Laim

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Peakujuline kivikamakas Mulhouse'i linna vanal raekoja hoone, mida vanasti lasti karistusena läbi linna kanda neil inimestel, kes teisi laimasid (reproduktsioon; originaal on muuseumis).

Laim on alatuim puuvili.

Piibel[muuda]

Nad kõik on läinud väga ülekäte,
laimu levitajad;
nad on vask ja raud,
nad kõik on hävitajad.
29 Lõõts ähib, tina läks tules vedelaks,
aga kõik sulatamine oli asjata -
kurjad ei eraldunud.
30 Neid hüütakse põlatud hõbedaks,
sest Issand on nad põlanud.


Luule[muuda]

Booraksis, valges arseentrioksüüdis,
lubjas, mis kustutamata, ja pigis,
sulanud tinas, arseendisulfiidis,
rasvas, tõrvas ja varvaste higis,
saastas ja solgis, roisus ja rögas,
pidalitõbiste jalgade uhtmes,
huntide, rebaste sapilögas,
kõõmas ja kaapeis, taldade pühkmeis,
rästiku veres ja mürgiski veel
keegu kadeda laimaja keel!
/---/
Kui teil on nõristuseks kurn või sõel
või kui te püksipõhi kulund võrguks,
siis tehke, et need maiuspalad nõrguks,
ja saadud segus keetke keel, mis õel.

  • François Villon, "Ballaad kadedaist keeltest". Tõlkinud Johannes Semper. Rmt: Keskaja ja vararenessansi kirjanduse antoloogia. Eesti Riiklik Kirjastus 1962, lk 471-472; F. Villon, "Testament". Vagabund 1997, lk 45-47


Draama[muuda]

  • [Dorine:] Kes ise pilgeteks ja naeruks põhjust annab,
    see kõige hoolsamalt keelt teiste peale kannab.
    Mis pisut sarnane võib näida pahele,
    seal kohe laimaja end segab vahele.
    Kerge vaevaga teeb ta sääsest elevandi,
    sellel alal on tal nii huvi kui ka andi.
    Tõe paiste vale saab ja kuuldus tõstab pead.
    Et märkamata jääks tema enese vead,
    ta teistes vigu näeb. Et välisilme vahel
    petvalt sarnane on nii voorusel kui pahel,
    siis laimuporiga need teisi määrivad,
    kes ise halvad on ja laitust väärivad.
    • Molière, "Tartuffe", esimese vaatuse esimene stseen


Proosa[muuda]

  • Igasugune laim, isegi kui see ümber lükata, rikub mõneks ajaks laimatu maine. (lk 10)
  • Igaüks mõistab vaid seda, et tema kohta käiv laim on vale; ometi ei arva keegi, et vale võib olla ka teiste inimeste kohta käiv laim. (lk 10)
  • Miski ei tee inimesi usalduslikumaks ja üksteise suhtes paremini meelestatuks kui kellegi kolmanda ühine laimamine. (lk 13)


  • Ka David nägi oma roosi ainult eemalt ega saanud seda kunagi puudutada. Häbelikkus, Heakomme ja Kartus istusid nende kõrval tornitoas. Ja kui nad sealt vargsi alla hiilisid, olid Laim ja Keelepeks neid näinud. Kas neil oli ka mõni teine nimi, ei saanud David kunagi teada.


  • Rahvatarkus ütleb küll, et nimi ei riku meest, kuid alati see ei kehti. Kõrvahargi nimi on tema maine ja elugi ära rikkunud. Inimene ei armasta seda loomakest üldse, isegi pelgab teda. Ometi mõttetult. Arvatakse, et kõrvahark poeb magavale inimesele kõrva ja teeb muid pahandusi. Kõrva võib ta pugeda vaid siis, kui suisa põõsa alla põõnutama jääda, sest kõr­vahargile meeldivad kõik soojad, kitsad ja pimedad kohad. Tegelikult inimene teda ei huvita, ööd kuluvad kasulikumale tegevusele. Kõrvahargi headest külgedest teatakse aga vähe.


  • Kõrvahark on putukas, kelle välimus on tekitanud ohtralt alusetuid legende. Arvatakse, et ta poeb magavale inimesele kõrva, närib sealt ennast ajju ja selle tagajärjel inimene sureb.
Tegelikult on kõrvahark väike kõigesööja putukas, kes elab meelsasti ka inimeste läheduses. Ta on aktiivne öösel. Päeval peidab ennast kõikvõimalikes pragudes ja piludes. Kui inimene magab kohas, kus on palju kõrvaharke, võib muidugi juhtuda, et öistest toimetustest väsinud putukas mõnes inimese kõrva õnaruses peidupaika otsima hakkab. Inimese suhtes ei ole kõrvahargil aga ühtki agressiivset kavatsust! Piisab, kui kõrva veidi vett valada ja putukas ronib sealt kiiresti välja.

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel