Lembe Hiedel

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Lembe Hiedel (kuni aastani 1936 Oengo; 1936–1953 eestistatult Õngo; 1. september 1926 Nõmme – 13. märts 2004 Tartu) oli eesti toimetaja ja tõlkija, Loomingu Raamatukogu tegevtoimetaja aastatel 1958–1973.


  • "Mis on silmapiir?" küsis õpetaja. "Nõukogude Liidu piir!" hõikas üks poiss tagapingist ja sai oma terase torke eest õpetaja tauniva pilgu osaliseks. Aga vastus oli viiekümnendate aastate keskpaiku üpris tabav: Nõukogude Liidus elava lihtsureliku silmaring ei ulatunud riigipiirist kaugemale.
  • Keeleõppe taseme näiteks võin samast ajast tuua raamatulaenutaja, kes tuli ENSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi aspirantuuri ja küsis minult erialast lektüüri (töötasin siis TA Raamatukogus bibliograafina); võõrkeelse etnograafiakirjanduse ülinappi kartoteeki sorides palus ta mul iga kaardi kohta öelda, missugune nendest kirjetest on saksakeelne, missugune inglis- või prantsuskeelne.
  • Ja nii kurioosselt, kui see kõlabki, oli Eestis, "põlisel Vene alal", või kui tõsiselt rääkida, siis Vene naaberalal, häid vene keelest tõlkijaid vähe; kas puudus tõlkimise vilumus või polnud selle töö tegijatele esitatud mingeid nõudeid, mis taganuksid nii autori kui ka meie emakeele kahjustamatuse ja vältinuksid seega kuritegu, mille ma meelsasti paigutaksin kriminaalkoodeksisse — vägivalda, ahistamist või koguni tapmist käsitlevasse rubriiki.
  • Ja oli lausa ehmatav kuulda EKP KK kultuuri kureeriva sekretäri Leonid Lentsmanni juuresolekul, keda Kirjanike Liit oli "arvete klaarimiseks" kohale kutsunud (1959), kuidas natuurilt õige tagasihoidlik "Loomingu" vastutav sekretär Anton Vaarandi, vana revolutsiooniline võitleja, pidas vajalikuks tunnistada, et ta vahepealsel represseerimiste ajajärgul ei näinud enam mingit vahet kommunistlikku ja fašistlikku parteisse kuulumise vahel.
  • Selle varjatud vastasseisu kestmist võisin täheldada veel 1960. aastate lõpulgi veidi koomilise stseeni näol, kus Otto Samma tema poole kogunenud seltskonna ees, kes pidas minu sünnipäeva, Gustav Naanile otsesõnu ütles: "Meil oli palju ilusaid kavatsusi Eesti ülesehitamiseks, aga siis tulite teie, Venemaa eestlased, ja rikkusite kõik ära!" Naan oli stoiliselt vait. Järgmisel päeval ei tahtnud Samma enese öeldud sõnu uskuda, ta oli kindel, et mida purjumaks ta jääb, seda lojaalsem on tema jutt.
  • LR-i välimuse odavus üle talutavuse piiri — halb paber, hall trükikiri, närustuvad kaaned, taskusarjale sobimatu formaat, mida dikteeris trükikoda oma paberilõikamismasinaga (ühesugune kaust nii Nikita Hruštšovi kongressikõnele kui ka lehmalüpsiõpetusele, viisaastaku direktiividele ja Sergei Jessenini luulevihikule!), püüdes esialgu dikteerida ka üheainsa värvi kasutamist väljaande kaanel. Millegipärast oli trükikojal suurem võim ja suurem õigus kui mis tahes kirjastuse töötajatel, kuigi raamatukultuuri silmas pidades pidanuks asi olema hoopis vastupidi.
