Kostüüm

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Sophie Meyer, "Lautomängija" (Lõunasaksa laulik ajaloolises kostüümis, 1876)
Margarete Pfeifer, "Tüdruk dirndlit proovimas" (1883)

Kostüüm on rõivastus, mis on abiks mingi teise ajastu või inimese kehastamisel, seepärast nimetatakse nii ka teatud tüüpi naisterõivaid.

Proosa[muuda]

  • Näiteks praeguste noorte suhtumises kostüümi on kohati selline tunne, nagu peaks neil olema keegi teenija. Kleidisaba lohiseb mööda treppi järel, see pole näitleja asigi. Aga siis ei visatud iial kostüümi nurka, see oli ju osa sinu rollist. Tollal oli nii, et teatri poolt anti ainult ajaloolised kostüümid, kaasaegsed kostüümid pidi näitleja ise muretsema. Ja seda, millega sa laval mängisid, tänaval ju selga ei pannud. Küllap seetõttu oligi kostüümi suhtumine hoopis teine ja see jäi ka verre. Ka ringreisidel pidime oma kostüümid ja parukad ise korras hoidma, polnud ei riietajat ega grimeerijat. Mängisime ühel ringreisil järjest 40 korda "Õnnelikke päevi", tõin kleidi pärast õmblejate tuppa ja sel polnud ühtegi plekki. (lk 8)


  • "Töövestlusele tuleb minna kostüümis," nõudis ema. "Tänapäeval käivad kõik liiga lohakalt riides."
"Jaa, sest kui ma mingit vanurit lusikaga toidan, siis on ametlik rõivastus ju väga vajalik."
"Ära targuta."
"Ma ei saa endale kostüümi ostmist lubada. Mis siis, kui ma ei saa seda töökohta?"
"Pane minu oma, ma triigin sulle ühe ilusa pluusi ära ja kas sa võiksid üks kordki nii kena olla ja mitte teha oma juustesse neid..." Ta osutas mu juuste poole, mis olid, nagu tavaliselt, keeratud kaheks tumedaks sõlmeks teine teisel pool pead. "Neid printsess Leia asju. Püüa välja näha nagu normaalne inimene."
Ma ei hakanud emaga vaidlema. Ja ma sain aru, et isale oli antud käsk mu välimust mitte kommenteerida, kui ma liiga kitsast seelikust põhjustatud kummalisel kõnnakul uksest välja astusin. (lk 24)
  • Piinlik ei olnud see, et mul oli seljas ema kostüüm, mis oli moes 1980. aastatel, vaid see, et kostüüm oli mulle pisut kitsas. Vöökoht pitsitas mu taljet ja ma tõmbasin kaherealise jaki eest kinni. Nagu isa ütleb, on juuksenõel ka kerekam kui meie ema. (lk 25)
  • Mind oleks nagu teaduslikult uuritud. Ja mitte tingimata heasoovlikult. Ema seelik tundus äkitselt odav ja selle lõimed läikisid kahvatus valguses. Ma oleksin pidanud oma kõige lihtsamad püksid ja pluusi panema. Ükskõik mida peale selle kostüümi. (lk 28)

Luule[muuda]

Tragöödia tähtsaim vaatus on kuues:
kui surnud tõusevad lava lahinguväljadelt,
kohendatakse parukaid ja kostüüme,
tõmmatakse nuga rinnust,
võetakse silmus kaelast,
seistakse elavatega ühte ritta
näoga publiku poole.
...
Hanerivis tulevad need, kes otsa leidnud varem,
kolmandas ja neljandas ja vaatuste vahel.
Teadmata kadunute imepärane naasmine.

Nende kannatlik ootamine kulisside taga,
kostüüme seljast võtmata,
grimmi maha pesemata,
liigutab mind enam kui tragöödia tiraadid.

  • Wisława Szymborska, "Teatrimuljed", rmt: "Oma aja lapsed", tlk Hendrik Lindepuu, 2008, lk 22-23

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel