Silmapiir

Silmapiir ehk horisont on näiv koht, kust kaugemale silm ei ulata ka siis, kui midagi ees ei ole.

Proosa

Kes on öelnud, et "kallasteta meri on igav ja üksluine vaatepilt"? Seda on öelnud arvukas ja nimetu k e e g i. Kallasteta — see on tõsi, aga kui kaunis on see tõelisus! Silmapiir on puhas, selge ja sügav. Karm-kirkas ringis pole midagi peale lainete, mis lähedal on silmale näha viimase kui kurruni, kaugemal kaovad üksteise taha, silmapiiril aga riivavad vaevumärgatava virvendusena selget taevaserva, nagu näeks pilk seda läbi ebatasase klaasi. Käsitamatud oma mõõtmatuses on ruum ja sügavus, mida näed enda all silmade abita, kui oled seda kord pikkamööda tajuma hakanud. Selles mere vastutamatus vägevuses, mida ei saa arvele võtta, mille tegelikust suurusest mõistuski aru ei anna, kuigi näeb selle igikestvaid ilminguid, on nakatavat ärevust. See on otsekui loomeinstinkti unest ärkamine.
- Aleksandr Grin, "Lainetel tõttaja" [1928], tlk M. Käbrik, 1972, lk 242

... silmapiir ei varja mitte ühtegi kõrgust: kõik - iga kõrgem puu, iga kellatorn - paistab selgelt. Kõrget - silmapiir - ei varja. Nii ka meid (unustusse vajunuid, tahaplaanile tõugatuid) kunagi avastatakse: meie õigused taastatakse.

Võiks isegi öelda: horisont toob kõik kõrgused nähtavale. Seda näitas - täpne vaatlus.

Marina Tsvetajeva, "pardapäevik" viimasel reisil Euroopast Nõukogude Liitu, 16. juuni 1939, rmt: "Elu tules. Pihtimused", koostanud Tzvetan Todorov, tlk Mirjam Lepikult, 2007

Kaelkirjak on periskoop kõrbe silmapiiride vaatamiseks.
- Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad", tlk Jüri Talvet, LR 2/1974, lk 19

Olin rännanud vaimus nii võõrsile kui ka koju tagasi, ja ei kestnud kaua, kui jõudsin arusaamisele, et seegi oli tühi asi. Kodu oli illusioon ja silmapiir kindel müür, millest kunagi välja ei jõudnud.
- Karl Ristikivi, "Hingede öö", 1991, lk 30

"Minu sürrealismikatsetus," ütles Dickie järjekordset lõuendit põlvele toetades.

Tom võpatas, nagu oleks tal südamest häbi. Ka sellel maalil oli kahtlemata Marge, aga pikkade madujate juustega, ja mis kõige hullem — tema silmadest peegeldus vastu kaks silmapiiri: ühes Mongibello majad ja mäed, teises rand pisikeste punaste inimestega.

Patricia Highsmith, "Andekas mr Ripley", tlk Karin Suursalu, 2007, lk 44

Päike tõuseb hennapunasena pooliti silmapiiri kohale nagu punapäine õunavaras aia kohale, üks jalg sõbra õlal, teine juba kiusatuses.
- Nikolai Baturin, "Vaikuse värvid" raamatus "Kuningaonni kuningas" (1973), lk 61

Horisont on minu silmade looming. Kui need väsivad, laguneb maailm laiali.
- Arvo Valton, "Uksed kriuksuvad öösiti", 1977, lk 98

Meri, mis laiub minu ees, kui ma kirjutan, pigemini hõõgub kui sädeleb mahedas maipäikeses. Nüüd, mõõna ajal, toetub meri rahulikult rannale, tema pind on peaaegu puutumatu säbarlainetusest ja vahust. Silmapiiri lähedal on ta tore lillakaspunane, läbistatud korrapäraste sügavroheliste triipudega. Silmapiiril on meri indigosinine. Kalda juures, kus minu vaadet raamivad kühmuliste kollaste kaljurahnude kerkivad lasud, on heledam roheline vööt, jäine ja puhas, vähem kiirgav, pigemini tuunjas kui läbipaistev. Me oleme Põhjas, ja särav päikesepaiste ei tungi oma kiirtega mereveest läbi. Seal, kus vagur vesi kaljusid noolib, on veepinnal ikka veel värvi näha. Pilvitu taevas on väga kahvatu indigosinise silmapiiri ligidal, millele ta joonistab õrnu hõbedasi triipe. Seniidi ligidal saab taevas värelevat sinist värvi juurde. Aga taevas on külm, isegi päike on külm.
- Iris Murdoch, "Meri, meri", tlk Vilma Jürisalu, 1996, lk 8, romaani algus

"Iga kord, kui satun sõnale "horisont", näen seda vaatepilti enda ees."