  • ...kehtis nõue kasutada nõukogude kirjanike teoste tõlkimiseks ainult teose viimast Nõukogude Liidus avaldatud trükki. Sellest tõkkest ei söandanud vastutav toimetaja üle astuda, olgugi et nn. Tšehhi sündmuste kaudse tulemusena Glavliti õigusi ja kohustusi piirati ning neilt tõlketekstide eelkontrolli enam ei nõutud. Nõnda siis ilmus Ilja Ehrenburgi "Julio Jurenito" (LR 1972, 20—23) ilma Lenini-peatükita, kus Saatan Leninit laubasuudlusega õnnistab, ja Viktor Šklovski "Sentimentaalne teekond" (LR 1969, 23—26) kahetsetavate kupüüridega. Ei oleks asja muutnud ka tollal veel elavate kirjas olnud autorite tahe.
  • Kahju on Julius Mägiste väga sümpaatsest Läti Henriku kroonika tõlkest, mis 1962. aastal Vatikani toetusel Rootsis ilmus ja mis oleks LR-i vahendusel võinud veerand sajandit varem ilmuda eesti lugeja lauale kui praegune raskesti loetav uustõlge (Richard Kleis), mille kunagise valmimisega põhjendati Mägiste avaldamise keeldu. Üks ei oleks seganud teist, nii pika ajavahemiku järel liiatigi.
  • On meeles rängemagi surveavalduse näide, Pagari tänavalt tulnud ametniku alternatiivnõue Sammale: maksta Paul-Eerik Rummo luuletuste eest LR-i niigi madalast rea-honorarist vähem või kirjutada "seletus", täpsemalt omakäeline kinnitus, et ta peab kõnealust poolvihikut (LR 1966, 22/23) kaasaegse eesti luule tippsaavutuseks. Samma kirjutas nõutud paberi, kuid autori honorari kärbiti sellegipoolest.
  • Toimetustöö vaevarikkamal tahul, tõlgete redigeerimisel, oli samuti laiem eesmärk: elustada ilukirjanduslikku keelt, mis oli juba tol ajal raskelt kannatanud sõjajärgse perioodi abitute tõlgete mõjul, koolide emakeeleõppe allakäigu ning massimeediumide kiirtempos vahendatud ja levitatud tekstide tõttu. Sel ajal ei tundunud keele saastatus võõrmõjudega ning ajalehekeele pealetung veel pöördumatu protsessina, mida ei saaks enam peatada; niisiis loodeti tehtud tööst abi tulevastele tõlkijatele ning mõnele stiililohakale originaalautorilegi — eeldusel, et ilukirjanduslikel tõlgetel on oma salamõju ka emakeelsele kirjandusele.
  • ...kui teel Balti jaama põikasid korraks toimetusse Juri Lotman ja Igor Tšernov ning allakirjutanul, kes üksi tööruumis istus, /---/ oli võimalus lükata tumma žestiga üle laua tulijate ette kaks äsja toodud ja viseeritud signaaleksemplari, mis tähendas, et tiraaži läbitrükkimine võis alata; need olid Václav Haveli "Teade" (LR 1968, 19) ja Mihhail Bulgakovi "Saatuslikud munad" (LR 1968, 20/21), mõlemad õigupoolest Juri Lotmani inspireeritud. /---/ Lotmani reageeringuks sellele žestile oli samuti tumm kulmude kergitamine ja artistlik vuntsiväristamine, mispeale külalised muheldes lahkusid.
  • Kirjanike Liidus oli nagu igas teises süsteemi loodud organisatsioonis oma hierarhia, mis põimus võimuhierarhiatega väljaspool, ning need säilitasid süsteemis nii vanad suhted kui ka inertsed mõisted. Võtmemõisteks oli siin vastutus, mis nõukogude ajal oli omandanud algse tähendusega võrreldes täiesti pahupidise sisu. Kui vastutus tähendas minu kasvupõlvest saati iseseisvat otsustamist, heaseismist tehtava töö kvaliteedi eest, antud juhul siis hoolt ajakirja reputatsiooni eest, seega vastutust eelkõige lugejaskonna ees, siis vastutasid hierarhiatesse kuulujad eeskätt mõne kõrgemal astmel seisja ees, vastutasid ikka veel "oma peaga" (kuigi pead enam ammu ei lennanud), ja vastutasid esmajoones selle eest, et nad iseseisvalt midagi ei otsustaks, vaid täidaksid tipptaseme otsuseid, mis olid mõeldud pigem võimu tunda andmiseks igas valdkonnas kui mõne valdkonna asjatundlikuks edendamiseks.
