Mine sisu juurde

Dieet

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Dieedid)

Proosa

[muuda]
  • Ühel päeval, kui meest kodus polnud, tuli üks ta mulle veel tundmatuid sõpru meile külla. Me vestlesime igasugustest asjadest, ka poliitikast. Külaline elavnes, kiitis Vene valitsust ja ütles viimaks: "Poliitiliste vangide juures kasutame oivalist meetodit, mis mõjub igast piinamisest tõhusamalt. Nad saavad nädal aega süüa vaid heeringat ja mitte ühtki tilka vett." Ta muheles.
"Uskuge mind, armuline proua, nädal sellise dieedi peal, ja peaaegu kõik tunnistavad oma patud üles."
Mees oli äärmiselt imestunud, kui ma sõnatult helistasin teenri kohale ja ütlesin: "Rakendage paruni hobused kohe ette. Ja kui ta peaks veel tulema, siis ei võeta teda vastu."
Ta ei tulnud enam.


  • "Paistab küll, nagu oleksid sa natuke juurde võtnud," ütles ema teda hindava pilguga üle vaadates.
"See on sinu süü," ütles Larry põikpäiselt. "Sina aina kiusad mind nende lõhnavate hõrgutistega. Ma võin sinu pärast veel maohaavad saada. Peab hakkama dieeti pidama. Ütle üks hea dieet, Margo."
"Kohe," ütles Margo innukalt oma lemmikteema kallale asudes. "Sa võiksid proovida apelsinimahla ja salati dieeti. See on õudselt hea. Siis on veel piima ja toore köögivilja dieet. See on ka hea, aga võtab natuke aega. Või keedetud kala ja musta leiva dieet. Sellest ma ei tea, mis ta on. Ma pole seda veel proovinud."
"Püha jumal!" hüüdis hingepõhjani vapustatud Larry. "Kas need ongi siis dieedid?"
"Jaa, ja nad on kõik väga head," ütles Margo tõsiselt. "Ma proovisin seda apelsinimahla oma, ja see tegi mu vistrikkudega lausa imet."
"Ei," ütles Larry otsustavalt. "Kui dieet tähendab seda, et ma pean end nagu mingi kuradi kabjaline toore puuvilja ja juurikate kuhjadest läbi närima, siis ma seda küll pidama ei hakka. Te peate leppima sellega, et ma teie hulgast õrnas eas südame rasvumise läbi lahkun." (6. ptk, "Kaunis kevad")


  • Emal, kes ihkas vaheldust toidus, nii nagu kõiges muuski, tuli aeg-ajalt tahtmine proovida mõnd uut hullust. Kord seisnes see selles, et "muna on hoopis toitvam". Vastavalt sellele loosungile sõime muna sõna otseses mõttes igal söögiajal, kuni isa mässu tõstis. Oli ka kalaperiood, mil me elasime merikeelest ja hõbeheigist, et parandada oma ajutegevust. Kuid, olles kordamööda erinevate toitude dieedid läbi teinud, pöördus ema tavaliselt jälle tagasi normaalse menüü juurde; just niisama, nagu, olles tirinud isa läbi teosoofia ja unitaarkiriku, äärepealt hakanud katoliiklaseks ning flirtinud budismiga, oli ema lõpuks anglikaani kiriku rüppe tagasi pöördunud.
    • Agatha Christie, "Minu elu lugu", tlk Laine Hone, Tallinn: Sinisukk, 1996, lk 98


