Tagakiusamine
Piibel
[muuda]- Õndsad on need, keda õiguse pärast taga kiusatakse, sest nende päralt on taevariik.
- 11 Õndsad olete teie, kui teid minu pärast laimatakse ja taga kiusatakse ja teist valega kõiksugust kurja räägitakse.
- 12 Olge rõõmsad ja hõisake, sest teie palk on suur taevas! Just samamoodi on taga kiusatud ka prohveteid enne teid.
- Matteuse evangeelium 5:10-12
Proosa
[muuda]- Tegelikult on väide, et tõde võidutseb alati tagakiusamise üle, üks neid meeldivaid valesid, mida inimesed järjest ja järjest kordavad, kuni nad triviaalseks muutuvad, kuid mille tegelikkus ümber lükkab. Ajalugu kubiseb näidetest tõe mahasurumise kohta tagakiusamise läbi. Kui tõde ka igaveseks ei lämmatatud, võis tema ilmnemise siiski sajandeid edasi lükata.
- John Stuart Mill, "Vabadusest", tlk Kaja Tael, 1996, lk 75
- Ajastute kaupa kestis usuline tagakiusamine selle varjus, mis väideti olevat Jumala käsk. Ma ei usalda niisugusi inimesi, kes teavad hästi, mida Jumal tahab, et nad oma ligimestele teeksid, sest alati kattub see nende endi ihadega.
- The religious persecution of the ages has been done under what was claimed to be the command of God. I distrust those people who know so well what God wants them to do to their fellows, because it always coincides with their own desires.
- Seda kõike [usulise tagakiusamise ajalugu] oleks kena koolis lastele jutustada või neile dokumentide varal näidata. Aga ärgu mõeldagu, et siit järgneb usu põlgamine, usu meeletu vihkamine. Sest kui lapsele muud ei osata õpetada kui põlgamist ja vihkamist, siis on asjata teda õpetada. Vihkamist õpetades õpetate talle ainult uut usku, mis on niisamasugune ebausk, nagu neid teisi varemaltki küll; mis annab põhjust niisamasugusteks tagakiusamisteks ja hirmsusteks, nagu seda varemaltki usu, jumala ja õndsuse nimel küllalt tehtud. Usk pole ainult kirikutes, vaid ka mujal; usku ei õpeta ainult vaimulikud, vaid ka teadlased, ühiskonna apostlid, kunstnikudki. Igal pool, kus usku õpetatakse, sääl saadakse sallimatuks ja tagakiusajaks, sääl hiilivad nuuskurid ringi, sääl on salakaebajad, hullustajad, sääl on viha ja vaen ning kättemaksmine. Vaadake oma ümber ja iga sammu pääl näete usku, aina usku. Rahvuslikus ainu-usus kägistavad rahvad rahvaid, parteid parteisid, kildkonnad kildkondi, toetades end kõrgetele põhjusmõtetele, ideaalidele, mis on puutumatud, pühad. Uskude ajalugu on inimesesoo ebausu ajalugu, inimesesoo rumaluse ajalugu ja vaimuvalguses leegitsejad ebajumalate kehad valgustavad teed pilkases pimeduses.
- A. H. Tammsaare, "Usust ja tema õpetusest", rmt: "Sõjamõtted" (1919), lk 148-149
- Me teame, et keegi ei haara võimu, kavatsusega sellest loobuda. Võim ei ole vahend, võim on eesmärk. Diktatuuri ei kehtestata revolutsiooni kaitsmiseks, revolutsiooni tehakse diktatuuri kehtestamiseks. Tagakiusamise eesmärk on tagakiusamine. Piinamise eesmärk on piinamine. Võimu eesmärk on võim.
- Ma ei saa tööd oma ametis, sest see näib valitsuse jaoks olevat ohtlik, ehk siis valitsuse hea käekäik on tähtsam minu viletsusest, frustratsioonist, oma kõige paremate aastate raiskamisest tegevusetuses, ja mis kõige tähtsam - see on sunniviisiline. Ma ei saa avaldada oma raamatuid, mille kirjutamine on minu elu eesmärk. Kuna mul ei lubata töötada, siis ei saa ma olla ka ühiskonnale kasulik, mis tõukab mind sunniviisilisele võõrandumisele, seisundisse, mis hävitab inimeses elujõu. Et mitte mainida pisiasju, nagu seda, et minu elutingimused on nirud, sest korterid minu riigis kuuluvad valitsusele, kes peab mind tarbetuks jäänukiks, mis tuleb võimalikult kiiresti likvideerida, ehk siis - kõige paremal juhul - määrab mind olematusse. Kui sund olematusse ei ole tagakiusamine, siis ma ei tea, mis seda oleks. Loomulikult kaitsen ma end. Söön hommikusööki ja see ongi kaitse. Ajan habet ja see on võitlus inimlikkuse kaitsel. Panen selga puhta särgi, nendes tingimustes on see juba kangelaslikkus. Vähemalt nõnda näevad Koźniewskid à rebours, sest nii hommikusöök, puhas särk kui ka raseerimine on nende silmis väljakutse režiimile, samuti kinnituseks, et ma õilmitsen, õitsen, isegi käitun jultunult. Midagi vähemat kui Kolõmale saatmist ei pea nad tagakiusamiseks. Aidaku neid Jumal!
- Leopold Tyrmand, "Päevaraamat 1954", tlk Hendrik Lindepuu, 2021, lk 120
- Otsustav erinevus ühelt poolt võitjate ja võidetute omavahelise suhte ning teiselt poolt kurjategijate ja ohvrite suhte vahel on see, et viimati nimetatute puhul ei ole olemas mingeid vastastikkuse vorme. Seal, kus ka ei võidelda, vaid kus jahmatava võimu ja selle meelevallas oleva jõuetuse kohutavas asümmeetrias eksisteerivad üksnes tagakiusamine ja hävitamine, ei tule mängu poliitilised eesmärgid, motiivid ega väärtused, mida tagakiusatud oleksid saanud purustava jõu vastu kasutada. Üldjuhul ei olnud tagakiusatud mitte vastupanuvõitlejad, vaid passiivsed ohvrid, kes ei olnud selleks, mis neid ees ootas, mitte kuidagi valmis, rääkimata sellest, et nad oleksid suutnud vastupanu avaldada. Seda kogemust ei saanud enam hõlmata kogemuse töötlemise ega mäletamise heroiliste vormidega. Tekkis probleem sellele mälestusele uue vormi andmisega. See mälestus arenes alles aastakümnete jooksul ja kristalliseerus uue "trauma" mõistena.
- Aleida Assmann, "Mineviku pikk vari", tlk Mari Tarvas, 2021, lk 94
- Üks tont käib ringi mööda Euroopat - monoteismitont. See jalutuskäik on kestnud juba paar aastatuhandet ega ole praegugi päris lõpule jõudnud, ehkki aeg näib ammu olevat küps. Monoteismi kõige jõulisem mõju on ilmselt vaibunud, aga häda on selles, et tonte pole tegelikult kunagi olnud ainult üks: kontinendil on möllanud terve tontide armee, põhjustades lugematuid konflikte, kultuurilist ja etnilist genotsiidi, tagakiusamisi, ususõdu, nõiajahte ja inkvisitsiooni, kuni kurikuulsa holokaustini välja. Sest selle tondiga on imelik lugu: niipea kui kohal on üks tont, saab temast kiiresti kaks või kolm, nad koguvad endale poolehoidjaid ja iga tont väidab, et just temal on ainsana õigus. Volituse nõnda väita on ta saanud kuskilt kõrgemalt ja igaüks, kes sellele vastu vaidleb, ongi tondi vaenlane. Tontlikus kõnepruugis on vaenlasel mõistagi palju nimesid: pagan, ketser, nõid, jumalasalgaja, ebajumalakummardaja, lahkusuline, uskmatu, ateist, gnostik, agnostik jne. Aga nimedest sõltumata on tondi sõnum alati üks ja seesama. Tont taotleb rahu, korda ja õiglust: lihtsalt enne selle seisundi saabumist on kindlasti vaja konflikte, verevalamist ja repressioone, et tõde võidule pääseks. Niisugune skeem on jäänud muutmatuks ja kehtib kenasti ka tänapäeval. Kuulus islamiterrorism, kristlik fundamentalism, alternatiivne parempoolsus ja kõikvõimalikud agressiivse konservatiivsuse vormid on lihtsalt tondi "viimased uudised".
- Hasso Krull, "Tondid ja vanapaganad. Jan Assmanni kosmoteism ja kannatlik meel", rmt: "Imelihtne tulevik" (2020), lk 62