  • Mul puudus suure kirjastuse kogemus, kus omaaegne peatoimetaja (Felix Kauba) innuka ülikoolist tulija kiirelt ja küüniliselt tema tööülesannetesse sisse juhatas: "Pidage meeles: me saame pähe (vastutame) selle eest, mida me välja anname; mitte aga selle eest, mida me välja andmata jätame."
  • Oma 15 ½ tööaasta jooksul Kirjanike Majas kuulsin alalõpmata hoiatusi, küll sõbralikke, küll murelikke ja ähvardavaidki: ära ela illusioonides, võta asju realistlikult; rong läheb itta, ajalooratast ei pööra, aega muuta ei saa, ära kogu tuliseid süsi oma pea peale; ära jookse peaga vastu müüri! Just viimast korrati kõige sagedamini. Müür ei olnud ainult luulekujund, mis oli vilksatanud sajandi luules Juhan Lilienbachist arbujateni ning äratas luulesõelujate negatiivset tähelepanu ka kirjeldataval ajal.
  • Kultuuriametnikud seda liikumist kaasa teha ei tahtnud. Nemad tundsid endid paremini ikka Müürist mõteldes, kujundist, mis oli omal kohal Moskvas, kus kõrgete kultuuridiktaatorite absoluutne anonüümsus andis neile tohutu võimu lihtsureliku autori üle, kus kõigi tsensuuriasutuste telefoninumbrid olid salastatud ja kus Glavliti asukohtki oli vaid kõrgemaile kirjanduse administraatoreile teada. Siin aga, väga väikesel maal, oli võimu müstifitseerimine sel kombel mõttetu.
  • Mugav kirjanike kantseldamise võimalus oli riikliku kirjastuse nn. siseretsensioonide tellimine mõnelt autori kolleegilt või kõrgemalt kultuuriadministraatorilt, kes siis parajate seeklite eest aitas oma käsi puhta(ma)ks pesta tahtval toimetajal manuskripti soovitavas suunas maha teha. Algul retsensioone tagasilükatavale autorile ei näidatud (säilis pahauskse kolleegi anonüümsus), hiljem hakati näitama.
  • Kui kõik need loetletud valveüksused oleksid põhjalike instruktsioonide järgi masina täpsuse ja tuimusega töötanud ning oma palgaraha kohusetruult ära teeninud, siis poleks küll hiirepoegki sealt eluga läbi pääsenud. Aga nagu öeldud, istusid seal õnneks mitut masti inimesed, kuigi õnnetuseks pahatihti võhiklikud vastutusekartjad, võimu armastavad enesetähtsustajad või kultuuri käekäigu suhtes ükskõiksed konjunktuurikasutajad. Tuntaval määral kaitsti nõukogude võimu sildi all iseenda või kamba karjäärihuvisid ja rünnati vaimukultuuri esindajaid puhtisikliku kadeduse, vimma või antipaatia alusel, mis sageli ka julgeolekuorganite suhtumisega kokku langes.
  • Kui tsensuuri valvsus minetab igasuguse mõõdu ja mõistlikkuse, tekib situatsioon, kus tublide ametnike hoolsust võetakse lihtsalt naljamänguna ning tehakse asjast pila, mis naljavaesel ajal käibib kultuuriringkondades anekdootide eest. Seda ei maksa kaasinimestele eriti pahaks panna, see on normaalne reageering ebanormaalsetele oludele.
  • EKP KK reageeris "valuliselt" Vassili Šukšini proosakogumiku pealkirjale "Vanja, kuidas sina siia said?!" (LR 1969, 6). Ivan Käbini sattumist keskkomitee I sekretäri kohale oleks ju tõepoolest olnud mõttekas üle küsida!
  • Veel 1989. aastal hävitati ajakirja "Pikker" märtsinumbri kogu tiraaž, kui signaaleksemplaris avastas Glavlit vaimuka illustreeritud kuulutuse "Astuge parteisse!" (loetletud olid "uue klassi" privileegid). Kogu tiraaž trükiti uuesti ja absurdi tipuks ilmus sama tekst kergelt varieeritud kujul: "Astuge meie väikefirmasse!"
  • Teine praktikas järeleproovitud taktikaline võte oli käsikirjade trükkiandmine "buketikaupa", s. t. sellises järgnevuses, et iga järgmine number oleks eelmisest kraadi võrra "kangem"; kontrollija, kes eelmistes korrektuurpoognates kahtlasi kohti alla kriipsutab ja trükiloa andmisega viivitab, leiab need järgmiste poognatega tutvudes jumalasüütud olevat, ning kui kahele riskantsele numbrile järgneb kolmas, mis teised riskantsuselt ületab, siis kaob suhtelisuse taju ja nii mõnigi ülemtsensor lööb käega, sest ajakiri peab ju ilmuma, kõiki numbreid järjepanu kinni pidada ei saa, kui asi just lausa skandaalne ei ole. Niisiis laseb vastutav seltsimees algul vabaks esimese, kõige "lahjema" numbri, siis teise ning lõpuks "harjub" kolmandagagi.
  • Vaidlus tõlkeprobleemide üle on ideaalis midagi diplomaatilise mõttevahetuse taolist, kus konkreetne lahendus leitakse kummagi poole loogiliste argumentide kaalumise käigus.
  • Kui me "Lumevalguse... lumepimeduse" (LR 1966, 22/23) poognaid Glavlitist tagasi ootasime, helistas sealt Sammale vanem daam, kelle nime ma kahjuks ei mäleta, aga kes ütles end olevat Jaan Bergmanni lapselapse. Ta palus Sammal poognate järele tulla ning ütles talle, et tema vanaisa pööraks end hauas ringi, kui ta julgeks nii erakordsesse luulekogusse ühtegi kriipsu sorgeldada.
  • Lõpuks andis helde saatus meile tsensoriks Helle Remmelti, kellel oli ilmselt piinlik, kui ma teda Glavliti laua taga istumas nägin ja selle üle lõõptoonil imestust avaldasin: 1956./57. õppeaastal olin ma olnud tema kirjandusõpetaja Tallinna 16. keskkoolis, ja tol ajal oli õpetaja veel mingil määral autoriteet. Nähtavasti oli sellest ligi poolteist aastakümmet hiljemgi midagi järele jäänud, kui ta Runneli kogu puhul mulle helistas: "Õpetaja, ma tegin kõik, mis ma võisin, aga ma sain "Mets on kõrge, mets on kuri..." pärast hirmsal kombel pähe..."
  • Tagasiteel Glavlitist toimetusse kohtasin Vana-Posti tänaval kaht pikakasvulist härrasmeest, kummalgi peas silinder ja käes sinilillekimp: Eno Raud ja Lennart Meri olid tulnud vanalinnast, kus Andres Ehin neile oma võrratu kurguhäälikuterohke logolaaliaga ja temperamentse žestikulatsiooniga tänavapubliku kummastuse saatel arhitektuurilisi vaatamisväärsusi oli tutvustanud. Mina teatasin neile oma uskumatult õnnestunud missioonist glavlitis, mispeale nad piduliku jäikusega kummardasid ja oma lillekimbud kassmärjale maanoorikule ulatasid.


Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel