Teritamine

Luule

kõike kätte võtta
parem ära proovi
järjest teritada
mis siis alles jääb

Lao-zi, "Daodejing", "Kulgemise raamat" IX, tlk Linnart Mäll, Loomingu Raamatukogu 27/1979

Maaharimine polnud lohakas
ja küligi ei tehtud liiga hilja,
kuid ometi kesk tõusvat vilja
pead tõstis Ohakas.

"Ei sellel laiutada lasta või!"
lõi mõte sügelema Peremehe pihus.
Pistraua terava ta kuurist tõi
ja veelgi teravamaks ihus.

Mart Raud, "Ohakas" (1946), rmt: "Eesti luule. Antoloogia aastaist 1637–1965". Koostanud Paul Rummo, 1967, lk 509

Draama

KÄÄRITERITAJA: Teritan kääre,
teritan nuge,
sirpe uueks lõikuseks —
ÜKS NAINE: Mingu minema.
Kui ta ihuma hakkab,
las ihub kuskil kaugemal —
kes siin kannataks enam kuulda
noatera ihumist —
KÄÄRITERITAJA: Kui sa süüa tahad,
on sul tera tarvis —
kui sa vilja tahad lõigata,
on sul tera tarvis —
kui sa tahad riideid selga saada,
on sul kahte tera tarvis.

Nelly Sachs, "Eeli", tlk Jaan Kaplinski, LR 52/1971, lk 20

Proosa

Kirjanduses ei ole keelatud võtta kätte roostetanud relva; tähtis on osata tera teritada ja käepide oma käe järgi ümber sepistada.
Il n'est pas défendu, en littérature, de ramasser une arme rouillée; l'important est de savoir aiguiser la lame et d'en reforger la poignée à la mesure de sa main.
- Alphonse Daudet, "Souvenirs d'un homme de lettres". Paris: C. Marpon et E. Flammarion, 1888, lk 178

Viimase kolme siin veedetud aasta jooksul on mul olnud õnn veeta oma elu prantsuse kokakunsti õppides ja ma olen kogunud kõige rahuldustpakkuvamat sorti professionaalse "köögipatarei", sealhulgas rivi suurepäraseid Prantsuse nugasid. Kui olime eelmisel suvel USA-s, võtsin proovimiseks neli ilusat-ilusat erinevat marki Ameerika roostevabast terasest koduperenaisenuga. Kuid ma ei ole suutnud neid rahuldavalt teritada. Seetõttu mõtisklen, kas keskmine Ameerika koduperenaine üldse tahabki kööki teravat nuga, kuna paljud mu kaasmaalased süüdistavad mind nördinult: "Aga teie noad on nii teravad! Nad on ohtlikud!"
- Julia Child, kiri Bernard DeVotole, 8. märts 1952 (Childi vastusest Bernard DeVoto artiklile Ameerika nugade viletsuse teemal sai alguse Childi tutvus tema raamatute hilisema toimetaja Avis DeVotoga)

Korralikud meisterkokad on oma nugade suhtes eriti nõudlikud. Lausa niivõrd, et võtavad kõikjale, kuhu lähevad, oma komplekti kaasa. Aga mina pole sedasorti kokk, olgu siis korralik või mitte, ja kuigi mul on nugade hulgas oma lemmikud, ei kavatse ma neist fetišit teha. Samuti ei arva ma, et neid oleks palju vaja: väike juurviljanuga, keskmise suurusega nuga, ja kui sa tahad veel ühte, siis vali selline, mis jääb kusagile lihunikunoa ja lihakirve vahepeale, mis on suhteliselt lühike ja laia otsast aheneva teraga. See peaks olema piisav. Viimati mainitud riista ei kasuta ma mitte mingite jubedate lihunikutööde sooritamiseks, vaid suurte ja kõvade aedviljade tükeldamiseks, juustukoogi viilutamiseks ja liha lõikamiseks. On tohutult parem töötada noaga, mis on terav - see on nagu äsja teenindusest tulnud auto -, aga teritamise vallas olen ma lootusetu. Need päevad on ammu möödas, kui ukselt uksele käisid noateritajad, nagu ma mäletan oma vanaema majast (koos jalgratast sõtkuva prantslasega, kes müüs sibulaid - ja ma ei tee nalja), nii et kardetavasti olen ma kerge saak igaühele, kes toob turule uutmoodi noateritaja. (lk 4)
- Nigella Lawson, "Köök", tlk Sash Uusjärv, 2011