Mine sisu juurde

Teravus

Allikas: Vikitsitaadid

Piibel[muuda]

Sest võõra naise huuled tilguvad mett
ja tema suulagi on libedam kui õli.
Aga viimaks on ta kibe nagu koirohi,
terav otsekui kaheterane mõõk.


Proosa[muuda]

  • [Teener Bunter lord Wimseyle:] "Tohin ma küsida, milord, kas tegemist on paljutõotava juhtumiga?"
"See pakub teatud teravust. Nagu okassigagi. Tühja kah! Kao, igav ettevaatus! Bunter, püüa endas arendada erapooletut ellusuhtumist. Võta eeskuju verekoerast, kes järgib võrdse ja erapooletu innuga nii isatapja kui ka aniisipudeli jälge."
"Ma jätan selle meelde, milord."


  • Ma käisin nüüd teist teed pidi, ma möödusin vanast suhkruvabrikust ja vesirattast, mis seisis juba aastaid. Ma käisin sellistes Coulibri soppides, mida ma polnud seni näinud, kus polnud teid ega radu ega jalajälgi. Ja kui terav rohi lõikas mu sääri ja käsivarsi, siis ma mõtlesin: parem ikka kui inimesed. Mustad ja punased sipelgad, valgetest sipelgatest kihavad kõrged sipelgapesad, üdini tungiv vihm - ja ükskord ma nägin koguni madu. Kõik nad olid paremad kui inimesed.
Paremad. Paremad kui inimesed, paremad.


  • Küll tiirud hoiatasid, karjusid hääled kähedaks, ähvardasid — lendasid vihinal kõrva äärest mööda, ja kui see ei aidanud, tulid rünnakule. Terav nokk piigina ees otse kuklasse — plaks! Uuesti plaks! õnn, et müts oli peas.
    • Harri Jõgisalu, "Väike-Viir", lk 32-33, rmt: "Nõiutud allikas", 2. trükk, Tallinn: Eesti Raamat, 1981, lk 32


  • "Ja siis ma ütlesin Leenale (Kes on Leena? Poemüüja?) et kui ta homme mulle vikatit ei laena, ei anna mina talle enam kunagi oma hakklihamasinat, sellepärast et (Vikat oli järgmine märgusõna, mis Jakobi teadvusse jõudis. Talle tuli meelde, et ta ise oli möödunud teisipäeval vikati vastu kivi katki löönud hea vikat oli, sepa tehtud, mitte vabrikutöö. Luiskamisest õhukeseks kulunud ja terav kui habemenuga, Jakob ei usaldanud seda heameelega kellegi kätte, oli lihtsalt liiga palju inimesi, kelle käes haamrivarski murdus ja kang kõveraks paindus, mis siis veel vikatist rääkida. Aga nüüd oli Jakob ise vikati vastu kivi löönud, tõsi küll, kivi oli nõgesepuhma varjus, aga Jakob oleks pidanud seda ette nägema. Isegi sõdu osati ette ennustada, mis siis veel tühisest kivist rääkida. Aga sõdu tuli ka märksa harvemini ette kui kive, vähemasti Jakobi eluajal küll. Oli kuidas oli, vikat oli ikkagi katki ja see oli Jakobi süü, kuigi keegi seda talle ette ei heitnud. Minia lihtsalt lubas Leena käest — kes see ikkagi on? — vikatit laenata. Vaat niisugust häbi Jakob ei luba! Mis majapidamine see olgu, kus pole õiget vikatitki.)
    • Astrid Reinla, "Vikatimees", rmt: Astrid Reinla, "Plekk-katus", 1987, lk 38


  • Kaisu süda vemmeldab ja käed higistavad. Erni oli selle eest hoiatanud. — Vanaperemeestega saad sa hakkama, aga nende motikavendadega pead ettevaatlik olema.
Poisid läheksid ehk heaga, aga üks vanameestest teeb suu lahti.
— Minge nüüd, jõnglased, emme sabasse tagasi, paluge tissi, sellest plärust on teile küll ja küll.
Kaisu näeb kõige pikema poisi käes välgatust. Too on mingisuguse noa välja võtnud, mille tera nupulevajutusega käepidemest välja kargab.
— Kas tahad rootsi rohtu mekkida? ähvardab poiss nuga näidates. — Rootsi laevalt ostetud, terav nagu ussikeel.
Kaisul lööb silme ees mustaks, ta ei viivita kauem, vaid väänab poisi oma kätele ja viskab trepilt sirelipõõsasse.
  • Sisko Istanmäki, "Liiga paks, et olla liblikas", tlk Katrin Reimus, 1998, lk 91


  • Kuid Sybil tõmbas juba seina pealt mõõka. See polnud seal lihtsalt näitamiseks. Vimes ei mäletanud, kas tema naine oli kunagi vehklemist õppinud, kuid mitme jala pikkune terav relv on ka siis üsna ähvardav, kui sellega vehib vihane amatöör. Ka amatööridel veab vahel.

Luule[muuda]

Saagu, saagu, ma sajatan,
Saagu sind sõjariist surmama,
Terav raud sind tappemaie!
Saagu sulle salamahti
Mõõgast sündima mõrtsukas,
Valatud verest vaenlane


Ma algan lõikust homme hommikul
ja vaata, idaservas hiilgab mul,
just alles tulnud taeva tehasest,
veel nõretades noorest värskusest,
sirp hõbedane, terav, õrn ja uus.
Nii surmav-selili ta kumerus,
et lõpuaimdus kerkib kõrsis, päis,
nad värisedes tundvad: aeg on täis.

  • Jaan Lõo, "Enne lõikust" (1916). Rmt: "Sõnarine" I, koostanud Karl Muru, Tallinn: Eesti Raamat 1989, lk 486


Me lahastame elu kainelt,
käen terav nuga: analüüs.
Ent kaua? Kuni ürgne laine
lööb puruks vaimu soomusrüü,
tõed senised viib nagu saasta,
kõik paiskab segi, lõhub, laastab –
siis loodus, mõistmatu ja nukker
meid tantsitab kui hüpiknukke.


Tunnen mõõka, mis ei mõrva,
mille löök peab kosmost koos.
Tema teravus meid kaitseb,
tema serv on see, kus õitseb
puutumatu, muutumatu
ainsa vabaduse roos.


ta toetus vastu vana aknaraami
millelt siin seal maha oli kulund värv
ja ta valgeveri voolas tema sinisoontes
läbi klaasi paistis oleviku terav serv

  • Jim Ollinovski, "DAAMI PORTREE", rmt: "Aeroplaan esimesest pilgust", 2009, lk 34

Vanasõnad[muuda]