Vöötorav

Vöötorav on pisiimetaja, tiigri ja orava ristand.

Proosa

"Noh," sõnab Gillian, "ma ilmselt tapsin ta."

Tädid vahetavad pilgu. Nende meelest pole Gillian küll selleks võimeline. "Kuidas?" küsivad nad. See tüdruk kiljatas, kui astus paljajalu ämblikule. Kui ta sõrme torkas ja verd tuli kuulutas ta, et minestab kohe, ja seejärel viskuski põrandale maha.

Gillian tunnistab, et kasutas maavitsa, taime, mille vastu ta lapsena alati põlgust tundis, teeseldes, nagu oleks see ambroosia, nii et ta saaks selle välja tirida, kui tädid käskisid tal aeda rohida. Kui tädid küsivad talt, milliseid annuseid ta kasutas, ja Gillian neile seda ütleb, noogutavad tädid rahulolevalt. Täpselt nii nad arvasidki. Kui tädid üldse midagi tunnevad, siis on see maavits. Selline doos ei tapaks foksterjeritki, rääkimata kuue jala pikkusest mehest.

"Aga ta on surnud," ütleb Gillian, rabatud uudisest, et tema rohi ei saanud meest tappa. Ta pöördub Sally poole. "Ma tean, et ta oli surnud."

"Surnud mis surnud," kinnitab Sally.

"Mitte sinu käe läbi." Frances ei saa selles enam kindlam olla. "Kui ta just vöötorav polnud." (lk 214)

Alice Hoffman, "Igapäevane nõiakunst", tlk Pille Runtal, 2. trükk, 2016

Luule

olen vöötorav
oma unenäo kuusel
lõputud laaned

Andres Ehin, "*olen vöötorav...", rmt: "Udusulistaja", 2008, lk 92

Õhtu, videvikuvine.
Kes see vupsab vöödiline
nagu väike aluskott,
saba püsti justkui jott?
Kes seal hüppab, tsuk-tsuk-tsuk...
...

Silmad ümarad ja mustad,
uudishimulik ja lustak,
sõbralik on tema pilk.
Keksib aina — vilks ja vilks —
paigast teise, tsuk-tsuk-tsuk...

Venda Sõelsepp, "Vöötorav", rmt: "Põhjavalguse laulud", 1968, lk 19

Kirjandus

Herta Laipaik, "Hiiglane seedripuu ja tilluke vöötorav", Täheke 8/1968
Gert Helbemäe, "Minni ja Miku. Kaks vöötoravat", 1969