Toonesepp

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Suur-toonesepp (Hadrobregmus pertinax) ja mööbli-toonesepp (Anobium punctatum) on putukad mardikaliste seltsist, kelle vastsed järavad kuiva puitu kuuldava tiksuva heliga, mis paneb kuulajate fantaasia hästi tööle.

Luule[muuda]

Ja tulest õitsevad mu maja talad,
ei toonesepp neis enam käike kaeva.
Ta unustanud muutumise vaeva
ja nüüd ta tiivule Sa rõõmu valad.

  • Uku Masing, "***Kui tasa täna astuvad su jalad...", rmt: "Neemed vihmade lahte", 2. trükk, 1959, lk 62


Ah, kui kollane ümber on kõik!
Seinas tiksutab toonesepp.
Aknast valendab põllulõik,
kollane, ootab just sirpi
Kraavipervel roostetab lepp.

  • Bernard Kangro, "Põllumehe surm", rmt: "Kojukutsuv hääl", 2000, lk 34

Proosa[muuda]

  • Antonia oli peaaegu neli ja Kylie hakkas just öö läbi magama, kui tooli kõrvalt, millel Michael kõige sagedamini õhtusöögi ajal istus, avastati toonesepp. Putukas, kes nagu kell tiksudes aega mõõdab, teeb häälitsust, mida keegi ei taha kuulda oma armastatu kõrval. Inimese aeg maa peal on niigi piiratud, aga kui see mardikas kord tiksuma hakkab, ei saa seda millegagi peatada; pole võimalik tõmmata ühtki ketti, peatada ühtki pendlit, vajutada ühtki nuppu, mis annaks tagasi aja, mida sa kunagi arvasid, et sulle on antud.
Tädid kuulasid tiksumist mitu nädalat ja lõpuks kutsusid Sally kõrvale ning edastasid hoiatuse, aga Sally ei pööranud sellele mingit tähelepanu. "Jama," ütles ta ja naeris kõva häälega. Ta talus kliente, kes ikka veel aeg-ajalt videvikus tagauksele tulid, aga ta ei luba tädide rumalustel oma perekonnaellu sekkuda. Tädide amet polnud midagi muud kui lollus, lake, mis oli keedetud meeleheitlike petteusust. Sally ei taha sellest sõnakestki kuulda. Ta ei vaadanud, kui tädid pöörasid ta tähelepanu mustale koerale, kes oli hakanud igal õhtul kõnniteel istuma. Ta ei kuulanud, kui tädid vandusid, et koer pöörab iga kord koonu taeva poole, kui Michael läheneb, ja hakkab teda nähes ulguma ja taganeb kähku tema varju eest, saba jalge vahel.
Hoolimata Sally hurjutamisest panid tädid Michaeli padja alla mürti ja käskisid tal kümmelda iileksiga ja nende spetsiaalse musta seebiga. Tema pintsakutaskusse sokutasid nad jänese käpa, kelle nad olid tabanud oma salatit söömas. Nad segasid tema hommikusöögi müsli sisse rosmariini ja õhtusesse teesse lavendlit. Ikkagi kuulsid nad söögitoas mardika tiksumist. Lõpuks lugesid nad tagurpidi palvet, aga loomulikult olid sellel omad tagajärjed: peagi said kõik majaelanikud gripi ja unetuse ja lööbe, mis ei läinud nädalate viisi ära, isegi siis mitte, kui nahale määriti kalamiinimikstuuri ja Gileadi palsamit. Talve lõpul puhkesid Kylie ja Antonia iga kord nutma, kui nende isa hakkas toast väljuma. Tädid seletasid Sallyle, et mitte keegi, kes on hukatusele määratud, ei kuule ise toonesepa häält, ja seepärast Michael väitiski, et mitte miski ei saa halvasti minna. Sellegipoolest pidi ta midagi aimama: ta ei kandnud enam käekella ja keeras kõik kellad taha. Siis, kui tiksumine valjemaks läks, tõmbas ta majas kõik katted ette ja hoidis neid ees nii päikese kui ka kuu paistes, nagu suudaks see aja peatada. Nagu miski suudaks. (lk 35-36)
  • Sally ei uskunud ühtegi sõna, mis tädid rääkisid. Sellegipoolest muutus ta kõigest sellest surmajutust närviliseks. Tema nahk muutus laiguliseks, tema juuksed kaotasid läike. Ta ei söönud ega maganud ega tahtnud lasta Michaelit oma silmapiirilt välja. Nüüd, mil iganes Michael teda suudles, nuttis ta ja soovis, et ta poleks hakatuseks üldse iial armunud. See oli teinud ta liiga abituks, sest seda armastus teeb. Sellest ei olnud pääsu. Kui ta nüüd kaotab, kaotab ta kõik. Mitte et see juhtub ainult sellepärast, et tädid nii ütlesid. Tegelikult ei tea nad tuhkagi. Sally oli käinud avalikus raamatukogus ja vaadanud läbi kõik entomoloogilised teatmeteosed. Toonesepp sööb puud ja mitte midagi muud. Arvaku tädid, mida tahavad! Mööbel ja puitosad võivad olla ohus, mitte aga liha ja veri, või nii Sally uskus. (lk 36)
  • Nii või teisiti, see oli Sally, kes ei käinud vannis ega söönud ega mänginud oma lapsega käteplaksu. Sally oli see, kes valas nii palju pisaraid, et oli hommikuid, mil ta ei suutnud oma silmi avada. Igal õhtul otsis ta söögitoast tooneseppa, kes olevat kõik selle häda põhjustanud. Muidugi ei leidnud ta teda kunagi ja seega ta ei uskunud sellesse. Aga sellised asjad poevad peitu lese mustade seelikute voltidesse ja valgete linade vahele, kus magab üks isik, kes näeb rahutult und kõigest, mida tal iial ei ole. Aja jooksul lakkas ta üldse millessegi uskumast ja siis muutus terve maailm halliks. Ta ei näinud oranži ega punast ning teatavad rohelised toonid — tema lemmiksviitri ja värskete nartsissilehtede omad — olid tema jaoks täiesti ja lootusetult kadunud. (lk 38-39)
    • Alice Hoffman, "Igapäevane nõiakunst", tlk Pille Runtal, 2. trükk, 2016