Jim Ollinovski
Jim Ollinovski (kodanikunimega Ott Ollino; 23. juuli 1974 Elva – 23. aprill 1993 Pärnu) oli eesti kirjanik ja kunstnik.
Luule
[muuda]tyhjus teeb malelauast esimese väljakäigu
ta tunneb pooride läbi et aasta kõige
niiskem aeg on lähenemas ei magusad
unistused ega lõikuspeo laulud ei suuda
vaigistada tema kurbust oma poja Angra
Mainju järgi
- "KYMME", lk 22, rmt: "Aeroplaan esimesest pilgust", 2009
samm edasi on alati eksisamm
samm tagasi on alistumine ja loobumine
nojah aga ega paigal seista ka ei maksa...
- "KYMME", lk 29, rmt: "Aeroplaan esimesest pilgust", 2009
nyyd ei aita enam ykski rohi - ei
naistepuna ei harakiri kartke talve niikaua
kuni on alles veel kasvõi sõrmkybaratäie
jagu lund võib ta hiilida ka teie akende
taga kartke talve - uskuge mind ma olen
näinud lumevere värvi silmadega talvelapsi
nad ei sula kunagi
- "KYMME", lk 30, rmt: "Aeroplaan esimesest pilgust", 2009
Elu läbi harutame
me surmasõlmi
kes saab lahti
sureb ära
kes ei saa...
Kes ei saa?
- "SURMASÕLMED", lk 61, rmt: "Aeroplaan esimesest pilgust", 2009
Tema kohta
[muuda]Illo on, Ott!
Toon tillo?
Olli no Ott!
Oll Ottino...
- Arne Merilai, "Ott Ollino", rmt: "Merlini aare", 1998
