Mustus

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • Nõmmeroosike Erika. Just nimelt sellele taimele on Erika oma nime eest tänu võlgu. Enne lapse sündi oli ema vaimusilmas alati ühe õrna ja tagasihoidliku olendi kuju. Kui ta enda üsast väljapressitud savikämpu nägi, asus ta jõude säästmata sellest kamakast kohe tema ettekujutustes hõljunud puhta olendi kuju välja tahuma. Sealt tükike ja siit tükike. Iga laps püüdleb instinktiivselt mustuse ja rooja poole, kui teda selles mitte takistada. (lk 19)


  • "Ei midagi!" ütles Laane. "Näe, mina tean seda," lisas ta uhkustavalt juurde ja tahtis veel midagi öelda, aga teda segas Vutt, kes üsna süütult küsis:
"Aga kuidas on täi ladinakeeli?"
"Mis?!" hüüdis Laane nagu ehmunult vastu ja katkestas jutu.
"Tähendab, seda sa ei tea," ütles Vutt. "Aga seda peaksid sa teadma, sest selle sõna õpetab vana Gorilla oma poegadele kõigis keeltes kõige enne kätte."
"Ära sõima," ütles Laane.
"Kuis ma siis sõiman," vaidles Vutt vastu, "täitand gorilla sa ju oledki. Iseasi, kui ma oleks öelnd spiritist, see on sinu sõimunimi."
"Kuule, ma annan sulle ühe," ähvardas Laane.
"Ära anna, ronivad isegi teistele peale," vastas Vutt, kes peale Laane lahkumist seletas Indrekule: "Pane sa tähele: kui leiad mõne hallivatimehe, siis tea, see on sellelt. Tappa neid ei tohi, sest need on nagu prussakad; niipea kui hakkad tapma või põletama, ronivad hullemini kallale. Tulevad karjas! Aga pane ilusasti õrnalt ja elavalt peremehe juure tagasi, siis enam ei tule, ei roni."
Aga hiljem õppis Indrek omal kehal tundma, et tee, mis tahad, ikka ronivad ja mitte ainult Gorillalt, vaid ka Harakalt, sest ka tema kasvatas neid. Ühel olid ainult suuremad ja tumedamad, teisel väiksemad ja valgemad, midagi linaluu taolist.
"Suurest mustusest," öeldi esimese kohta.
"Suurest vaevast," arvati teisest.


  • "Peaks see minu Rosa siis vähemalt puhtust," ütles proua Berggren, "võib-olla ma siis jätaksin ta enda juurde. Aga ta on tõeline põrsas."
"Te oleksite pidanud nägema Malinit," sekkus Pipi. "Malin oli nii paganama räpane, et lust vaadata, rääkis vanaema ikka. Vanaema arvas pikka aega, et ta on neegriplika, sest tal oli nii tume nahk, aga tõesõna, see kõik oli kõige pesuehtsam mustus. Ja ühe heategevuslaada ajal Linnahotellis sai ta oma leinakandiga küünte eest esimese auhinna. Jah, häda ja viletsus, küll see inimene oli alles räpane," lõpetas Pipi rõõmsalt. (lk 84)


  • Järgmisel ööl tuleb ema Kaisu unne. Ema seisab uksel, käed puusas, ja vaatab Erni jalajälgi Kaisu sängi kõrval. On see tint või mis mustus? näib ema küsivat. See on pigi lao põrandalt, tuleb Kaisule pähe ütelda. Siiski peab laulatatud olema, et selliseid jälgi jätta, hoiatab ema.
Kaisu kalpsab ehmunult istukile. Mingeid jälgi põrandal ei ole, see oli ainult uni. Mina ei usu unenägudesse, mõtleb Kaisu. Mina ei taha mingit laulatust. (lk 56)
  • Sisko Istanmäki, "Liiga paks, et olla liblikas". Tõlkinud Katrin Reimus. Tallinn: Virgela, 1998

Vanasõnad[muuda]

  • Pada ei ole nii must kui sõimatakse.
  • Pada laidab katelt, ühed mustad mõlemad.
  • Üks pada sõimab teist mustaks.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929