Piiskop

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
  • "Härra oli juba nii hea teoloog," ütles Bazin peaaegu nuttes. "Temast oleks saanud piiskop, võib-olla koguni kardinal."
"Kuule, mu armas Bazin, mõtle natuke järele. Ütle, palun, mis kasu on olla vaimulik? Sõjast sa sellega ei pääse, sa tead väga hästi, et kardinal läheb lahingusse esimesena, kiiver peas ja hellebard käes. Ja härra Nogaret de la Valette, mis ütled sa tema kohta? Ka tema on kardinal. Küsi tema teenrilt, kui sageli on ta tema haavade jaoks lõuendit puruks käristanud." (lk 267)


  • Püsti karanud, pillas Bazin lisaks maha veel aabitsa ja joonlaua, mida ta käes hoidis.
"Teie!" ohkis ta, "teie, härra d'Artagnan!"
"Jah. mina. Kus on Aramis... oh, ei... härra ševaljee d'Herblay... ei, ma eksin jälle... härra peavikaar?"
"Oh, härra," vastas Bazin väärikalt, "monsenjöör ei viibi praegu oma piiskopkonnas."
"Kuidas?" imestas d'Artagnan.
Bazin kordas oma sõnu.
"Mis, kas Aramisel on siis piiskopkond?"
"Jah, härra. Miks mitte?"
"Ta on siis piiskop?"
"Aga kust teie siis tulete," ütles Bazin üsna aupakkumatult, "et te seda ei tea?"
"Armas Bazin, meie, paganad ja mõõgamehed, teame küll, et see või teine on saanud koloneliks või väliadjutandiks või Prantsusmaa marssaliks; aga kas keegi peaks olema saanud piiskopiks, peapiiskopiks või paavstiks... kurat mind võtaks!... see uudis jõuab meie kõrvu alles siis, kui kolmveerand maailma on sellest juba kasu saanud."
"Tasa, tasa!" ütles Bazin silmi pärani ajades. "Ärge rikkuge mu lapsi, kellele ma püüan edasi anda ainult kõrgeid põhimõtteid." (lk 128-129)
  • "Lase mulle laud katta, Bazin," sõnas ta.
"Otsekohe, härra."
"Kanapoeg, puljongit ja pudel veini."
"Täna on paastupäev," vastas Bazin.
"Mul on vabastuskiri," vastas d'Artagnan.
Bazin silmitses teda kahtlustavalt.
"Kelleks sa mind pead, papa prussakas?" vihastas musketär. "Kui sina, kes sa oled vaid teener, loodad saada ajutist ordinatsiooni, et oma musti tegusid teha, miks siis mina, kes ma olen sinu piiskopi sõber, ei peaks saama vabastuskirja, mis lubab mul süüa, nagu mu kõht seda nõuab? Bazin, ole minu vastu viisakas, või jumala eest! ma kaeban kuningale ja sinust ei saa iial preestrit. Sa tead ju, et piiskoppide nimetamisel on kuningal sõnaõigus. Jäme ots on minu käes."
Bazin naeratas silmakirjalikult.
"Noh, meil on jälle härra peaintendant," sõnas ta.
"Sa vilistad siis kuninga peale!"
Bazin ei vastanud, aga ta naeratus oli üsna väljendusrikas. (lk 130-131)
  • "Peate jutustama sellest, kuidas Aramis nimetati..."
"Ahaa! Vannes'i piiskopiks!"
"Just nimelt," kinnitas d'Artagnan, "Vannes'i piiskopiks. See armas Aramis. Kas teate ka, et ta teeb karjääri?"
"Jah, jah, jah. Rääkimata sellest, et ta veel sinna peatuma ei jää."
"Mis? Te arvate siis, et ta ei lepi lillade sukkadega, vaid et tal on vaja punast mütsi?"
"Tss, see on talle lubatud."
"Vaevalt usutav! Kuninga poolt?"
"Kellegi poolt, kes on võimsam kui kuningas."
"Kurat võtaks, Porthos, nüüd te räägite mulle päris uskumatuid asju!"
"Miks uskumatuid? Eks ole ju Prantsusmaal alati olnud keegi, kes on vägevam kuningast."
"Tõsi küll. Kuningas Louis XIII ajal oli see hertsog Richelieu, regendi valitsusajal oli see kardinal Mazarin, Louis XIV ajal on see härra..."
"Noh, öelge."
"Härra Fouquet."
"Tema. Tabasite kohe õigesti." (lk 500)


  • Aga kui Pietro Casarmana paavsti ette ilmus, pöördus see ta poole kohe tõreda küsimusega:
"Kuidas võisid maha jätta oma karja just sel ajal, kui talle kõige rohkem on juhatust ja kaitset vaja? Mees jääb oma naise juure ka vaesuses ja hädas ega jäta teda maha, kui ta nägu kortsu läheb. Samal viisil on piiskop oma koguduse külge laulatatud."
"Miks siis teie, kõigepüham isa, ei lähe tagasi oma mõrsja juure, kellest ilusamat ja rikkamat ei ole kogu maailmas?" küsis Pesaro piiskop nii vaikselt, et vaevalt keegi peale paavsti teda kuulis. (lk 268)


  • [David:] "Küsimus on: kelle jaoks ma seda teen? Keegi peab ju seda kuulma, ja veel enam, keegi peab seda ka laulma ja mängima. Ei, see plaan pole midagi muud kui poisikese unistus, mis mind kogu aja on jälginud. Kes võtaks kätte ja ehitaks hoone, mis on küll silmale ilus, kus aga keegi ei ela ja mida ükski piiskop kirikuks ei pühitse!" (lk 254)


  • Inimene, kes on nüüd jumalasulase staatuses, keda hakatakse kanoniseerima - kõiki temale kuulunud esemeid võib pidada reliikviateks. Niisamuti seda kaasulat, mida ta kandis piiskopiks pühitsemise puhul.


Kirjandus[muuda]