Provence

Proosa

• Siit ma teile kirjutangi, uks pärani avali päikesepaistes. Ilus valgusest sätendav männimets laskub mu ees alla nõlvajalamile. Silmapiiri lõikavad Alpilles' mägede sakilised harjad... Vaikus... Vaevu-vaevu kostab kaugusest vilepilli, lavendlipuhmastest koovitajat, maanteelt muulakuljuseid... Kogu kaunis Provence’i maastik elab ainuüksi valgusest.
  • Alphonse Daudet, "Kirjad minu veskilt", tlk Malle Talvet, 1993, lk 8

• Valgus oli nii tugev, et ta pidi silmad peaaegu sulgema, ja päriselt avada ta neid ei saanudki, sest ta silmalaud olid paistetanud.

Vähe nägi ta sellepärast Provence’i ilu, mida ta vahest poleks osanudki õieti hinnata. Ta oli kujutelnud seda maad kui suurt lilleaeda, mis säras kõigis vikerkaarevärvides sügavsinise taeva all. Ja nüüd nägi ta ainult pruunikspõlenud künkaid, mis kadusid valgesse udusse, hõredaid metsatukki, mis ei saanud kunagi võistelda Normandia männikutega, ja halle kaljusid, mis tuletasid meelde hiiglalooma luukeret. Teed olid kaetud paksu tolmuga, mis kees üles esimeste ratsahobuste kapjade all ja kleepus higisele kehale, pannes selle kogu aja sügelema. Igal õhtul pidid nad endid pesema ja see oli päeva kõige ilusam aeg, kui nad pärast seda istusid õhtueinet võtma ja lasksid värskendaval veinil kõrbenud kurku jahutada.

Siis kui päike oli looja läinud ja mustas taevas särasid tähed nagu südatalvel, oli hea istuda soojas öös, mis päevase kuumusega võrreldes oli siiski nii jahe, et tundus, nagu jätkuks karastav kümblus. Siis kadusid väsimus ja uni ning kaua võis ta istuda isegi pärast seda kui teised juba magasid ning endamisi unistada oma lautot sõrmitsedes. Aga Provence’i muusikast polnud ta seni midagi kuulnud peale tsikaadide lakkamatu siristamise ja mõne karjuse vilespilli, mis kõlas niisama monotoonselt.

Viimasel õhtul enne oma reisieesmärgile jõudmist, kui David oli laulnud ühe armastuslaulu teise järel, küsis krahv:

"Kas sa väga igatsed koju tagasi? Kui ma ütlen kodu, siis mõtlen ma naist, sest ei ole kodu ilma naiseta."

"Ma ei tea," ütles David kõheldes. "On õige, et ma mõtlen ikka rohkem ja rohkem naistele, sest Provence on ju armastuse maa. Kuigi ma ei tea hästi, miks seda nii nimetatakse. Võib-olla on need soojad ja pimedad ööd, võib-olla on see vein, mis on kangem ja magusam kui mujal." (lk 184)

• Olen nagu muistne Provence’i trubaduur. Eks seadnud ta ise neid mulle eeskujuks! Ma ei usu, et nende armastus alati oli rüütellik ja karske. See oleks siin maal võimatu! Ka armastus on siin tugevam ja kiirem. Kui Tristan ja Isolde oleksid siin elanud, poleks ükski mõõk suutnud neid lahus hoida. Aga nad poleks üksteisele surmani truuks jäänud — armastus oleks surnud ammu enne neid. (lk 200)
  • Karl Ristikivi, "Rõõmulaul", Lund, Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1966

• Hästi-hästi, ütles Dora. Aitab küll. Kas sa seda tead, kust Van Gogh pärit oli, Michael?

Jaa. Hollandist. Nagu Vermeer.

Näed - ta teab tõesti palju, ütles Ellis.

Õige, ütles Dora. Hollandist. Ja värvid, mida ta seal tundma õppis, olid mulla värvid, tumedad värvid, teate küll, pruunid ja hallid. Tumerohelised. Ja valgus oli seal samasugune nagu siin, lame ja mitte kuigi inspireeriv. Ja ta kirjutas oma vennale Theole, et tahab kohutavalt lõunasse sõita - Prantsusmaale, Provence’i — et midagi teistsugust otsida, teistsugust maalimisviisi. Et paremaks kunstnikuks saada. Mulle meeldib ette kujutada, kuidas see olla võis, kui ta Arles’is rongijaamast välja tohutult tugevasse kollasesse valgusse astus. See muutis teda. Ei saanud muutmata jätta. Kuidas see saaks kedagi muutmata jätta?

• Sarah Winman, "Plekkmees", tlk Mirjam Parve, Varrak, 2019, lk 39-40