Sisko Istanmäki

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Aino Sisko Istanmäki (sündinud 16. novembril 1927 Laihias) on Soome kirjanik. Eesti keelde on tema teostest tõlgitud "Liian paksu perhoseksi", mis oli 1995. aastal Finlandia kirjanduspreemia nominent.

"Liiga paks, et olla liblikas"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Sisko Istanmäki, "Liiga paks, et olla liblikas". Tõlkinud Katrin Reimus. Tallinn: Virgela, 1998.

— Nüüd ma tunnen su ära. Sina oled see, kes leerikoolis...
— Ei ole, ütleb Kaisu ägedalt. — Teie ei tunne mind.
— Sina oled see, kes tõukas...
— Ei ole, ütleb Kaisu ja läheb.
Ta astub väledal sammul surnuaialt minema, aga hauakaevaja hüüab järele:
— Sina oled see tüdruk, kes võitis kuulitõukes Vähäse Mannet, nii et Manne välja ei kannatanud ja ennast oksa tõmbas.
Kaisu läheb nii, et kivid kahele poole lendavad. (lk 18-19)
  • Aga kui Kaisu sattus meeste keskele, kas või kirikuküla kohvibaaris, hakkasid nood naerma ja möllama.
— Nad ei tea, kuidas olla, oli ema seletanud. — Meestel on raske seedida endast tugevamat naist.
— Küll see mööda läheb, oli isa öelnud. — Kõige lollimgi saab pikapeale millestki aru. (lk 20)
  • Emal oli olnud kombeks öelda, et tugeval naisel on kaks võimalust: näidata, et on tugev, ja tagajärjed üle elada, või siis teeselda nõrka ja tagasihoidlikku. Ja kui oled sunnitud oma jõudu näitama, on targem see mingil moel juhuseks tembeldada. (lk 23)
  • Ta läheb mööda metsarada. Mets lõhnab, mättad on marju täis. Mustikad on just maitsvaimad, pohlad veel küpsemas. Kus ma õieti olen olnud, mõtleb Kaisu. Tormanud, hari käes, ühest räpasest kohast teise, teenindanud kliente ja ümmardanud seda härrasrahvast. Ja ainult mõne sammu kaugusel on olnud täiesti teine maailm. Nii puhas ja kaunis.
Kaisu istub mättale ja ahmib mustikaid suhu. Üksildus ja lõksus olemise tunne tulevad peale kui murdlaine. Kes mulle selle eest aitäh ütleb, mõtleb ta. Töö, mäletab ta ema sõnu. Töö kiidab tegijat. Nüüd tundub, et ema on talle pärandanud liiga suure vastutustunde, selle lõksus ta ongi. (lk 39-40)
  • Siis märkab proua Kaisu kingi.
— Kingad jalast! Siia ei tohi kingadega tulla.
Ja siis kuuleb Kaisu prouat midagi nii jäledat ütlemas, et ta algul oma kõrvu uskuda ei taha.
— Kui on kord tarakanipüüdja, siis on. Ei selliselt saa mingeid kombeid oodatagi. (lk 40)
  • Järgmisel ööl tuleb ema Kaisu unne. Ema seisab uksel, käed puusas, ja vaatab Erni jalajälgi Kaisu sängi kõrval. On see tint või mis mustus? näib ema küsivat. See on pigi lao põrandalt, tuleb Kaisule pähe ütelda. Siiski peab laulatatud olema, et selliseid jälgi jätta, hoiatab ema.
Kaisu kalpsab ehmunult istukile. Mingeid jälgi põrandal ei ole, see oli ainult uni. Mina ei usu unenägudesse, mõtleb Kaisu. Mina ei taha mingit laulatust. (lk 56)
  • — Ma saan aru, et sul... teil on suhe, sinul ja kaupmehel.
Kaisu ei tahtnud päriselt jaatavalt vastata.
— Kas sellest räägitakse külas? oli ta küsinud.
— Ei mina inimeste juttude põhjal otsusta. Mina olen seda ise näinud. /---/
— Kuidas sellist asja näeb?
— Te olete nagu valgussõõris. Te särate, kui kahekesi leti taga olete.
— Mine nüüd, oli Kaisu naernud. — Meie, tavalised inimesed.
— Jah, oli Anna naeratanud. Aga siis oli ta tõsiseks muutunud. — Te peaksite ennast laulatada laskma.
— Mispärast? Ee... ei, oli Kaisu öelnud.
— Muidu elate patus. Te, te ju...
— See ei tundu mulle patuna, oli Kaisu ütelnud.
— Kas sa seda emale võiksid rääkida? oli Anna küsinud.
Taeva päralt, kuidas oli Anna seda osanud küsida! (lk 64-65)
Erni lubab Kaisut austada ja armastada. Kaisu ütleb, et tunneb Erni vastu niisamuti, lisaks veel hellust. Neist tunnetest piisab ühe abielu tarvis. /---/
Prouat ja Viivit ei näi asi puudutavat. Naised on oma nädalast toidukraami hankima tulemas, kui Erni neile õuel oma sõrmust näitab ja laulatusest räägib. Viivi ulatab oma peenikese käe ja sõnab: — Palju õnne!
Aga proua litsub õuel komberdava sitasitika oma kinga all puruks ja imestab, mis elukas see selline on ja kust ta nii hilja sügisel küll siia on sattunud. (lk 78)
  • Ema tuba, seegi löödaks segamini. Sulle-mulle, sulle-mulle. Ema laud, laste pildid laual, Kaisugi jässaka kuueaastasena oma harvade hammaste tagant naeratamas. Ema heegeldatud päevatekiga voodi, öölaud, millel kaks raamatut: Piibel ja "Seitse venda". — See on nii lustlik raamat, oli ema öelnud. — Sellised väänkaelad need poisid. (lk 79)
  • Kaisu süda vemmeldab ja käed higistavad. Erni oli selle eest hoiatanud. — Vanaperemeestega saad sa hakkama, aga nende motikavendadega pead ettevaatlik olema.
Poisid läheksid ehk heaga, aga üks vanameestest teeb suu lahti.
— Minge nüüd, jõnglased, emme sabasse tagasi, paluge tissi, sellest plärust on teile küll ja küll.
Kaisu näeb kõige pikema poisi käes välgatust. Too on mingisuguse noa välja võtnud, mille tera nupulevajutusega käepidemest välja kargab.
— Kas tahad rootsi rohtu mekkida? ähvardab poiss nuga näidates. — Rootsi laevalt ostetud, terav nagu ussikeel.
Kaisul lööb silme ees mustaks, ta ei viivita kauem, vaid väänab poisi oma kätele ja viskab trepilt sirelipõõsasse. (lk 91)
  • Kaardid ja kirjad on rõõmusõnumeid täis. Nendes ei ole kunagi midagi halba, ei keeleoskuse puudumisest ega sellest, kuidas naaber ülevalt alla vaatab.
Inimesed lähevad kodudesse, nendesse küla majadesse, kus aknad veel päikesevalguses kiiskavad. Kui palju korstnaid on juba lakanud suitsupahvakuid taevasse saatmast? Palju. Ja kooli akna ees on nüüd lauad. Lapsed viiakse taksoautoga kirikusse kooli, ja selleks ei ole isegi eriti suurt autot vaja.
— Herttula Terttult tuli Rootsist kaart, ütleb Kaisu Ernile. — Mõtle vaid, ta on restoranis nõudepesijaks! Selline asjalik tüdruk! Maa parimad kodumajanduskoolid läbi käinud. Ja lisaks kõigele veel kunstiandega, sai koguni pealinnas oma rüiude eest auhinna. (lk 108)
  • Ei plaani Erni mingit äraminekut. Tal on siin oma veskikivi kaelas. Erni ei olnud soostunud isegi asja arutama, kui Kaisu vend oli mõlemale Helsingisse kohta pakkunud. Lauri äri kasvab ja tal oleks tuttavaid ja usaldatavaid inimesi appi vaja. Korter ka olemas, ainult tule.
Ei, Erni ei lähe Rootsi ega Helsingisse. Ega Kaisu ka, sinnapoolegi mitte. Mitte sinna lärmi sisse. Ta ei suuda ennast täistuubitud trammis ette kujutada, tundub, et ta võtaks seal liiga palju ruumi. (lk 109)
  • Erni võpatab ja tõmbub kõrvale. Tal on selline komme ehmuda, nagu sügavale juurdunud löömisekartus. Kaisu oli kord Ernilt küsinud:
— Kes sind löönud on, kas isa?
