Muutumine

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • "Siis tahan ka mina sulle midagi öelda, Gerda," vastas Kreß rahulikumalt. "Sulle on ükskõik, miks inimene on ohus, sulle on ükskõik, kes ta ise on — sulle on see kõik ükskõik. Sulle on kõige tähtsam oht. Olgu siis tegemist põgenemisega või autode võidusõiduga — mõlemad mõjuvad sulle ühteviisi elustavalt. Selline sa olid ja selline sa oled."
"Pooleldi on sul õigus ja pooleldi ei ole. Võib-olla olin ma vanasti kunagi selline, võib-olla olen ma jällegi selliseks muutunud. Kas sind huvitab, miks ma olen muutunud?" Ta ootas hetke ja jätkas siis otsustanult, hoolimata, kas meest huvitas teada saada kõik või meelsamini ei midagi. "Kogu aja sa ütlesid, et tuleb oodata, sest selle vastu ei aita midagi, selle vastu ei saa võidelda. "Oodata," mõtlesin ma, "ta tahab oodata, kuni tallatakse jalge alla kõik, mis talle oli kallis." Püüa minust aru saada. Tookord, kui ma tulin ära oma koduste juurest sinu juurde, ei olnud ma veel kahtekümmendki aastat vana, ja kodunt tulin ma ära sellepärast, et mulle oli kodus kõik vastumeelt: minu isa, vennad ja igaõhtune vaikus meie elutoas. Meil aga on viimasel ajal niisama vaikne kui oli minu kodus." (lk 296)


  • Kohtumine on kokku lepitud. Tundmatud ootavad nurga taga, nad teavad, et me varsti tuleme. Meil on nendest ähmane ettekujutus ja me oleme otsustanud nendega kokku saada, aga me ei tunne neid veel. Need on inimesed, kelle elu ja raskused - pärast seda, kui oleme nendega juba kohtunud - meile korda lähevad. Enamikule meist tundub olevat mõistlik enne mõnd sellist kohtumist natuke aega vaikselt olla ja järele mõelda, kas me ikka oleme valmis selleks, et meid millessegi kaasa tõmmatakse.
Võib-olla on parem kohtumine ära jätta või raamat kinni lüüa, eemale hoida? Juba aset leidnud kohtumist ei saa enam olematuks teha, ja iga kohtumine muudab.
Meie kangelannal on kombeks enne esimest kohtumist mõne tundmatuga vaikselt endalt küsida:
Mismoodi too ootav tundmatu mind muudab?
Kas ma muutun pöördumatult?
Me usume meeleldi, et inimese areng ja enesetunnetus on midagi head ning toimub teadmiste kaudu, mida kogemused meile annavad.
Kui tasuks ühe purustatud elu eest enesetunnetus hoopiski röövitakse - kas me seda siis tahamegi?
Kas sa tahaksid iseennast tunda? Seda küsib meie kangelanna. Ta on sinu ja minu oma. Ta on seal, valguse käes. Varsti hakkab ta paistma. Park, puud...
Ta istub keset äsja õide puhkenud kastaneid. Veel pole midagi juhtunud. (lk 6)


  • "See oli õudne," ütlesin ma Patrickule ja mõtlesin ise, kas saaksin tellida kohupiimakooki, ilma et nad kõik mind surnuks jõllitaksid. "Tema tüdruk ja tema parim sõber."
"Seda tüdrukut küll süüdistada ei saa," ütles Patrick. "Kas sa tahad öelda, et jääksid minu juurde, kui ma oleksin kaelast saadik halvatud?"
"Muidugi jääksin."
"Ei sa jääks. Ja ma ei ootakski, et jääksid."
"Noh, ma jääksin."
"Aga ma ei tahaks sind enda juurde. Ma ei tahaks, et keegi haletsusest minu juures on."
"Kes ütleb, et see on haletsus? Olemuselt oleksid sa ju ikka sama inimene."
"Ei oleks. Ma päris kindlasti ei oleks enam sama inimene." Ta kirtsutas nina. "Ma ei tahaks elada. Ma peaksin iga väiksemagi asja pärast teisi inimesi tülitama. Lasta mingil võõral inimesel oma perset pühkida..." (lk 62)