Hämarus

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • Üha enam kattis Georgi õhtune hämarus, mis oli nii sume ja vaikne, et talle näis, nagu ei võidaks teda iial siit leida. Igal sammul ütles ta enesele, et järgmine samm on kindlasti viimne. Aga iga uus samm oli siiski vaid eelviimane.
    • Anna Seghers, "Seitsmes rist". Tõlkinud Agnes Kerge. Tallinn: Eesti Raamat, 1982, lk 107


  • Oli parajasti seesugune rõhuv ehahämaruse tund, kus enne kottpimeduse kättejõudmist silmad seletavad halvasti ja lasevad end petta. Ühele küljele vajunud veoauto lösutas väikesel kõrvalteel, külmas ja niiskes vatthallis vaikuses viirastusena näiva hurtsiku juures. Hämarus muutis sopaseks taeva, valgus räpaselt laiali auklikul, veeloikudega kaetud teel, mida piiras looklev varbaed, mille vahelt paistis sasitud hekk nagu kammipiide külge jäänud hallid juuksed. Varbaia taga lohistas suur, ebamäärast tõugu puhmaskarvaline koer oma ketti üksilduses kaikuva kõlinaga. Koera pikk karv oli kleepunud poriga — sellesama sitke poriga, millesse oli vajunud lapse king, jalgratta kummita ratas, ämber, ööpott ja veel mingid ebamäärased esemed... Taamal aga hurtsik, otsekui mingi suur vana ja määrdunud, lauaselgadest kokkuklopsitud kast. Ei paistnud aga vähimatki valgust aknast, mille klaasid selles purunenud maailmas olid imelikul kombel terved.
Ammugi oleks olnud juba aeg süüdata tagatuled veoautol, mis oli kokku sulamas ööpimedusega, ent iste juhikabiinis oli tühi. Ainsana andis siin praegu elumärki videvikuvärvi suitsujuga, mis tõusis hurtsiku roostest söödud plekk-katusest välja ulatuvast korstnast.
    • Elsa Triolet, "Roosid järelmaksuga", tlk Immanuel Pau, 1962, lk 7, romaani algus


  • Seaduseroosk rabas alama, hämarama ilma asukaid, kuid hämarus oli ka omamoodi varjupaik: õngede, võrkude ja tulelontide kiuste jätkab enamik kalu pimedas vetesügavikus oma jäljetut teed, põrmugi hoolimata veristena paadipäras visklevaist kaaslastest.


  • Kõrvaltvaatajast Staviale hakkas eriti silma valguse laad. Hämarus. Pilvede hall ja lehtede tuhmjas roheline. See valgus oli täpipealt õige - sobis hästi tüki meeleoluga. Nostalgiline. Melanhoolne, ilma täiesti masendavaks muutumata. Läänes murdsid läbi pilvede paar videviku päikesekiirt, pikka salapärast viirgu, nagu oleksid taevased helgiheitjad otsinud üht kadunud inglit, aga võib-olla hoopis mõnd Hadesest põgenenud hinge, kes püüab meeleheitlikult leida paradiisiteed. Või valgustasid nad ümbrust, et otsida pimedal merel kaluripaati, kuigi Stavia ei suutnud kohe kujutleda põhjust, miks taevastel jõududel peaks kaluripaati vaja minema.


  • Vahel on mul tunne, et me elame hauakambris, suures, avaras ja ühises. Ma vaatasin halli hämarusse mässitud maailma, külma ja ebameeldivat. Vangla ei ole kusagil väljaspool, vaid see on igaühes meist. Võib-olla on nii, et me ei oska ilma selleta elada. (lk 35)
    • Olga Tokarczuk, "Aja oma atra läbi koolnute kontide", tlk Hendrik Lindepuu, 2020

Luule[muuda]

Üks märtsihommik udune,
soos puude all hämarus.
Ja pooles ringis kaugele
käib metsa palistus.·

  • Juhan Liiv, "Üks märtsihommik udune" kogus "Sinuga ja sinuta". Koostanud Aarne Vinkel. Tallinn: Eesti Raamat 1989, lk 77


  Ja alla hurtsikusse
Laul asus elama;
Sääl madalusemajas
Ta tahtis puhata.

  Kuid hurtsikus on mure
Ja vaesus valvamas,
Ja hämarus ja häda
On silmi sidumas.

  • Anna Haava, "Üks kuningas kosis laulu", rmt: "Laulan oma Eesti laulu", (1996), lk 94-96


Su vaenelaps vist olen mina,
oh elu, must ja murelik!
Nii läbipääsemata sina
ja otsata kui igavik.
/---/
Vaid hinges eksib kauge kaja
ja heljub valgus, vabadus
kas purustan su uduraja,
oh neetud ööde hämarus!

  • Marie Heiberg, "Su vaenelaps vist olen mina". Rmt: "Käisin üksi tähte valgel" (1988), lk 21


Oo elu kerjuslik, kus sõna hangub suule!
Külm hämarus. Ei tuult, ei häält, ei tulekeelt,
ei valukarjatust, ei lauluhõiset kuule.
     Ei pilkast ööd, kiirt päevaleelt.


Fado tähendab saatust: O muundub
U-ks mis pea alaspidi alla
hämarusse ripub Põhja aga ei olegi –
põhjast kostab hoopis Sibeliuse kurba
valssi Fado's ei lõpe kogu kurbus
Todo'sse ei mahu ära kogu
kõiksus

  • Jüri Talvet, "*** Portugali sõnad väänlevad…" kogust "Eesti eleegia ja teisi luuletusi" (2014)