Piinamine

Allikas: Vikitsitaadid
Désiré François Laugée, "Küsimus" (1881)

Proosa[muuda]


  • Tüdrukud aga tõmbasid kõigi piiramisseisukorra reeglite kohaselt ringi koomale, jäid vait ja jälgisid mind. Sinised ja hallid silmad, sõstrasilmad, vahedad ja pilklikud silmad otsekui püüaksid tungida minu kaheksa-aastase hinge põhjani... Need pilgud torgivad, salvavad, sulavad kokku üheks kiirgavaks silmaks. Nemad, tüdrukud on ju oi kui vaprad, kui nende vastas seisab üksainus poiss!
Ja tulevadki aina lähemale ja lähemale... Unes ilmuv tiiger või hai meres või rott keldris on selle kõrval tühiasi...
Tuhanded huuled avanevad ja sosisklevad: hu-huu... Keeled sirutuvad nõeltena suust välja. Üks tüdruk turtsatas äkki, teine purskas kõvasti naerma, kolmas tagus endale kätega vastu põlvi, ja juba kihistasid ja itsitasid kõik kooris... Sädistasid nagu hakikari puude otsas. Ja mina seisin naervate tüdrukute keskel nagu märter tuleriidal.
Nad tõmbasid ringi koomale. Veelgi enam koomale... Kui satud metslaste kätte vangi, teevad nad täpselt samuti: enne vangi vardasse ajamist antakse ta naiste kätte piinata... Issand, kui õudne see oli! Ehk hakkavad nad mind käest kätte pilduma? Või vaevama kõditamisega, nagu pidavat tegema näkineiud? Igaüks omaette pole ju midagi, aga kui neid on tuhandeid – tuhanded näljased hiired olevat piiskop Huttoni kinni pistnud!
  • Ning esimene, võitlushimuline paksuke, sihtis külje pealt ja sikutas mind äkki ninast... Nagu oleksin tema meelest sangaga teekann! Mul oli hirmus piinlik... Vaatasin üles gümnaasiumiaia poole, lükkasin mütsisirmi peas õigesse asendisse ja hüüdsin läbitungivalt:
"Kuues ja seitsmes klass! Appi! Tüdrukud pii-na-vad mind!"
Aga kes suudaks sellest naisteväest üle karjuda... Tõusis säärane naer ja kime huilgamine nagu põrgus – mäletate, kui ühes Gogoli jutus zaporoožlane nõiaga turakat tagus... Nii vist olekski mu eluküünal kustunud...


  • Ühel päeval, kui meest kodus polnud, tuli üks ta mulle veel tundmatuid sõpru meile külla. Me vestlesime igasugustest asjadest, ka poliitikast. Külaline elavnes, kiitis Vene valitsust ja ütles viimaks: "Poliitiliste vangide juures kasutame oivalist meetodit, mis mõjub igast piinamisest tõhusamalt. Nad saavad nädal aega süüa vaid heeringat ja mitte ühtki tilka vett." Ta muheles.
"Uskuge mind, armuline proua, nädal sellise dieedi peal, ja peaaegu kõik tunnistavad oma patud üles."
Mees oli äärmiselt imestunud, kui ma sõnatult helistasin teenri kohale ja ütlesin: "Rakendage paruni hobused kohe ette. Ja kui ta peaks veel tulema, siis ei võeta teda vastu."
Ta ei tulnud enam. (lk 90)

Välislingid[muuda]

Vikipeedias leidub artikkel