Seisame vaikides käest kinni. Silmitseme valge-musti põlde kuni kõige kaugema sirge jutini välja. Taevas on sügavsinine.

"Tegelikult ei ole see horisont," ütleb Anders.

"Ei ole?"

"Ei. Seda nimetatakse muud moodi. Mul ei tule meelde, kuidas."

"Hm."

Jääme natukeseks seisma.

"Aga ma saan aru küll, mida sa mõtled," ütleb ta enne, kui hakkame tagasi linna kõndima.

Helle Helle, "Maja ja kodu", tlk Juta Reiska, 2000, lk 50-51

Taevas nende kohal tumenes ja päike uppus horisonti, ja siis, just enne täielikku pimedust, Jane peatus ja näitas lääne suunas. See oli võimas vaatepilt. Nad olid peaaegu saare keskpunktis. See oli merepinnast madalamal. Läände vaadates tundus, justkui hakkaks kogu Atlandi ookean neile kaela sadama. "Nii jube on vaadata merele üles," ütles Harriet.
- M. C. Beaton, "Snoobi surm", tlk Maria Lepik, 2012, lk 68

"Mis on silmapiir?" küsis õpetaja. "Nõukogude Liidu piir!" hõikas üks poiss tagapingist ja sai oma terase torke eest õpetaja tauniva pilgu osaliseks. Aga vastus oli viiekümnendate aastate keskpaiku üpris tabav: Nõukogude Liidus elava lihtsureliku silmaring ei ulatunud riigipiirist kaugemale.
- Lembe Hiedel, ""Loomingu" Raamatukogu" alaeast: Märkmeid ja meenutusi aastaist 1957—1973.

Luule

Mees istus päevi uksepiidal
või hulkus mööda neemesäärt,
käis kalastamas Kumbli taga
või seiras horisondi äärt
täis hajameelsust, ajus aga
kees mõte uus kui ääsi riidal
kuum, kääriv, sulatina-pann
— pääs tuli, jalus jäine vann

Julius Oengo, "Aegna", kogust "Aegna. Poeeme ja ballaade", 1929

Õhus kui puudutaks viiulikeelt
kevade värisev poogen.
Tulevad tuuled ja haaravad teelt
kütise lõhnade vooge.
Metsade salajast rahutust käib
tuulte ja valguse järel.
Silmapiir igaüht kutsuvat näib,
sinetav, kauge ja ärev.

Linda Ruud, "Kevadvisandid", rmt: "Mu südames on pühapäev", Tallinn: ERK, 1962

on nagu lõpeks silmapiiril elud
kus piiri nuga läbi lõikab tee
sa oled tuul ja põllud ära silud
ja mina tahan aga pole see

ma oma mängust viltu olen aetud
nii silmapiiril tekib samasus
kas olin tühi või kas olin laetud
kui tundsin ära mis on armastus

Juhan Viiding, "Armastuslaul", rmt: Jüri Üdi ja Juhan Viiding, "Kogutud luuletused", 1998, lk 263

Siht ees on nii sirge
ja selge
aina astu edasi.
Silmapiiril jooksevad
ta servad kokku.
Kas tekib ummik?

Madli Morell, "Kokkujooks", rmt: "Tõsimäng", 1983, lk 18

Ja kui sõidame kaugele lahele
esmalt kivid
ja siis tuleb liiv
järjest vähemaks õhku jääb kahele
kui me ikkagi sõidame lahele
kuni plahvatab silmapiir

Reet Sool, "lahele" kogus "Õrn Morpheus" (2007), lk 35

Ma õiteküllast joobununa,
silmis tulbitulemeri
lendlema jään kohal silmapiiri,
kui tuhaks saamist pelgav serpentiin.

Kui langen, olen lumi.

Livia Viitol, "Tulbituli", rmt: "Ebavere mäel", Libri Livoniae, 2018, lk 13