Tagasitulek

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Naasmine)
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Margus Rump, "Tulevad tagasi" (pastell, 1997)

Proosa[muuda]

  • Mäletan Cauterets'd tervikuna — seda asulat, pikka orgu väikese raudtee ja metsaste nõlvadega, ja kõrgeid künkaid. Ma pole seal enam kunagi käinud. Selle üle on mul hea meel. Paari aasta eest kavatsesime seal suvepuhkuse veeta. Laususin päris mõtlematult: "Tahaksin sinna tagasi minna." See oli tõsi. Aga siis taipasin, et tagasi minna ei saa. Kunagi ei saa minna tagasi paika, mis sul mälus püsib. Sa ei näe seda enam sellesama pilguga — isegi ebatõenäolisel eeldusel, et kõik on jäänud enam-vähem samaks. Mis on olnud, see on olnud. "Õnnelikud maanteed, kus ma kõndisin, ja kuhu ma enam kunagi tagasi ei tule..."
Ära kunagi mine tagasi kuhugi, kus sa oled õnnelik olnud. Kui sa seda pole teinud, püsib see sinu jaoks elavana. Kui lähed sinna tagasi, siis see hävib. (lk 86)
  • Emal, kes ihkas vaheldust toidus, nii nagu kõiges muuski, tuli aeg-ajalt tahtmine proovida mõnd uut hullust. Kord seisnes see selles, et "muna on hoopis toitvam". Vastavalt sellele loosungile sõime muna sõna otseses mõttes igal söögiajal, kuni isa mässu tõstis. Oli ka kalaperiood, mil me elasime merikeelest ja hõbeheigist, et parandada oma ajutegevust. Kuid, olles kordamööda erinevate toitude dieedid läbi teinud, pöördus ema tavaliselt jälle tagasi normaalse menüü juurde; just niisama, nagu, olles tirinud isa läbi teosoofia ja unitaarkiriku, äärepealt hakanud katoliiklaseks ning flirtinud budismiga, oli ema lõpuks anglikaani kiriku rüppe tagasi pöördunud. (lk 98)


NKVD-lased puhkenud selle peale nutma. Nad olid avalikult oma patte kahetsenud ja palunud Tõnissonil end õpetada ning juhtida. Suured pisarad voolanud nende silmist.
Siis tõusnud Tõnisson ja kõndinud aeglaselt otse merre, endised NKVD-lased ustavate kaaslastena kannul. Lained sulgusid nende peade kohal.
"Tõnisson ütles, et kui viimane tibla Eestimaalt läinud on, siis tuleb ta tagasi," teatas kalur. "Ta tuleb kuldses soomusrüüs ja kaarikul, mida veavad hülged." (lk 60-61)

Luule[muuda]

Tragöödia tähtsaim vaatus on kuues:
kui surnud tõusevad lava lahinguväljadelt,
kohendatakse parukaid ja kostüüme,
tõmmatakse nuga rinnust,
võetakse silmus kaelast,
seistakse elavatega ühte ritta
näoga publiku poole.
...
Hanerivis tulevad need, kes otsa leidnud varem,
kolmandas ja neljandas ja vaatuste vahel.
Teadmata kadunute imepärane naasmine.

  • Wisława Szymborska, "Teatrimuljed", rmt: "Oma aja lapsed", tlk Hendrik Lindepuu, 2008, lk 22-23