Mine sisu juurde

Vatikan

Allikas: Vikitsitaadid
Giovanni Paolo Panini, "San Pietro katedraali interjöör" (u 1754)

Proosa[muuda]

  • Mulle määratud hommikul seisin sammastest ümbritsetud väljaku parema tiiva lõpus, kuulsa Pronkskatuse ees. Selle värava kaudu pääseb lõputule marmortrepile, mis viib marmorseinte vahel päris Vatikani tippu, kus asuvad paavsti eraruumid. All sissepääsu juures vaatavad loatähe üle paavsti šveitsi kaardiväelased Rafaeli kavandatud ilusates kolla-puna-mustatriibulistes kostüümides. Vastuvõtusaal on lõõmavat päikest täis: tohutute põrandani akende ees, mis on nagu klaasist uksed, ripuvad valged siidkardinad. Vastuvõttu ootavad mõned vaimulikud, mõned eraisikud ja kaks daami. Eraisikud on Vatikani etiketi kohaselt frakkides ja mustade lipsudega, daamid mustades kleitides, pead katab mustast pitsist võrk. Paavsti kaardiväe ülem täies paraadmundris ja kiivriga. Kojaülema kohuseid täitev monsenjöör Bizleti loeb oma kohuseks minuga juttu teha. Mina vaimustun Vatikanist, tema ütleb, et ilmselt olen ma paleede poolest ära hellitatud, et Peterhof ja Tsarskoje Selo ei ole sugugi kehvemad. Ütlesin, et ei saa võrrelda seda, mis on ehitatud ühe inimese käsul, sellega, mis on tekkinud aastasadade ajaloolisel mõjul. Tema ei usu või teeb näo, et ei usu: ta ilmutab armastusväärsust, järelikult olen ka mina armastusväärne...


  • ...mõni kolleeg vaatab mu raamatuid muiates ning paar tõsimeelset eeslit on levitanud kuulujuttu, et "ma lähen üle Vatikani rüppe"; vana Eagles (kaua enne Teie aega) võttis oma kohuseks hoiatada mind Rooma metsalise eest ja küsis retooriliselt, kuidas ma ometi võin "paavsti seedida". Sestsaati on miljonid seedinud Hitlerit ja Mussolinit, Stalinit ja Maod ning meie oleme seedinud mõnd demokraatlikku juhti, kes tuli alla neelata erilise isuta. Paavsti seedimine on nendega võrreldes tühiasi.


  • [Daniel:] Kuid Rooma - see on linnade linn, temast õhkubki vaid impeeriumi julmust ja hiilgust. Isegi viimane periood Rooma ajaloos, Mussolini-aegne Rooma, räägib samast asjast - Jõu võimust nõrga inimese üle. Ja Vatikanis on seda veel kõige rohkem tunda.
Audientsi eelõhtul käisin terve päeva mööda Rooma katakombe - see on midagi hoopis muud: salajane, väike, varjatud maailm, mis püüab selle linliku jõu eest peitu pugeda ja mingit iseenda sõltumatut olemisvormi luua. Mis ei ole mitte kunagi mitte kellelgi välja tulnud.


  • "Vatikanis ei jookse keegi," õpetas mind suursaadik Johannes Leppik, "neil on selle jaoks ekstra pikad riided."
    • Vello Salo, ""Siin Vatikani Raadio!" Vello Salo lugu", Tallinn: Gallus, 2015, lk 90

Välislingid[muuda]

Vikipeedias leidub artikkel