, et hiired tulid seinte vahelt välja vaatama, kas maja on ikka endisel kohal ja kas selle asemele mitte aas pole ilmunud. (lk 32)

Antonia oleks ülimalt hea meelega jäänud igavesti ainsaks lapseks, aga kolm ja pool aastat hiljem, täpselt südaööl, sündis Kylie, ja kõik märkasid otsekohe, kui ebatavaline ta oli. Isegi tädid, kes poleks ühtki last saanud rohkem armastada kui Antoniat, ennustasid, et Kylie näeb seda, mida teised ei näe. Ta kallutas oma pead ja kuulatas vihma, enne kui see sadama hakkas. Ta osutas lakke hetk aega enne seda, kui kiil täpselt samasse kohta ilmus. Kylie oli sedavõrd hea laps, et inimesi, kes piilusid tema vankrisse, valdas rahu ja unisus pelgalt tema vaatamisest. Sääsed ei hammustanud teda mitte kunagi ja tädide mustad kassid ei kriimustanud teda isegi mitte siis, kui ta neid sabast tiris. Kylie oli laps nagu roosinupp, nii armas ja leebe, et Antonia muutus iga päevaga kadedamaks ja isekamaks. (lk 32-33)

Lapse sünni tähistamiseks kutsus Michael peole kõik, kes töötasid rauapoes, mida ta nüüd juhatas, ja kõik nende kvartali inimesed. Sally üllatuseks tulid kõik kohale. Isegi need, kes olid kartnud pimedatel öödel nende maja eest mööda rutata, paistsid tulevat innukalt pühitsema. Nad jõid külma õlut ja sõid jäätisetorti ja tantsisid kiltkivist teerajal. Antonial oli seljas organdiist ja pitsist kleit ning imetlejate ring aplodeeris, kui Michael tõstis ta vanale piknikulauale ja ta laulis "Vana halli mära" ja "Yankee Doodle'it".

Algul keeldusid tädid peole tulemast ja ütlesid, et nad vaatavad pidustusi köögiaknast nagu kaks klaasile kleebitud musta paberitükki. Nad on ebaseltskondlikud vanaprouad, kellel on oma ajaga parematki peale hakata, või nii nad väitsid. Aga isegi nemad ei suutnud vastu panna kutsele ühineda, nii et kui lõpuks tõstsid kõik uue tite terviseks šampanjaklaasi, šokeerisid tädid neid, ilmudes tervisejoomiseks aeda. Vana hea kombe kohaselt viskasid nad klaasid vastu teed katki, hoolimata sellest, et veel nädalaid hiljem tuleb kapsavagude vahelt klaasikilde välja. (lk 33)

Nad sõid iga päev koos õhtust, kui Michael töölt koju tuli, ja tädid ei vangutanud enam pead, kui nägid tervislikke juurviljaportsjone, mida Sally oma tütardele ette tõstis. Kuigi nad ei pannud erilist rõhku headele kommetele, ei laksutanud nad keelt, kui Antonia lauda koristas. Nad ei kurtnud, kui Sally viis Antonia linna keskusesse lasteaeda, kus teda õpetati ütlema "palun" ja "tänan", kui ta soovis küpsiseid, ja kus avaldati arvamust, et võib-olla pole kõige targem taskus tõuke hoida, kui ta tahab, et teised väikesed tüdrukud temaga mängiksid. Siiski panid tädid oma sõna maksma lastepidude osas, sest see oleks tähendanud mööda maja kappavaid rõõmsameelseid, ulakaid metslasi, kes lõkerdavad ja joovad roosat limonaadi ja jätavad diivanipatjade vahele kuhilate viisi hernekomme. (lk 34)

Õppetund, mille Sally oli nii kaua aega tagasi köögis omandanud — olla oma soovidega ettevaatlik —, oli nii kauge ja ähmane, et see oli muutunud kollaseks tolmuks. Aga see oli sedasorti tolm, mida ei saa iial ära pühkida ja mis selle asemel ootab nurgas ja puhub nendele silma, keda sa armastad, kui majas tuul tõmbab. (lk 35)

Antonia oli peaaegu neli ja Kylie hakkas just öö läbi magama, kui tooli kõrvalt, millel Michael kõige sagedamini õhtusöögi ajal istus, avastati toonesepp. Putukas, kes nagu kell tiksudes aega mõõdab, teeb häälitsust, mida keegi ei taha kuulda oma armastatu kõrval. Inimese aeg maa peal on niigi piiratud, aga kui see mardikas kord tiksuma hakkab, ei saa seda millegagi peatada; pole võimalik tõmmata ühtki ketti, peatada ühtki pendlit, vajutada ühtki nuppu, mis annaks tagasi aja, mida sa kunagi arvasid, et sulle on antud.

Tädid kuulasid tiksumist mitu nädalat ja lõpuks kutsusid Sally kõrvale ning edastasid hoiatuse, aga Sally ei pööranud sellele mingit tähelepanu. "Jama," ütles ta ja naeris kõva häälega. Ta talus kliente, kes ikka veel aeg-ajalt videvikus tagauksele tulid, aga ta ei luba tädide rumalustel oma perekonnaellu sekkuda. Tädide amet polnud midagi muud kui lollus, lake, mis oli keedetud meeleheitlike petteusust. Sally ei taha sellest sõnakestki kuulda. Ta ei vaadanud, kui tädid pöörasid ta tähelepanu mustale koerale, kes oli hakanud igal õhtul kõnniteel istuma. Ta ei kuulanud, kui tädid vandusid, et koer pöörab iga kord koonu taeva poole, kui Michael läheneb, ja hakkab teda nähes ulguma ja taganeb kähku tema varju eest, saba jalge vahel.

Hoolimata Sally hurjutamisest panid tädid Michaeli padja alla mürti ja käskisid tal kümmelda iileksiga ja nende spetsiaalse musta seebiga. Tema pintsakutaskusse sokutasid nad jänese käpa, kelle nad olid tabanud oma salatit söömas. Nad segasid tema hommikusöögi müsli sisse rosmariini ja õhtusesse teesse lavendlit. Ikkagi kuulsid nad söögitoas mardika tiksumist. Lõpuks lugesid nad tagurpidi palvet, aga loomulikult olid sellel omad tagajärjed: peagi said kõik majaelanikud gripi ja unetuse ja lööbe, mis ei läinud nädalate viisi ära, isegi siis mitte, kui nahale määriti kalamiinimikstuuri ja Gileadi palsamit. Talve lõpul puhkesid Kylie ja Antonia iga kord nutma, kui nende isa hakkas toast väljuma. Tädid seletasid Sallyle, et mitte keegi, kes on hukatusele määratud, ei kuule ise toonesepa häält, ja seepärast Michael väitiski, et mitte miski ei saa halvasti minna. Sellegipoolest pidi ta midagi aimama: ta ei kandnud enam käekella ja keeras kõik kellad taha. Siis, kui tiksumine valjemaks läks, tõmbas ta majas kõik katted ette ja hoidis neid ees nii päikese kui ka kuu paistes, nagu suudaks see aja peatada. Nagu miski suudaks. (lk 35-36)

Sally ei uskunud ühtegi sõna, mis tädid rääkisid. Sellegipoolest muutus ta kõigest sellest surmajutust närviliseks. Tema nahk muutus laiguliseks, tema juuksed kaotasid läike. Ta ei söönud ega maganud ega tahtnud lasta Michaelit oma silmapiirilt välja. Nüüd, mil iganes Michael teda suudles, nuttis ta ja soovis, et ta poleks hakatuseks üldse iial armunud. See oli teinud ta liiga abituks, sest seda armastus teeb. Sellest ei olnud pääsu. Kui ta nüüd kaotab, kaotab ta kõik. Mitte et see juhtub ainult sellepärast, et tädid nii ütlesid. Tegelikult ei tea nad tuhkagi. Sally oli käinud avalikus raamatukogus ja vaadanud läbi kõik entomoloogilised teatmeteosed. Toonesepp sööb puud ja mitte midagi muud. Arvaku tädid, mida tahavad! Mööbel ja puitosad võivad olla ohus, mitte aga liha ja veri, või nii Sally uskus. (lk 36)

"Ma teen mida tahes," nuttis Sally. 2Ma usun mida tahes. Ainult öelge mulle, mis ma pean tegema."

Aga tädid olid juba kõike proovinud ja mardikas oli endiselt Michaeli tooli kõrval. Mõned saatused on kindlaks määratud, ükskõik kes sellesse sekkuda ka ei püüaks. Ühel kevadõhtul, mis oli eriti meeldiv ja mahe, astus Michael teel rauapoest koju sõiduteele ja sai surma ühe teismelisi täis auto all, kes oma uljuse ja nooruse tähistamiseks olid liiga palju joonud.

Pärast seda ei rääkinud Sally terve aasta. Tal lihtsalt polnud midagi öelda. Ta ei suutnud tädisid näha; nad olid tema arvates haletsusväärsed šarlatanid, vanad naised, kes olid veelgi võimetumad kui kärbsed, kes olid jäetud akna vahele surema, klaasi vahel lõksus, siputades jõuetult läbipaistvaid tiibu. Laske mind välja. Laske mind välja. Kui ta kuulis tädide seelikute kahinat teadustamas nende sisenemisest, läks Sally välja. Kui ta tabas nende samme trepil, kui nad tulid teda üle vaatama või head ööd soovima, tõusis ta aegsasti akna alt toolilt üles, et uks riivi panna, ja ta ei kuulnud iial nende koputamist, ta lihtsalt pani käed kõrvadele. (lk 37)

Iga kord, kui Sally läks rohupoodi hambapastat või lastesalvi ostma, nägi ta leti taga rohupoe tüdrukut ja nende pilgud kohtusid. Sally mõistis nüüd, mida võib armastus inimesega teha. Ta mõistis seda liigagi hästi, et iial lasta sel endaga uuesti juhtuda. Vaene rohupoe tüdruk ei saanud palju vanem olla kui kolmkümmend, aga ta nägi vana välja, tema juuksed olid juba halliks läinud; kui tal oli vaja midagi öelda - näiteks hinda või jäätise nädala eripakkumist -, pidi ta selle sedelikesele kirjutama. Tema abikaasa istus peaaegu kogu aeg leti ääres, viimasel pukil, nautides tundide viisi üht kohvitassi. Aga Sally vaevu märkas meest; see oli tüdruk, kellelt ta ei suutnud silmi pöörata; ta otsis toda inimest, kes oli kunagi tädide kööki ilmunud, toda armast õitsvat tüdrukut, täis lootust.

Ühel laupäeval, kui Sally ostis C-vitamiini, libistas rohupoe tüdruk koos vahetusrahaga tema ette valge paberitüki. "Aidake mind," oli ta kirjutanud ideaalse käekirjaga. Aga Sally ei suutnud isegi ennast aidata. Ta ei suutnud aidata oma lapsi ega oma meest ega seda, kuidas maailm oli kontrolli alt väljunud. Sellest ajast peale ei käinud Sally enam rohupoes. Selle asemel laskis ta kõik tarviliku tuua ühel keskkoolipoisil, kes jättis nende tellitu aiateele - sadagu vihma, lörtsi või lund — keeldudes nende ukseni tulemast, isegi kui see tähendas jootrahast ilmajäämist. (lk 37-38)

Tol aastal lasi Sally tädidel Antonia ja Kylie eest hoolitseda. Ta lasi mesilastel juunis sarikatesse pesa teha ja jaanuaris lumel kõnniteele kuhjuda, nii et postiljon, kes oli alati kartnud, et ta Owensitele posti tuues ühel või teisel viisil oma kaela murrab, ei söandanud nende väravani tulla. Sally ei hoolinud tervislikest õhtusöökidest ega söömaaegadest; ta ootas, kuni nälg võimust võttis, siis sõi kraanikausi kõrval seistes otse purgist konservube. Tema juuksed olid alaliselt pulstunud, tema sokkides ja kinnastes olid augud. Ta käis nüüd haruharva väljas, ja kui käis, püüdsid inimesed teda kõigiti vältida. Lapsed kartsid tema tühja pilku. Naabrid, kes olid muidu Sallyt kohvile kutsunud, läksid teisele poole teed, kui teda tulemas nägid, ja pomisesid kiiresti palve; nad eelistasid pigem vaadata otse päikesesse ja ajutiselt pimestatud olla kui näha, mis temaga juhtunud oli. (lk 38)

Nii või teisiti, see oli Sally, kes ei käinud vannis ega söönud ega mänginud oma lapsega käteplaksu. Sally oli see, kes valas nii palju pisaraid, et oli hommikuid, mil ta ei suutnud oma silmi avada. Igal õhtul otsis ta söögitoast tooneseppa, kes olevat kõik selle häda põhjustanud. Muidugi ei leidnud ta teda kunagi ja seega ta ei uskunud sellesse. Aga sellised asjad poevad peitu lese mustade seelikute voltidesse ja valgete linade vahele, kus magab üks isik, kes näeb rahutult und kõigest, mida tal iial ei ole. Aja jooksul lakkas ta üldse millessegi uskumast ja siis muutus terve maailm halliks. Ta ei näinud oranži ega punast ning teatavad rohelised toonid — tema lemmiksviitri ja värskete nartsissilehtede omad — olid tema jaoks täiesti ja lootusetult kadunud. (lk 38-39)

"Elu on elavatele," rääkis Gillian talle. "Elu on selline, nagu sa ise selle teed. Lase käia. Kuula vaid, mida ma räägin. Palun."

Sally mõtles kaua ja pingsalt iga kord, kui ta toru hargile pani. Ta mõtles rohupoe tüdrukule ja Antonia sammudele trepil, kui ta läks magama ilma head-ööd-kalli-kallita. Ta mõtles Michaeli elust ja surmast ja igast sekundist, mis nad koos olid veetnud. Ta mõtles iga viimase kui suudluse ja kõigi sõnade peale, mis mees oli talle eales öelnud. Kõik oli endiselt hall - pildid, mis Antonia koolist koju tõi ja tema ukse alt sisse libistas, flanellpidžaama, mis Kyliel jahedatel hommikutel seljas oli, sametkardinad, mis maailma eemal hoidsid. Aga nüüd hakkas Sally mõttes korrastama asju oma peas - muret ja rõõmu, dollareid ja sente, lapse nuttu ja ilmet tema näol, kui sa talle tuulisel pärastlõunal õhusuudluse saatsid. Sellised asjad võivad siiski midagi väärt olla - vilksatust silmanurgast, lähemat vaatamist, sügavamat pilku. (lk 39)

Taas oli kevad ja taevas oli nii sinine, et võttis lausa hingetuks. See oli sinine ja Sally nägi seda, Michaeli silmade värvi, läbi naha paistvate veresoonte värvi ja lootuse ning pesunöörile riputatud särkide värvi. Sally eristas peaaegu igat tooni ja varjundit, mida ta terve aasta polnud näinud, kuigi ta ei näinud ikka veel oranži, mis oli liiga lähedane tolle kulunud stoppmärgi värvile, mida teismelised ei märganud tol päeval, kui Michael surma sai, ja ta ei hakanudki seda värvi kunagi nägema. Aga oranž polnud kunagi Sally lemmikuid olnud, seega väike kaotus võrreldes kõige muuga. Ta jalutas läbi kesklinna, seljas vana villane mantel ja jalas pika säärega mustad saapad. Päev oli soe ja puhus leebe tuul, liiga soe Sally raskete riiete jaoks, seega võttis ta mantli käsivarrele. Päike tungis läbi tema kleidiriide nagu kuum käsi lihal ja luudel. Sallyl oli tunne, nagu oleks ta surnud olnud, ja nüüd, kus ta oli tagasi, oli ta elavate maailmale eriliselt tundlik: tuule puudutusele oma nahal, sääskedele õhus, pori ja värskete lehtede lõhnale, sinise ja rohelise armsusele. Esimest korda üle igaviku mõtles Sally, kui meeldiv oleks jälle rääkida, lugeda tütardele õhtujuttu ja luuletusi ja nimetada nimepidi kõiki lilli, mis varakevaditi õitsesid: piibelehed ja tulivõhad ja lillad hüatsindid. Ta mõtles parajasti lillede peale, nende valgete peale, mis on kellukakujulised, kui ta ilma mingi erilise põhjuseta pööras Endicotti tänavalt vasakule ja suundus pargi poole. (lk 40)

Tädid ei rääkinud teineteisega ja lapsed loomulikult ei mänginud. Tädid ei näinud mingit mõtet hüppenööriga keksimises või palli edasi-tagasi loopimises. Nende meelest olid sellised mängud rumal ajaraiskamine. Parem jälgida maailma enda ümber. Parem jälgida luiki ja sinist taevast ja teisi lapsi, kes laptuud või kulli mängides ohjeldamatult kisasid ja naersid. Õpi olema hiirvaikselt. Keskendu, kuni sa oled sama vaikne nagu ämblik rohus. (lk 41)

Luiged tõusid aeglaselt õhku, kui poiss Antonia juurde jooksis, palli haaras ja tüdruku maha tõukas. Antonia must mantel kloššis tema selja taga, mustad kingad lendasid tal jalast.

"Jäta järele!" hüüdis Sally. Tema esimesed sõnad üle aasta.

Kõik lapsed mänguväljakul kuulsid teda. Nad pistsid kõik koos jooksu, võimalikult kaugele Antonia Owensist, kes võib su ära nõiduda, kui talle liiga teha, ja tema tädidest, kes võivad kärnkonnad ära keeta ja sulle supi sisse sokutada, ja tema emast, kes oli nii vihane ja kaitsev, et võib su hoobilt soolasambaks tarretada, nii et sa jääd igaveseks kümne- või üheteistkümneaastasena rohelisele murule lõksu.

Sally pakkis samal õhtul nende riided. Ta armastas tädisid ja teadis, et nad soovivad kõige paremat, aga tema soovis oma tütardele midagi, mida tädid iial ei saanud pakkuda. Ta tahtis linna, kus mitte keegi ei näita näpuga, kui ta tütred mööda tänavat käivad. Ta tahtis oma maja, kus sünnipäevapidusid võis elutoas pidada, dekoratsioonide ja palgatud klouni ja tordiga, ning ümbruskonda, kus kõik majad olid ühesugused ja mitte ühelgi polnud viilkatust, milles pesitsesid oravad, või aias nahkhiiri või toas puitosi, mis ei vajanud iial poleerimist. (lk 42)

Tädid veensid, et mis ka ei oleks, minevik käib Sallyl järel. Ta lõpetab samasugusena nagu Gillian, kelle armetu hing muutus igas uues linnas ainult üha raskemaks. Ta ei saa põgeneda, seda nad talle ütlesid, aga Sally arvates ei saanud seda millegagi tõestada. (lk 42-43)

Tädid olid Antoniat jumaldanud, sest ta oli ilus ja üleannetu. Nad õhutasid teda olema ülbe ja isekas, ning tolle aasta jooksul, mil Sally oli olnud liiga murest murtud, et oma lastega rääkida või nende vastu kas või huvigi tunda, lubati Antonial olla üleval keskööni välja ja täiskasvanuid kamandada. Ta sõi hommikusöögiks Butterfingereid ja tagus nalja pärast oma pisiõde kokkurullitud ajalehega. Ta oli teinud, mida iganes soovis, juba mõnda aega, ja ta oli piisavalt nutikas taipamaks, et kõik see oli sellest päevast läbi. Ta viskas oma mandariini tekile ja litsus jalaga puruks, ja kui see ei mõjunud, siis nuttis ja palus, et ta koju viidaks. (lk 44)

Sally oli tänulik kõige eest, mida tädid olid teinud, tõepoolest oli. Sellegipoolest oli ta oma otsuse teinud. Ta võtab kinnisvaramaakleri käest maja võtme, mille ta hiljem ära ostab, siis hangib pisut mööblit. Lõpuks peab ta endale töö leidma, aga tal oli pisut Michaeli kindlustusraha, ja ausalt öeldes ei kavatsenud ta mõelda minevikule ega tulevikule. Ta mõtles kiirteele enda ees. Ta mõtles teeviitadele ja parempöördele, ja ta lihtsalt ei saanud endale lubada, et kuulab, kuidas Antonia hakkas huilgama, mis ajas ka Kylie nutma. Selle asemel pani ta raadio mängima ja laulis sellega kaasa ja kinnitas endale, et vahetevahel tundub õige asi vale senikaua, kuni see on tehtud ja ühel pool. (lk 45)

Igal suvel, augustis, käisid nad tädidel külas. Nad tõmbasid hinge, niipea kui keerasid Magnoolia tänavasse ja nägid suurt vana maja oma musta aia ja rohekate akendega. Tädid tegid alati rummikooki ja andsid Antoniale ja Kyliele liiga palju kingitusi. Loomulikult polnud mingit magamaminekuaega ega tasakaalustatud toidukordi. Polnud mingeid reegleid, mis oleksid keelanud tapeedile joonistada või vanni nii ääreni täis lasta, et seebimullid ja leige vesi maha loksusid ning läbi elutoa lae valgusid. Igal aastal olid tüdrukud külaskäigule saabudes pikemad - nad teadsid seda, sest tädid tundusid kogu aeg väiksemad - ja igal aastal läksid nad metsikuks: nad tantsisid läbi ürdiaia ja mängisid laptuud majaesisel murul ja läksid magama alles pärast keskööd. Mõnikord ei söönud nad peaaegu nädal otsa mitte midagi peale Snickersi ja Milky Way, kuni nende kõhud hakkasid valutama ja nad lõpuks palusid salatit või klaasi piima. (lk 46)

Tädid on alati sõna pidanud ja peavad siiani. Nad usuvad, et igal probleemil on lahendus, kuigi tulemus ei tarvitse olla seesama, mida alguses loodeti või eeldati. (lk 207)

Tädidel oli oma päevaplaan, millest nad raudkindlalt kinni pidasid. Hommikul käisid nad jalutamas, siis lugesid ja kirjutasid päevikut, siis sõid lõunat — ühesugust iga päev — kartuliputru pastinaagiga, nuudlipudingit ja magustoiduks õunakooki. Pärastlõunal nad tukastasid ja videvikus ajasid oma asja, kui keegi juhtus köögiukse taha tulema. Nad sõid õhtust alati köögis - ube ja röstsaia, suppi ja kuivikuid - ja neil oli valgus maha keeratud, et elektrit kokku hoida. Igal õhtul seisid nad silmitsi pimedusega, sest nad ei saanud iial und. Nende südamed murdusid õhtul, kui nood kaks venda üle linna muruplatsi jooksid, need murdusid nii järsku ja lõplikult, et tädid ei lubanud end enam kunagi üllatada, ei äikesel, armastusest rääkimata. Nad uskusid oma päevaplaani ja väga vähe millessegi muusse. (lk 208)

Tädid arvasid, et nad tunnevad elu ja kõike, mida see endaga kaasa toob. Nad teadsid oma saatust väga hästi, või nii nad uskusid. Nad olid täiesti veendunud, et mitte miski ei saa tulla nende praeguse elu ja nende vaikse surma vahele — voodis muidugi, kopsupõletiku ja gripi komplikatsioonidesse üheksakümne kahe ja üheksakümne nelja aasta vanuses. Aga võib-olla olid nad midagi kahe silma vahele jätnud, või polegi kunagi võimalik oma tulevikku ette ennustada. (lk 208)

Frances tuleb verandale, et paremini õetütre maja hinnata.

"Moodne, aga väga kena," annab ta teada.

Sally tunneb uhkuse näpistust. See on ülim kompliment, mida tädi Frances iial teeb; see tähendab, et Sally on üksi hakkama saanud ja hästi hakkama saanud. (lk 209)

Tol suvel, kui Jet sai kuusteist, tapsid kaks kohalikku poissi end armastusest tema vastu. Üks sidus raudlatid endale jalgade külge ja uputas end karjääri. Teine sai otsa raudteerööbastel väljaspool linna 10.02-se Bostoni rongi all. Kõigist Owensite naistest oli Jet Owens kõige ilusam ja ta ise ei teinud seda iial märkamagi. Tema eelistas inimolendeile kasse ja lükkas tagasi kõik pakkumised meestelt, kes temasse armusid. Ainus, kellest ta üldse kunagi hoolis, oli too poiss, keda tabas pikne, kui nad koos vennaga tormasid üle linna muruplatsi, et tõestada, kui vaprad ja uljad nad on. Vahetevahel, hilja õhtul, kuulevad Jet ja Frances mõlemad nende poiste naeru, kui nad läbi vihma jooksevad, siis olematusse kaovad. Nende hääled on endiselt noored ja lootusrikkad, täpselt nagu sel hetkel, kui pikne neid tabas.

Viimasel ajal peab tädi Jet kasutama musta keppi, millele on nikerdatud kaarna pea; ta on artriidist kõver, aga ta ei kurda kunagi, mis tunne tal seljas on, kui ta päeva lõpul oma saapaid lahti nöörib. Igal hommikul peseb ta end musta seebiga, mida nad Francesega kaks korda aastas teevad, ja tema näonahk on peaaegu veatu. Ta töötab aias ja mäletab iga seal kasvava taime ladinakeelset nime. Aga ei möödu päevagi, ilma et ta ei mõtleks poisile, keda ta armastas. Ei möödu hetkegi, kui ta ei soovi, et aega annaks nihutada ja ta saaks minna tagasi ja toda poissi uuesti suudelda. (lk 209-210)

"Meil on nii hea meel siin olla," kuulutab Jet.

Sally naeratab ilusat kurba naeratust. "Ma oleksin teid ammu aega tagasi kutsunud. Ma ei uskunud, et see teile kummalegi meeldiks."

"See just tõestabki, et midagi ei saa kellegi kohta teada ainult arvates," sõnab Frances õetütrele. "Seepärast ongi keel välja mõeldud. Muidu oleksime nagu koerad ja nuhutaksime üksteist, et teada saada, kuidas lood on." (lk 210)

Mõningad asjad, kui need muutuvad, ei lähe kunagi tagasi samasse olekusse, nagu need algul olid. Näiteks liblikad ja naised, kes on liiga tihti armunud valesse mehesse. (lk 210)

Gillian tuli iga päev koju ja vandus Sallyle, et tal oli suurepärane pärastlõuna, ta oli mänginud klotsidega ja värvinud ja söötnud jänkut, kes oma puurist riidehoiu kõrval kurvalt lapsi vahtis. Aga Gillian ei saanud valetada tädidele, kui nad talle järele tulid. Iga päeva lõpul olid ta juuksed salkus ning nägu ja käed punaseks kriibitud. Tädid andsid nõu teisi lapsi ignoreerida — lugeda raamatuid ja mängida omaette ja marssida kohe kasvatajale ütlema, kui keegi pahasti või inetult käitub. Isegi siis uskus Gillian, et ta on tolle halva kohtlemise ära teeninud, ja ta ei jooksnud kunagi kasvataja juurde kaebama. Ta püüdis kõigest väest kõike enda sisse jätta.

Tädid aga taipasid, mis toimus, Gilliani kurvalt längus õlgade järgi, kui ta kampsunit selga tõmbas, ja kuna ta ei saanud öösiti und. Enamik lapsi tüdis lõpuks Gilliani kiusamisest, aga mitmed piinasid teda edasi — sosistasid "nõid" iga kord, kui ta läheduses oli, loksutasid greibimahla tema uutele kingadele, rabasid kämblaga ta juustest ja sikutasid kõigest jõust — ja nad tegid seda kuni jõulupeoni.

Kõigi laste vanemad võtsid peost osa, tuues kooke või küpsiseid või kannuga munalikööri, kuhu oli muskaati peale raputatud. Tädid saabusid hilja, oma mustades palitutes. Gillian lootis, et neil oli ehk meeles tuua karp šokolaadiküpsiseid või Sara Lee kooki, aga tädisid ei huvitanud maiustused. Nad läksid otse kõige halvemate laste juurde, poiste juurde, kes Gilliani juustest tirisid, ja tüdrukute juurde, kes teda narritasid. Tädid ei tarvitsenud manamisi või ürte appi võtta ega ähvardada mingisuguste karistustega. Nad lihtsalt seisid maiustustelaua kõrval, ja iga laps, kes oli Gilliani vastu halb olnud, sai otsekohe kõhuvalu. Need lapsed jooksid oma vanemate juurde ja palusid end koju viia, siis jäid mitmeks päevaks voodisse, värisedes villaste tekkide all, niisugust pööritust tundes ja täis sellist kahetsust, et nende nägu võttis kergelt roheka jume ja nende nahk levitas hapukat lõhna, mis käib alati kaasas süüdlasliku südametunnistusega. (lk 211)

Tädid loksuvad valjemini ja tulevad Gilliani kallistama. See on nii erinev nende tavalisest vaoshoitusest, et Gilliani kurgust vallandub nuukse. Tädide tunnustuseks peab ütlema, et nad on õppinud paar asja sellest ajast, kui nad olid sunnitud hakkama kasvatama kahte väikest tüdrukut. Nad on vaadanud Oprah't; nad teavad, mis võib juhtuda, kui sa oma armastust välja ei näita. Nende arvates on Gillian kütkestavam kui kunagi varem, aga samas on Owensite naised alati oma ilu poolest kuulsad olnud, nagu ka oma rumalate valikute poolest, mida nad noorest peast teevad. Nende nõbu Jinx, kelle akvarelle võib leida Kaunite Kunstide Muuseumis, oli kahekümnendates eluaastates liiga põikpäine, et kellegi teise sõna kuulda võtta; ta jõi ennast külmast šampanjast purju, heitis oma siidkingad üle kõrge kivimüüri ja tantsis siis klaasikildudel koiduni, ega kõndinud enam iial. Nende kõige armastatum vanatädi Barbara Owens abiellus mehega, kellel oli sama aeglane mõistus nagu muulal ja kes keeldus majja elektrit või veevärki panna laskmast, väites, et need on moehullused. Nende lemmiknõbu April Owens elas kaksteist aastat Mojave kõrbes, kogudes ämblikke formaldehüüdiga täidetud purkidesse. Kümme või kakskümmend aastat karmi elu karastab inimese iseloomu. Kuigi Gillian seda eales ei usuks, on nood kortsud tema näo kõige ilusam osa. Need paljastavad, mis ta on läbi teinud ja üle elanud ja kes ta tegelikult on, sügaval sisimas. (lk 212-213)

"Noh," sõnab Gillian, "ma ilmselt tapsin ta."

Tädid vahetavad pilgu. Nende meelest pole Gillian küll selleks võimeline. "Kuidas?" küsivad nad. See tüdruk kiljatas, kui astus paljajalu ämblikule. Kui ta sõrme torkas ja verd tuli kuulutas ta, et minestab kohe, ja seejärel viskuski põrandale maha.

Gillian tunnistab, et kasutas maavitsa, taime, mille vastu ta lapsena alati põlgust tundis, teeseldes, nagu oleks see ambroosia, nii et ta saaks selle välja tirida, kui tädid käskisid tal aeda rohida. Kui tädid küsivad talt, milliseid annuseid ta kasutas, ja Gillian neile seda ütleb, noogutavad tädid rahulolevalt. Täpselt nii nad arvasidki. Kui tädid üldse midagi tunnevad, siis on see maavits. Selline doos ei tapaks foksterjeritki, rääkimata kuue jala pikkusest mehest.

"Aga ta on surnud," ütleb Gillian, rabatud uudisest, et tema rohi ei saanud meest tappa. Ta pöördub Sally poole. "Ma tean, et ta oli surnud."

"Surnud mis surnud," kinnitab Sally.

"Mitte sinu käe läbi." Frances ei saa selles enam kindlam olla. "Kui ta just vöötorav polnud." (lk 214)

Frances teatab, et sama hästi võivad nad selle arvamismängu lõpetada; nad ei saa kunagi teada, mis ta tappis, aga neil on tagahoovis ikka veel laip, ja sellepärast ongi tädid kaasa võtnud oma retsepti, kuidas saada lahti paljudest ilgetest asjadest, mida aias leida võib - nälkjatest või lehetäidest, rivaalide lõhki rebitud varese verisest korjusest või umbrohtudest, mis on nii mürgised, et neid on võimatu käsitsi välja tõmmata, isegi paksude nahkkinnastega. Tädid teavad täpselt, kui palju leelist lubjale lisada, palju rohkem, kui nad kasutavad oma musta seepi keetes, mis on naise nahale eriti kasulik, kui ta end sellega igal õhtul peseb. Läbipaistvasse tsellofaani pakituna võib nende seepi leida Cambridge'i tervisekauplustest ja mitmest erikauplusest Newbury tänaval, ja lisaks uuele katusele on see toonud nende vanale majale ka viimase tehnoloogia järgi puhastussüsteemi. (lk 214-215)

"Hei, Josh," hüüab Antonia, kui tuleb pitsasid võtma. Tal on vana musta T-särgi ja retuuside peal vana särk. Tema juuksed on kõigest sellest niiskusest lokki tõmbunud ja tema kahvatu nahk paistab kreemikas ja jahe. Jooksupoiss ei saa tema juuresolekul sõnagi suust, aga kui ta tagasi restorani jõuab, vatrab ta Antoniast tubli tunni, enne kui köögipersonal käsib tal vait jääda. Antonia naerab, kui ukse suleb. Ta on saanud tagasi osa sellest, mis ta kaotanud oli, mis see ka polnud. Veetlus, mõistab ta nüüd, on meeleseisund. (lk 216)

Trepil on Ben Frye, seljas kollane vihmamantel, käes karp tormiküünlaid ja latern. Pelgalt mehe nägemine ajab Gillianil külmavärinad üle selja. Algusest peale on ta arvanud, et Ben mängib lahtise tulega, kui temaga tegemist teeb. Tema õnne ja mineviku juures läheb kõik, mis vähegi saab, viltu. Ta oli olnud kindel, et toob õnnetust kõigile, kes teda armastavad, aga see oli tol ammusel ajal, kui ta oli naine, kes tappis Oldsmobile'is oma kallima, nüüd on ta keegi teine. Ta küünitab ja suudleb Beni suule. Ta suudleb teda viisil, mis tõendab, et kui Ben on iial mõelnud temast loobuda, siis parem jätku ta praegu see mõte. (lk 217)

Ben läheb tädide juurde, pistab käe vihmamantli varrukasse ja tirib välja roosikimbu. Tädi Jet võtab selle rõõmuga vastu.

"Kui kaunid," ütleb ta.

Tädi Frances katsub sõrmede vahel kroonlehte, et kindlaks teha, kas roosid on ka ehtsad. Seda need on, aga see ei tähenda, et Francesele oleks niisama lihtne muljet avaldada.

"Kas teil on veel mõni trikk varuks?" küsib ta häälega, mis võib mehel vere tarretama panna.

Ben naeratab oma ilusat naeratust, seda, mis võttis Gilliani algul põlvist nõrgaks ja mis nüüd meenutab tädidele poisse, keda nad kord tundsid. Ben sirutab käe tädi Francese kukla taha, ja enne kui keegi arugi saab, on ta eikusagilt välja tõmmanud safiirikarva šifoonräti, mille ta uhkelt tädile ulatab.

"Ma ei saa seda vastu võtta," ütleb Frances, aga tema hääletoon pole enam nii külm kui enne, ja kui keegi ei vaata, seob ta räti endale kaela. Värv sobib talle suurepäraselt; tema silmad on nagu järvevesi, selged ja hallikassinised. (lk 218)

Kui on midagi, milles Sally nüüd kindel on, siis selles, kuidas sa võid iseennast hämmastada, mida kõike sa oled nõus tegema. Need on tema tütred, tüdrukud, kellest ta tahtis, et nad elaksid normaalset elu, ja ta laseb neil seista kondihunniku kohal, käes peaaegu ääreni leelist täis spagetipott. Mis temaga juhtunud on? Mis talle sisse on läinud? Kus on too loogiline naine, see, kelle peale inimesed võisid loota, päevast päeva? (lk 220)

Eile öösel nägi ta unes kõrbe. Ta nägi unes, et tädid olid saatnud talle oma aiast õunapuuistiku ja et see õitses ilma veeta. Ja unenäos jooksid hobused, kes sõid õunu tollelt puult kiiremini kui keegi teine, ja ükskõik milline mees, kes maitses pirukat, mille Sally nendest õuntest valmistas, pidi saama tema omaks, elu lõpuni. (lk 221)

Niiske muld vusiseb ja on kuum; kui segu sügavamale maa sisse imbub, ilmub udu. See on kahetsuse värvi, see on südamemurdumise, hallide tuvide ja varahommiku värvi. (lk 221)

Terrass ei tule midagi suurejoonelist, aga piisavalt suur, et sinna mahuks väike sepisjalgadega laud ja neli tooli. Mõned ümberkaudsed pisitüdrukud paluvad luba pidada seal teepidu, ja kui nende emad naeravad ja küsivad, miks on too plats parem kui nende enda oma, väidavad pisikesed tüdrukud, et sinised kivid toovad õnne.

Pole mingit säärast asja nagu õnn, räägivad neile emad. Joo oma apelsinimahla, söö oma kooke ja pea oma pidu oma aias. Ja ikkagi, iga kord, kui nende emad ei näe, tirivad pisikesed tüdrukud oma nukud ja mängukarud ja teeserviisid Owensite terrassile. "Palju õnne," sosistavad nad, kui kõlistavad oma tasse toostiks kokku. "Palju õnne," ütlevad nad, kui tähed nende kohale taevasse tõusevad.

Mõned inimesed usuvad, et igale küsimusele on loogiline vastus; et kõiges valitseb kord, mis on laitmatu ja põhineb puhtalt kogemuslikul tõendusmaterjalil. Aga tegelikult, mis muud see võib olla kui õnn, et vihma ei hakka tõsiselt sadama, enne kui nad on tööga valmis. (lk 222)

Täna öösel keskenduvad Sally ja Gillian vihmale ja homme sinisele taevale. Nad annavad oma parima, mis nad suudavad, aga nad jäävad alati tüdrukuteks, kes nad kunagi olid, kui kõndisid mustades mantlites läbi langenud lehtede koju, majja, mille akendest ei näinud keegi sisse ega ka välja. Videvikus mõtlevad nad alati nendele naistele, kes on valmis tegema ükskõik mida armastuse nimel. Ja hoolimata kõigest avastavad nad, et see, üle kõige muu, on nende lemmikaeg päevast. See on tund, mil neile meenub kõik, mida tädid neile õpetasid. See on tund, mille eest nad on kõige tänulikumad. (lk 223)

"Sa paned liiga palju pipart," ütleb Gillian õele.

"Ma arvan, et saan kartulipudru tegemisega hakkama." Sally on seda teinud igaks tänupühade lõunasöögiks, mida ta on valmistanud sellest ajast saadik, kui ta tädide majast lahkus. Ta on oma tegevuses täiesti kindel, mis sest et kööginõud on vanamoodsad ja pisut roostes. Aga muidugi on Gillian sedavõrd muutunud naine, et jagab lahkelt nõu, isegi kui ta ise kah ei tea, mida õieti räägib.

"Ma tunnen pipart," väidab Gillian. "Seda on liiga palju."

"Noh, mina tunnen kartuleid," kostab Sally, ja mis temasse puutub, süs on parem jätta asi nii, nagu on, eriti kui nad tahavad kell kolm sööma hakata. (lk 224)

Ainus järelejäänud kass on Harakas, kes on nii ürgvana, et tõuseb üles ainult selleks, et toidukausi juurde minna. Ülejäänud aja on ta keras erilisel siidpadjal köögitoolil. Üks Haraka silm ei avane enam üldse, aga tema terve silm on nagu naelutatud kalkunile, mis jahtub savialusel keset puulauda. (lk 224)

Sally seisab kraanikausi kohal ja loputab kartulipurustajat, sedasama vana, mida ta kasutas lapsena, kui ta tahtis teha toitvaid õhtusööke. Ta näeb läbi akna õue, kus Antonia ja Kylie ringiratast jooksevad ja oravaid taga ajavad. Antonial on seljas Scott Morrisoni vana sviiter, mille ta on mustaks värvinud, ja see on nii suur, et kui ta oravate peale kätega vehib, paistab, nagu oleksid tal pikad villased käed. Kylie naerab nii südamest, et peab maha istuma. Ta osutab ühele oravale, kes keeldub liikumast nagu õel taat, kes karjub Antonia peale, sest tema meelest on see tema aed; ta on terve suve ja sügise jälginud, kuidas kasvasid kapsad, mille tüdrukud ära korjasid. (lk 225)

"Jää palun vait!" ütles Sally.

Ta keeldus Gary peale mõtlemast. Tõesõna. Ta hõõrus kahe sõrmega oma rinna keskkohta, siis võttis oma parema käe nimetissõrme ja pöidlaga kinni vasaku käe randmest, et kontrollida pulsisagedust. Ta ei hoolinud, mida Gillian ütles; midagi oli temaga kindlasti korrast ära. Tema süda tõepoolest jukerdas, lõi liiga kiiresti ja siis liiga aeglaselt, ja kui see ei tähendanud, et tal on midagi viga, siis mis veel oleks seda tähendanud?

Gillian raputas pead ja oigas, sedavõrd pateetiline oli Sally ilme. "Sa tõepoolest ei tea. See sinu südamerabanduse asi? See on armastus," hõiskas ta. "Selline see tunne ongi." (lk 226)

[Gillian:] "Neljas kord läheb õnneks," ütleb ta inimestele, kes küsivad temalt, mis on õnneliku abielu saladus, aga mitte selline pole tema tunne ses asjas. Ta teab nüüd, et kui sa jääd lepingut sõlmides iseendaks, leiad sa, et sul on kahekordselt rohkem armastust kui algul, ja seda retsepti ei tohi lubamatult muuta. (lk 227)

Aga Sally ei hooli, et Gillian helistas eelm isel nädalal Garyle ja küsis, mida taeva päralt ta veel ootab. Pole tähtis, et Garyl on sellest telefonikõnest saadik tädide aadress kuuetaskus. Kui Sally jookseb mööda sinistest kiltkividest teerada, pole enam mingit tähtsust, mida inim esed arvavad või usuvad. On siiski paar asja, mida Sally Owens kindla peale teab. Alati puista soola maha üle vasaku õla. Kasvata aiavärava kõrval rosmariini. Lisa kartulipudrule pipart. Istuta roose ja lavendlit, need toovad õnne. Mil iganes saad, armu. (lk 229, romaani lõpp)