Anglikaanlus

Proosa

• "Aga, Victoria, see on jube. Ja see pole mingi vastus. Kui sina oled patune, miks sa siis pattu ei tee?"

"Ma olen liiga uhke, Frank. Jumal lõi mind patuseks ja sinna ei saa ma parata. Aga ma ei pea järele andma, isegi mitte Temale, ja ei anna ka. Mina ei lase Tal ennast kamandada. Ehkki Ta mulle lõpu teeb, kummardan mina Teda. Aga ma ei tunnista end võidetuks, olgu Ta mind või ära neednud."

Nõnda imbus Franki hinge piisakese leige anglikaanluse ja ohtra kirglikmagusa katoliikluse kõrval ranget ja paindumatut kalvinismi. See tema isiklikke muresid ei leevendanud. (lk 148)

• Robertson Davies, "Mis on lihas ja luus". Tõlkinud Riina Jesmin. Varrak, 1999

• Emal, kes ihkas vaheldust toidus, nii nagu kõiges muuski, tuli aeg-ajalt tahtmine proovida mõnd uut hullust. Kord seisnes see selles, et "muna on hoopis toitvam". Vastavalt sellele loosungile sõime muna sõna otseses mõttes igal söögiajal, kuni isa mässu tõstis. Oli ka kalaperiood, mil me elasime merikeelest ja hõbeheigist, et parandada oma ajutegevust. Kuid, olles kordamööda erinevate toitude dieedid läbi teinud, pöördus ema tavaliselt jälle tagasi normaalse menüü juurde; just niisama, nagu, olles tirinud isa läbi teosoofia ja unitaarkiriku, äärepealt hakanud katoliiklaseks ning flirtinud budismiga, oli ema lõpuks anglikaani kiriku rüppe tagasi pöördunud. (lk 98)
  • Agatha Christie, "Minu elu lugu". Tõlkinud Laine Hone. Sinisukk, 1996