Päikesepaiste

Proosa

Need tuttavad lilled, see kõrvujäänud linnulaul, see taevas, kord selge, kord pilves, need künnivaod ja heinanurmed, tujukate hekkide tõttu igaüks neist omanäoline — selletaolised asjad on meie kujutluse emakeel, keel, mida meie lapsepõlve põgusad tunnid on rikastanud habraste lahutamatute seostega. Tänane päikesepaiste lopsakal rohul ei oleks meile ehk midagi enamat kui väsinud hinge kahvatu aisting, kui meis ei elaks edasi nende kaugete aastate päikesepaiste ning rohi, et muuta meie aistinguid armastuseks. (lk 38)
Inglise päikesepaiste ei ole usaldatav, kübaraid ähvardab alaline oht; ja kui istuda maha murule, võib enda ära külmetada. (lk 366)
- George Eliot, "Veski Flossi jõel", tlk Valda Raud, Tallinn: Eesti Raamat, 1983

Poolsakslaste seas leiame me tõepoolest sisening väliselu vigaseks jäänud vorme ja eesti rahvanali on selle sotsiaalse inimklassi väga tabavalt kadakasakste nimega ristinud, et seda vigaseks jäämist mõista anda. See on suuremalt jaolt üks mandunud sugu. Aga veel õnnetumad on nende lapsed. Vanemad elatavad end veel oma emakeele järelejäänud raasudest, mida nad nooruses rääkisid, aga nende lapsed peavad niisugust keelt kuulma ja end niisuguses keeles edendama, mis on kõige viletsam abinõu noortele vaimudele mõjumiseks. Selles poolsaksa murrakus, selles kõige piiratumas, kõige vigaderikkamas, kõige ebamäärasemas ja kõige värvivaesemas kõigist keeltest on lihtsalt võimatu lapsi kasvatada. Kõige varasemast noorusest peale on vaim otsekui vangi pandud, tema osaks on kõige pisem liikumisvabadus, ta ei näe iial heledat päikesevalgust, ta kobab pimeduses ringi ning komistab igal sammul. Kust peaksid siin tulema mõisted ja kujunema vaated? Vaimuelu peab põduraks jääma. Seepärast leitaksegi kadakasaksa laste juures nii palju vaimutöntsust ja piiratust.
- Jakob Hurt, "Eesti päevaküsimused", kõne Liivimaa kirikuõpetajate sinodil 16. aug. 1874. Rmt: "Jakob Hurda kõned ja avalikud kirjad". Toimetanud Hans Kruus. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts 1939, lk 164

Katuseräästas rippus pikk jääpurikas, millega päikesepaiste hirmuäratavat vaeva nägi. Ta alustas ülalt, sulatas lahti ühe piisa ja tahtis siis, et see veereks mööda purikat maha. Aga enne kui piisk jõudis poolele teele, oli ta uuesti hangunud. Ning päikesepaiste tegi ikka jälle uusi katseid ja ikka jälle läks tal nurja. Viimaks tuli üks väike võllaroast kiir, mis säras ja helkis innust, riputas end jääpurika tippu, ja veel enne kui keegi seda märkas, oli ta saavutanud sihi - piisk kukkus kõlinal maha.

Mõisaomanik vaatas pealt ja naeris.

"Sa ei olnudki nii rumal," ütles ta päikesekiirele.

Väga tore oli järgmisel hommikul ärgata tohutus pehmes voodis - baldahhiinvoodis kroogitud siideesriiete vahel - ja läikiva mööbli keskel, milles päikesepaiste helkis vastu nagu tumedais peegleis.
- Edith Nesbit, "Imeline aed", tlk Anna Mägi, 2001, lk 17

Ehk küll Eesti suvi on pilkamalt lühike, on vähemalt meie talv pilkamalt pime ja pikk. Ei sooja, ei mitte valgustki. Ei heinamaad ega päikesepaistet. Lihtne on sestap ka eesti kultuuri põhiprobleem – külm on. Tehke vaid imet, saagu talvest suvi, hetkekski, ja te näete kõiki neid inimesi, kunstnikke, kuidas nad õitsevad sel igaval liival.
- Arthur Valdes, Pariisis varajastel 1930-ndatel erakogunemisel peetud ettekandes

