Kostüüm

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • Näiteks praeguste noorte suhtumises kostüümi on kohati selline tunne, nagu peaks neil olema keegi teenija. Kleidisaba lohiseb mööda treppi järel, see pole näitleja asigi. Aga siis ei visatud iial kostüümi nurka, see oli ju osa sinu rollist. Tollal oli nii, et teatri poolt anti ainult ajaloolised kostüümid, kaasaegsed kostüümid pidi näitleja ise muretsema. Ja seda, millega sa laval mängisid, tänaval ju selga ei pannud. Küllap seetõttu oligi kostüümi suhtumine hoopis teine ja see jäi ka verre. Ka ringreisidel pidime oma kostüümid ja parukad ise korras hoidma, polnud ei riietajat ega grimeerijat. Mängisime ühel ringreisil järjest 40 korda "Õnnelikke päevi", tõin kleidi pärast õmblejate tuppa ja sel polnud ühtegi plekki. (lk 8)

Luule[muuda]

Tragöödia tähtsaim vaatus on kuues:
kui surnud tõusevad lava lahinguväljadelt,
kohendatakse parukaid ja kostüüme,
tõmmatakse nuga rinnust,
võetakse silmus kaelast,
seistakse elavatega ühte ritta
näoga publiku poole.
...
Hanerivis tulevad need, kes otsa leidnud varem,
kolmandas ja neljandas ja vaatuste vahel.
Teadmata kadunute imepärane naasmine.

Nende kannatlik ootamine kulisside taga,
kostüüme seljast võtmata,
grimmi maha pesemata,
liigutab mind enam kui tragöödia tiraadid.

  • Wisława Szymborska, "Teatrimuljed", rmt: "Oma aja lapsed", tlk Hendrik Lindepuu, 2008, lk 22-23
Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel