Mine sisu juurde

Videvik

Allikas: Vikitsitaadid

Proosa

[muuda]
  • Ah, vanadus. Videvikuaastad - see delikaatne nimetus. Videvik on käes - uue elu möirgav koidik, tõenäoliselt selline, millest sa midagi ei tea. Me kõik pöörame silmad ära ja siis — piraki! — oledki ise selle keskel, imestades, kuidas pagan see võis küll juhtuda, ja võib-olla on see põrgu kõige välimine ring ja juba jooksevadki lähemale lustakad kuradikesed oma kolmharkidega, suskides ja torkides. (lk 17)


  • Minu akna taga küünitab valge ilmetu talvepäike männilatvade järele ja kuldab need üle, enne kui Hedvig Eleonora taha kaob. Korraks tundub, nagu oleksid suured puud leekides. Juured ja paljad tüved helendavad videvikus nagu tuli, ent peagi upub nõrk kuldne valgus varjudesse. Juudatalv, reetlikult pehme. (lk 16)

Luule

[muuda]

Päike väsis, päike loojus,
aga suvepäeva soojus
järvevette jäi.
Paljajalu rannaliival
tume-tumeda trikooga
videvik vaid käis.
...
Lõke lõi loitma, veel latvadest kõrgemal
pilvisse puutus.
Videvik kohkudes sukeldus järve
ja valgeks kõik muutus.


Videvik -
värske kui kurgiliha.
Ei isu, ei asu, ja ometi nälg.
Istudes-astudes ümber piha
palava pilgu jahenev jälg.