... Jack seletab Lõuna-Aafrika väikekodanlase evangeeliumi: jumal armastas valgeid sellel maal nii väga, et kinkis neile rikkalikuma päikesepaiste, odavama tööjõu ja mõnusama eluviisi, kui suvatses anda ühelegi teisele rahvale.
- Sara Lidman, "Mina ja mu poeg", tlk Arnold Ravel, LR 20-22/1963, lk 84

Võiksin kergesti seda hetke pühitseda, ostes banaane, kuna mulle näib, et päevase päikese loomupärane valgus on end täielikult nendesse kallanud. Kuid ma häbenen rituaale ja sümboleid, tänaval asjade ostmist. Võib-olla ei paki nad banaane õigesti, võib-olla ei müü nad neid mulle, nagu nad peaksid, kuna ma ei oska neid osta, nagu ma peaksin. Mu hääl võib kõlada imelikult, kui ma hinda küsin. Palju parem on kirjutada kui riskida elamisega. Isegi kui elamine ei tähenda muud kui päikesepaistel banaanide ostmist, kuni kestab päikesepaiste ja kuni müüakse banaane.

Võib-olla hiljem... Jah, hiljem... Võib-olla teine... Ma ei tea...

Meri, mis laiub minu ees, kui ma kirjutan, pigemini hõõgub kui sädeleb mahedas maipäikeses. Nüüd, mõõna ajal, toetub meri rahulikult rannale, tema pind on peaaegu puutumatu säbarlainetusest ja vahust. Silmapiiri lähedal on ta tore lillakaspunane, läbistatud korrapäraste sügavroheliste triipudega. Silmapiiril on meri indigosinine. Kalda juures, kus minu vaadet raamivad kühmuliste kollaste kaljurahnude kerkivad lasud, on heledam roheline vööt, jäine ja puhas, vähem kiirgav, pigemini tuunjas kui läbipaistev. Me oleme Põhjas, ja särav päikesepaiste ei tungi oma kiirtega mereveest läbi. Seal, kus vagur vesi kaljusid noolib, on veepinnal ikka veel värvi näha. Pilvitu taevas on väga kahvatu indigosinise silmapiiri ligidal, millele ta joonistab õrnu hõbedasi triipe. Seniidi ligidal saab taevas värelevat sinist värvi juurde. Aga taevas on külm, isegi päike on külm.
- Iris Murdoch, "Meri, meri", tlk Vilma Jürisalu, 1996, lk 8

Ta nägi oma elu värvilisena. Aeg enne oli helekollane ja oranž ning rüütatud alalisse päikesevalgusesse. Kõik teravad servad ja murepilved, mis pidid kindlasti ka siis olemas olema, olid ajaga maha lihvitud ja minema aetud.
- Karin Alvtegen, "Võlg", tlk Mari Jesmin, 2004, lk 19-20

Spänga raudteejaama raadiomast 1995. aasta kevadtalvel. Ta ronib jäise tuule käes masti otsa ja tema ees laiub inimtühi tardunud talvemaastik. Tema keha on vana ja habras, ent sisimas on ta noor ja väge täis. Ta hoiab pilgu kätel, et pea ei hakkaks ringi käima, ning öö tema ümber on selge, tähed kui nõelatorke suurused augud, millest tungib läbi ühe teise maailma valgus. Tugev helendus musta taeva taga on nagu lubadus millestki muust, selle sära valgustab ja valvab teda märja ja külma pimeduse asemel, mis on teda alati endasse mähkinud: hall päike, hall krobeline päikesepaiste. Silmapiiril on esimene nõrk võbelev valgus, kitsas roosa-kuldne atmosfääririba.
- Sara Stridsberg, "Armastuse gravitatsioon", tlk Maarja Aaloe, 2017, lk 7

[Arno:] Lilled... Heinamaa... Päikesepaiste...