  • Ma saan aru, et on läinud liiga lihtsaks leida dieet, mis õigustaks kõige meelepärase kurgust alla kühveldamist, ja dieedid ei ole mõeldud mitte kokkusegamiseks, vaid ühele neist kindlaks jäämiseks, mida ma kavatsengi teha kohe, kui olen selle šokolaadisaiakese ära söönud. (lk 77)
  • Kui ma vannist välja tulin, leidsin Danieli itsitades voodis lamamast. "Mul on sulle uus dieet välja pakkuda," ütles ta.
"Nii et sa siis ikkagi arvad, et ma olen paks."
"Okei, see on selline. Väga lihtne. Kõik, mis sul tuleb teha, on süüa ainult seda toitu, mille eest sa ei ole ise maksnud. Nii et dieedi alguses oled veidi pekine ja keegi ei kutsu sind välja. Siis kaotad pisut kaalust, muutud pikakoivaliseks ja võta-mind-puusaliseks ning sind hakatakse välja sööma kutsuma. Seejärel võtad mõne naela kaalus juurde, kutsed vähenevad ja sa hakkad jälle kaalust alla võtma."
"Daniel!" pahvatasin ma. "See on kõige kohutavam seksistlik, rasvasem ja küünilisem asi, mida ma iial olen kuulnud."
"Oh, ole nüüd, Bridge," ütles ta. "See on sinu mõtteviisi loogiline jätk. Ma räägin sulle pidevalt, et mitte keegi ei taha endale raagritsikalise koibi. Kõik tahavad tagumikku, millesse saab jalgratta püsti jätta ja mille peale saab õllekannu seisma panna."
Ma olin kahevahele kistud ühelt poolt jõhkrast kujutlusest minu tagumikku pargitud jalgrattast ja sellel balansseerivast õllekannust ning tigedusest Danieli lärmakalt provokatiivse seksismi üle, ent teisalt leidsin end äkki aru pidamas, kas tal võiks minu keha ja meeste vahelise suhte kontseptsiooni suhtes õigus olla ja kas ma sellisel juhul ei peaks kohe midagi maitsvat sööma ning mis see võiks olla. (lk 158-159)
  • Helen Fielding, "Bridget Jonesi päevik", tlk Kersti Tarien, Tallinn: Varrak, 1998


  • Kompvek, mida sa ei tahtnud süüa, ei lähe kompvekina arvesse. See avastus pärineb samast kulinaarfüüsika harust, mis tegi kindlaks, et käimise ajal söödud toidus pole ühtegi kalorit.
    • Terry Pratchett, "Ajavaras", tlk Allan Eichenbaum, Tallinn: Varrak, 2007, lk 92, joonealune
  • Vimesi vastas, teisel pool lauda, istus pensionil sõjaväelane, kellele tema naine kinnitas, et talle ei meeldi võiga krevetid, vastupidiselt sellele, mida ta ise usub. Mees protesteeris tulutult, väites, et tema arvates talle võiga krevetid siiski meeldivad, kuid sai leebe vastuse: "Võib-olla krevetid sulle tõesti meeldivad, Charles, aga sina krevettidele ei meeldi."
Vimes tundis kaasa mehele, kes paistis olevat soetanud endale vaenlased madalamate koorikloomade hulgas. "Noh, ee... aga kas ma homaarile meeldin, kallis?" küsis mees häälega, milles polnud eriti lootust.
"Ei, kallis, homaar ei saa sinuga üldse läbi. Mäletad, mis Parsleyde vistiõhtul juhtus?"
Mees vaatas toitude all ägavat serveerimislauda ja üritas uuesti: "Mis sa arvad, kas eskalop saaks minuga umbes viis minutit läbi?"
"Püha taevas, Charles, muidugi mitte!"
Mees heitis jälle pilgu külmlauale. "Aga roheline salat on kindlasti minu südamesõber, eks ole?"
"Täiesti õige, kallis!"
"Jah, nii ma arvasingi."
  • Terry Pratchett, "Tubakas", tlk Allan Eichenbaum, Tallinn: Varrak, 2012, lk 81


  • Charlotte oli niisugune, nagu ükski enesest lugu pidav kisakoori tüdruk ei tohiks eales olla – väheke priskem. Ta polnud titepolstrist kunagi päriselt lahti saanud ja kuigi ta enam-vähem pidevalt dieeti pidas, ei suutnud ta viimasest viiest kilost kuidagi vabaneda. See polnud tema süü – ta üritas kogu aeg. Sõi pirukat ja jättis kooriku alles. Kaks küpsist ja poole kastmest. ("12.09 Katkine klaas")


  • Rikastes maades ei igatseta midagi muud nii hirmsasti kui lamedat kõhtu. Mida rohkem raha me teenime ja mida rohkem me anname seda dieeditööstusele, seda võimatumana ideaal tundub. Kaalu langetamine on aasta-aastalt populaarseim uusaastaotsus, uus dieet järgneb sellele, millest loobuti. Enamikul dieedipidajail ei õnnestu kestvat edu saavutada. Sellepärast ei tõota me teile igavesti nõtket keha. Aga me oskame öelda, millised abinõud aitavad kõige tõenäolisemalt kaalust maha võtta ja me alustame hea uudisega. Kui te tõsiselt tahate oma kaalu kontrolli alla saada, siis peab teil jätkuma distsipliini järgmisest kolmest reeglist kinnipidamiseks:
1. Ärge pidage kunagi dieeti.
2. Ärge kunagi tõotage loobuda šokolaadist või mõnest muust toidust.
3. Ükskõik kas hindate iseennast või kedagi teist, ärge kunagi võrdsustage ülekaalulisust nõrga tahtejõuga.
Te ei täitnud võib-olla tänavu otsust võtta viis kilo maha, aga see ei tähenda, et peaksite alustama dieeti või loobuma magusast. Ja te ei tohi kindlasti kaotada usku toimetulekusse muude asjadega, sest ülekaalulisus ei ole selge märk tahtejõu nõrkusest, kuigi enamik inimesi nõnda arvab. Küsige mitmelt tänapäeva ameeriklaselt, milleks nad tahtejõudu rakendavad, ning kindlasti on esimeseks vastuseks dieet. ("Sõda dieediga", lk 185)
  • Evolutsiooni käigus säilisid inimesed, kes elasid üle näljahädad, seega kui kehal on juba olemas kogemus, et ta ei saa piisavalt süüa, siis alustab see võitlust olemasolevate kilode säilitamise nimel. Kui peate dieeti, järeldab keha, et on näljahäda ja klammerdub iga rasvaraku külge, nii kuidas vaid jaksab. Drastilise dieedi abil kaalukaotamise võimet tuleks hoida kui väärtuslikku kord elus kasutatavat võimalust. Võib olla vajate seda hilisemas eas, kui sellest sõltub teie tervis või koguni ellujäämine. ("Sõda dieediga", lk 189)
    • John Tierney, Roy F. Baumeister, "Tahtejõud", tlk Marja Liidja, Tallinn: Tänapäev, 2012



  • "See olen ainult mina, vabandust müra pärast," ähkis koer. "Mul on täna lihtsalt ainus vaba hetk. Mirjamit pole kodus."
"Mis sa seal teed?" uudistas Piia naabrit. Parun oli tavaliselt väga kuninglik, aga täna näis ta kuidagi räsitud olemisega. "Nad panid mu di-eedile, et ma kõhnemaks läheks," kostis Parun mornilt. "Loomaarst ütles Mirjamile, et ma olen üle-kaaluline. Aga see di-eet on üks õudne hädaorg. Ma olen kogu aeg kuri ... ja kõht koriseb." "Kas sa sellepärast teedki mürglit?" küsis Piia kaastundlikult. Tema meelest oli Parun täpselt parajas mõõdus – pehme ja vetruv, hea selga ronida ja kallistada. "Ma ei mürgelda, ma treenin!" solvus Parun. "Näiteks praegu tegin hüppeid – sada diivani peale ja sada maha."


  • Ma olin alati arvanud, et Hailsbury Triatloniterroristide ülenädalased kohtumised on kõrtsipidaja õudusunenägu. Mina olin ainus, kes alkoholi jõi ning minu üksildane krõpsupakk lebas kokkukägardatud: tühjana laual. Kõik teised rüüpasid mineraalvett või kontrollisid oma dieet-Coca magusainesisaldust. Kui nad viimaks süüa tellisid, siis ei leidunud seal ühtki salatilehte, millel lastaks kokku puutuda rasvase kastmega, ega tükkigi kana, millel nahk küljes. Mina tellisin tihti krõpse, et saaksin vaadata, kuidas nad kõik teesklevad, et ei taha ühtki võtta.