Päikeseloojang

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Eha)
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • Oli siis korra jõudnud kätte jaanilaupäev, mida vanasti võrratult pühitseti Võrumaal. Siis, kui päike laskus alla ja metsatukad – kauged ja lähedadki – sulasid pehmesse sinasse, kui nende vahelt järvedelt tõusev udu mähkis nad õrna ööhalli, kui vaid põline Tõrvapalu kangekaelselt kisendas läbi öö, et tema on pime ja must, siis aga muutus taeva­laotus. Ta sai roosapehmeks, kuna lääs lõkendas veel kisendavalt. Tollest läänetaeva öö otsa kestvast helgist siis särasidki heledalt Rõuge kiriku torn ja esikülg ning Tõrvapalu kuus­kede ladvadki sätendasid, otsekui oleksid kuuskede teravad okkad rebinud ülelendavatelt vareseparvedelt verd, mis jäänud peente pärlitena ladvaharude külge sätendama. Aga mäe­ladvad, mis kui määratud püramiidid tõusevad kõigest kõrgemale, nendegi harjalagendikel või tiputukkadel mängles eha salapärane helk. Oli kui hooletu pintsliga tõmmat piki valget kasetüve suur punane värvilarakas, oli virutet sinna hoo ja vihaga, et kaselehtedele ja männiokstelegi len­nanud piisad.


Luule[muuda]

Järv leegib eha paistel
ja hiilgab ta kui kuld
ja järve taga metsas
on näha õitsituld.


Kuis hõõgub aia lai ja valge müür:
külm kivi nagu pehme roosa samet,
ja punapõseliselt seisvad vanad tammed.
Kui kuldne tekk sääl kuusemetsa viir.

Kuld-roosa-punane kõik vaatepiir!


Kes jaxaxki iseend anda
ei taha ei wiitsi ei tee
Me läheme walusas rahus
nyyd endal & saatusel peos
Me liigume yxteisest lahus
waid yhine loojang meid seob

  • Liisi Ojamaa, "*Me liigume yxteisest lahus", rmt: "Kahel lahtisel käel", 2020, lk 46