Laim

See artikkel räägib laimust, mis on üks kole asi. Laimist, mis on üks kena asi, loe artiklist laim (puuvili).

Laim on alatuim puuvili.

Piibel

Nad kõik on läinud väga ülekäte,
laimu levitajad;
nad on vask ja raud,
nad kõik on hävitajad.
29 Lõõts ähib, tina läks tules vedelaks,
aga kõik sulatamine oli asjata -
kurjad ei eraldunud.
30 Neid hüütakse põlatud hõbedaks,
sest Issand on nad põlanud.

Jeremia raamat, 6:28-30

Luule

Booraksis, valges arseentrioksüüdis,
lubjas, mis kustutamata, ja pigis,
sulanud tinas, arseendisulfiidis,
rasvas, tõrvas ja varvaste higis,
saastas ja solgis, roisus ja rögas,
pidalitõbiste jalgade uhtmes,
huntide, rebaste sapilögas,
kõõmas ja kaapeis, taldade pühkmeis,
rästiku veres ja mürgiski veel
keegu kadeda laimaja keel!
/---/
Kui teil on nõristuseks kurn või sõel
või kui te püksipõhi kulund võrguks,
siis tehke, et need maiuspalad nõrguks,
ja saadud segus keetke keel, mis õel.

François Villon, "Ballaad kadedaist keeltest". Tõlkinud Johannes Semper. Rmt: Keskaja ja vararenessansi kirjanduse antoloogia. Eesti Riiklik Kirjastus 1962, lk 471-472; F. Villon, "Testament". Vagabund 1997, lk 45-47

Draama

[Dorine:] Kes ise pilgeteks ja naeruks põhjust annab,
see kõige hoolsamalt keelt teiste peale kannab.
Mis pisut sarnane võib näida pahele,
seal kohe laimaja end segab vahele.
Kerge vaevaga teeb ta sääsest elevandi,
sellel alal on tal nii huvi kui ka andi.
Tõe paiste vale saab ja kuuldus tõstab pead.
Et märkamata jääks tema enese vead,
ta teistes vigu näeb. Et välisilme vahel
petvalt sarnane on nii voorusel kui pahel,
siis laimuporiga need teisi määrivad,
kes ise halvad on ja laitust väärivad.
- Molière, "Tartuffe", esimese vaatuse esimene stseen

Proosa

Igasugune laim, isegi kui see ümber lükata, rikub mõneks ajaks laimatu maine. (lk 10)
Igaüks mõistab vaid seda, et tema kohta käiv laim on vale; ometi ei arva keegi, et vale võib olla ka teiste inimeste kohta käiv laim. (lk 10)
Miski ei tee inimesi usalduslikumaks ja üksteise suhtes paremini meelestatuks kui kellegi kolmanda ühine laimamine. (lk 13)
- Jean Paul, "Tähelepanekuid meie, narride inimeste kohta. Valik aforisme". Tõlkinud Krista Räni. Loomingu Raamatukogu nr 36 2004

Suurepäraseks ravimiks laimule, samuti nagu hingevaevadelegi, on aeg. Kui maailm hurjutab mõnd meie ettevõtmist või käiku, olgu head või halba, ei pruugi meil teha muud kui vastu pidada. Veidi aja pärast, kui kõneaine muutub leierdatuks, jätavad laimajad selle kõrvale, et otsida midagi värskemat. Ja mida enesekindlamana ja häirimatumana me end edasi minnes näitame, põlates kuulujutte, seda kiiremini hakatakse seda, mida algul halvustati või mis näis veider, pidama mõistlikuks ja tavapäraseks, sest maailm, mis ei usu iial, et eksiks see, kes alla ei anna, mõistab lõpuks hukka ennast ja õigeks meid. Nõnda saab teoks vägagi tuntud tõsiasi, et nõrgad elavad maailma ja tugevad iseendi meelevallas.
- Giacomo Leopardi, "Mõtted", tlk Maarja Kangro, LR 3–4, 2008, lk 57

Ka David nägi oma roosi ainult eemalt ega saanud seda kunagi puudutada. Häbelikkus, Heakomme ja Kartus istusid nende kõrval tornitoas. Ja kui nad sealt vargsi alla hiilisid, olid Laim ja Keelepeks neid näinud. Kas neil oli ka mõni teine nimi, ei saanud David kunagi teada.
- Karl Ristikivi, "Rõõmulaul". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1966, lk 118

Rahvatarkus ütleb küll, et nimi ei riku meest, kuid alati see ei kehti. Kõrvahargi nimi on tema maine ja elugi ära rikkunud. Inimene ei armasta seda loomakest üldse, isegi pelgab teda. Ometi mõttetult. Arvatakse, et kõrvahark poeb magavale inimesele kõrva ja teeb muid pahandusi. Kõrva võib ta pugeda vaid siis, kui suisa põõsa alla põõnutama jääda, sest kõrvahargile meeldivad kõik soojad, kitsad ja pimedad kohad. Tegelikult inimene teda ei huvita, ööd kuluvad kasulikumale tegevusele. Kõrvahargi headest külgedest teatakse aga vähe.
- Külli Hiiesaar, "Ärge kartke kõrvaharki!", Eesti Loodus 6/1999, lk 230

Kõrvahark on putukas, kelle välimus on tekitanud ohtralt alusetuid legende. Arvatakse, et ta poeb magavale inimesele kõrva, närib sealt ennast ajju ja selle tagajärjel inimene sureb.

Tegelikult on kõrvahark väike kõigesööja putukas, kes elab meelsasti ka inimeste läheduses. Ta on aktiivne öösel. Päeval peidab ennast kõikvõimalikes pragudes ja piludes. Kui inimene magab kohas, kus on palju kõrvaharke, võib muidugi juhtuda, et öistest toimetustest väsinud putukas mõnes inimese kõrva õnaruses peidupaika otsima hakkab. Inimese suhtes ei ole kõrvahargil aga ühtki agressiivset kavatsust! Piisab, kui kõrva veidi vett valada ja putukas ronib sealt kiiresti välja.

Urmas Tartes, "Etevatust, kõrvahargi pesa! Minke möda.", Õhtuleht, 2. detsember 2000

Välislingid