Jääpurikas
Proosa
[muuda]- Katuseräästas rippus pikk jääpurikas, millega päikesepaiste hirmuäratavat vaeva nägi. Ta alustas ülalt, sulatas lahti ühe piisa ja tahtis siis, et see veereks mööda purikat maha. Aga enne kui piisk jõudis poolele teele, oli ta uuesti hangunud. Ning päikesepaiste tegi ikka jälle uusi katseid ja ikka jälle läks tal nurja. Viimaks tuli üks väike võllaroast kiir, mis säras ja helkis innust, riputas end jääpurika tippu, ja veel enne kui keegi seda märkas, oli ta saavutanud sihi - piisk kukkus kõlinal maha.
- Mõisaomanik vaatas pealt ja naeris.
- "Sa ei olnudki nii rumal," ütles ta päikesekiirele.
- Selma Lagerlöf, "Gösta Berlingi saaga", tlk Marje Pedajas, 2006, lk 105-106
Luule
[muuda]Kui tuleb talv, käib see kähku. Linnud langevad lennult, ja meri paugatab
jäässe. Lumi matab praami, mis oli teel Bengalisse. Vaid mast turritab välja.
Valgus paneb silmad kipitama, ja nägu tõmbub kortsu. Tule siis siia, sulatame
rummipunšis jääpurika. Lamame siidise taeva all saanis.
- Olli Heikkonen, "* On oktoober, ja lõõsk ei lõpe iial", tlk Lauri Kitsnik, rmt: "See sama soolane meri", 2004, lk 41
Jääpurikahobud mu akna taga
tilkhaaval maa poole kappavad
hirned rentslis
lakad tuules
- Krista Ojasaar, "Unemuusika", rmt: "Unemuusika", 2008, lk 39