— Ei, mitte isa, kunagi.
Nüüd meenub talle miskipärast see, kuidas proua oli ükskord vanu pilte vaadanud ja ühte Viivile näidanud. Küll Erni oli siis kole, oli proua ütelnud. Meie võpataja, oli Viivi lisanud ja naernud. Ja Viivi oli eemale tõmbunud ja pea õlgade vahele tõmmanud, kui proua oli kätt tõstnud. Ja siis olid nad jälle naernud. (lk 110)
  • — Meil! Kas ma kuulsin õigesti, ütleb proua. — Kas ta ütles "meil"? Meil ei ole raha, kas ta ütles nii?
Kaisu satub segadusse. Proua küsimus ja hääl peidavad endas nii suurt halvustust, et Kaisu ei saa sõna suust.
Viivi naerab heledalt. Ta naerab nii nakatavalt, et lapski üritab naerda.
— Ütleb, et meil. Kellel meil, pilkab proua. — Katsu nüüd meelde tuletada, mida sa ärisse kaasa tõid. Kas see oli kass või mis see oli?
Kaisul läheb silme ees mustaks. Ta tõstab rusikasse pigistatud käe ja vaatab seda. Ta läheb Viivi suunas ja näeb hirmunud ilmet ilkuvale näole levivat. Ta suunab rusika Viivile näkku ja sunnib teda enda ees taganema. Viivi läheb tagurpidi, kuni aken ette jääb.
— Selle, ütleb Kaisu läbi hammaste. — Selle tõin ma tulles kaasa ja vaja on seda läinud. Selle panin ma mängu ja tegin sigalast inimeste eluaseme. (lk 112)
  • Elu kulgeb nagu takune nöör. Seda harutatakse ja harutatakse ühest päevast teise. Mitu päeva läheb kõik hästi, aga siis tuleb jälle umbsõlm, mis kummagi kannatuse proovile paneb. (lk 124)
  • Nüüd oli Erni temaga rinnanõela ülesleidmisest saadik tummade kooli mänginud. Mees oli talle oma jutud koera vahendusel rääkinud, öelnud koerale, et kuule Verneri, ma lähen tehasest telliseid tooma, kas tuled abimeheks? Koer oli saba liputanud ja Kaisu oli kähku tunkesid selga panema läinud. Ühel hommikul oli Erni öelnud:
— Mis sa arvad, Verneri, kui ma täna linna lähen ja alles õhtul tulen?
Kaisul oli selline lapsikus hinge täis teinud ja ta oli otsustanud, et sunnib meest endaga rääkima. Kõigepealt oli ta katsetanud pilget. Ta oli Vernerile öelnud:
— Kuule õige, koer! Saun on kuum. Kas sa lähed esimesena või läheme koos?
Erni oli punastanud, aga endistviisi jätkanud. (lk 147)
  • Aga Kaisul tuleb tahtmine oma liharaiumise kunsti veel kord katsetada ja ta ostab kere ära. Parajasti, kui ta siga lattu tassib, tuleb suvilaelanik, fotoaparaat kaelas kõikumas, ja teeb Kaisust vastuväidetest hoolimata pildi.
— Loodetavasti läheb film nässu või miskit, ütleb Kaisu hapult Ernile. — Mulle ei meeldi, kui mind seaga koos pildistatakse.
— Seal olen ju mina ka, ütleb Erni. (lk 186)
  • Poiss oli suvilast tulnud vorsti ostma. Kaisu oli noaga näidanud, et kas nii palju. — Putsi, vähe vist, oli poiss öelnud. Kaisu oli noa teise kohta asetanud. — Persse, palju sai, arvas naga. Kaisu oli vorsti ära kaalunud ja hinna öelnud. — Putsi, kui kallis! Kust persest ma selle raha võtan? oli poiss hädaldanud.
Kassaaparaat oli kolksatanud. Poiss oli ehmunult hüüatanud: — Persse, mida sa nüüd... ja samal silmapilgul kõige oma vorstiga tee peale lennanud.
Mehed olid itsitanud, aga suu kinni pannud, kui Kaisu oli käskinud vait olla, kuni veel luud-kondid terved. (lk 191)