Tagasitulek

Proosa

Omaenda teed käia on alati kõige kasulikum, sest sellel on õnnelik omadus meid eksiteedelt jälle iseenda juurde tagasi juhtida.
Johann Wolfgang Goethe, "Aforisme", tlk Mati Hint, LR 33/1974, lk 22

Otse enne reisileminekut ja vahetult pärast tagasijõudmist muutub meie elupaik meie silmis ilusamaks.
- Jean Paul, "Tähelepanekuid meie, narride inimeste kohta. Valik aforisme", tlk Krista Räni, LR 36/2004, lk 59

"Aga ma lähen Ühendriikidesse," ütlesin ma kähku.

Ja Giovanni vaatas mulle otsa. "Ma tahtsin öelda, et ma ühel heal päeval lähen kindlasti sinna tagasi."

"Ühel heal päeval," ütles ta. "Kõik halb juhtub — ühel heal päeval."

"Miks see halb on?"

Ta naeratas. "Noh, sa lähed koju ja siis leiad, et kodu pole enam kodu. Siis oled sa tõsiselt hädas. Niikaua kui sa oled siin, võid sa alati mõelda: ühel heal päeval lähen ma koju." Ta mängis mu pöidlaga ja irvitas. "N ’est-ce pas?"

"Ilus loogika," ütlesin mina. "Sinu meelest on mul kodu, kuhu minna, niikaua kui ma sinna ei lähe?"

Giovanni naeris. "Ja kas see pole tõsi? Sul ei ole kodu niikaua, kuni sa pole sealt lahkunud, ja siis, kui oled lahkunud, ei saa sa kunagi tagasi minna."

James Baldwin, "Giovanni tuba", tlk Ursula Põks, 1993, lk 120

Mäletan Cauterets'd tervikuna — seda asulat, pikka orgu väikese raudtee ja metsaste nõlvadega, ja kõrgeid künkaid. Ma pole seal enam kunagi käinud. Selle üle on mul hea meel. Paari aasta eest kavatsesime seal suvepuhkuse veeta. Laususin päris mõtlematult: "Tahaksin sinna tagasi minna." See oli tõsi. Aga siis taipasin, et tagasi minna ei saa. Kunagi ei saa minna tagasi paika, mis sul mälus püsib. Sa ei näe seda enam sellesama pilguga — isegi ebatõenäolisel eeldusel, et kõik on jäänud enam-vähem samaks. Mis on olnud, see on olnud. "Õnnelikud maanteed, kus ma kõndisin, ja kuhu ma enam kunagi tagasi ei tule..."

Ära kunagi mine tagasi kuhugi, kus sa oled õnnelik olnud. Kui sa seda pole teinud, püsib see sinu jaoks elavana. Kui lähed sinna tagasi, siis see hävib. (lk 86)

Emal, kes ihkas vaheldust toidus, nii nagu kõiges muuski, tuli aeg-ajalt tahtmine proovida mõnd uut hullust. Kord seisnes see selles, et "muna on hoopis toitvam". Vastavalt sellele loosungile sõime muna sõna otseses mõttes igal söögiajal, kuni isa mässu tõstis. Oli ka kalaperiood, mil me elasime merikeelest ja hõbeheigist, et parandada oma ajutegevust. Kuid, olles kordamööda erinevate toitude dieedid läbi teinud, pöördus ema tavaliselt jälle tagasi normaalse menüü juurde; just niisama, nagu, olles tirinud isa läbi teosoofia ja unitaarkiriku, äärepealt hakanud katoliiklaseks ning flirtinud budismiga, oli ema lõpuks anglikaani kiriku rüppe tagasi pöördunud.
- Agatha Christie, "Minu elu lugu", tlk Laine Hone, Sinisukk, 1996, lk 98

Ta pöördus tagasi, enne kui oli jõudnud teele asudagi, läbemata pikemalt edasi lükata kohtumisrõõmu.
- Asta Põldmäe, "Gregeriiad", rmt: "Linnadealune muld", 1989, lk 120

Siis oli Tõnisson kõnelema hakanud. Ta oli rääkinud Tartu rahust, Jüri Vilmsist ja Eesti iseseisvusaastatest. Sekka oli ta lugenud Koidula luuletusi ja meenutanud Tammsaare aforisme.

NKVD-lased puhkenud selle peale nutma. Nad olid avalikult oma patte kahetsenud ja palunud Tõnissonil end õpetada ning juhtida. Suured pisarad voolanud nende silmist.

Siis tõusnud Tõnisson ja kõndinud aeglaselt otse merre, endised NKVD-lased ustavate kaaslastena kannul. Lained sulgusid nende peade kohal.

"Tõnisson ütles, et kui viimane tibla Eestimaalt läinud on, siis tuleb ta tagasi," teatas kalur. "Ta tuleb kuldses soomusrüüs ja kaarikul, mida veavad hülged."

Andrus Kivirähk, "Ivan Orava mälestused ehk Minevik kui helesinised mäed", Tallinn: Varrak, 2008, lk 60-61

Luule

Aga ükskord algab aega,
Kus kõik piirud kahel otsal
Lausa lähvad lõkendama;
Lausa tuleleeki lõikab
Käe kaljukammitsasta -
Küll siis Kalev jõuab koju
Oma lastel′ õnne tooma,
Eesti põlve uueks looma.

Friedrich Reinhold Kreutzwald, "Kalevipoeg", XX laul, eepose lõpp

Tragöödia tähtsaim vaatus on kuues:
kui surnud tõusevad lava lahinguväljadelt,
kohendatakse parukaid ja kostüüme,
tõmmatakse nuga rinnust,
võetakse silmus kaelast,
seistakse elavatega ühte ritta
näoga publiku poole.
...
Hanerivis tulevad need, kes otsa leidnud varem,
kolmandas ja neljandas ja vaatuste vahel.
Teadmata kadunute imepärane naasmine.

Wisława Szymborska, "Teatrimuljed", rmt: "Oma aja lapsed", tlk Hendrik Lindepuu, 2008, lk 22-23