Mine sisu juurde

Frakk

Allikas: Vikitsitaadid
Boriss Grigorjev, "Vsevolod Meierholdi portree" (1916)
Michał Wiktor Czepita, "Piotr Chmielewski tšelloga" (1927)

Proosa

[muuda]
  • Tarantjev hakkas esikusse minema, kuid keeras veel kord tagasi.
"„Meelest läks ära! Ma tulin ju õieti asja pärast," ütles ta, sedapuhku õige viisakalt. "Mind kutsuti homseks pulma: Rokotov võtab naise. Anna mulle, kuule, kaim, oma frakk selga, minu oma on pisut kulunud, nagu sa näed…"
"Kuidas see võimalik oleks!" ütles Oblomov, kortsutades selle uue nõudmise peale kulmu. "Minu frakk ei lähe ju sulle selga."
"Läheb küll, miks ei lähe?" ütles Tarantjev vahele. "Mäletad, ma proovisin korra sinu saterkuube selga: justkui minu mõõdu järgi tehtud! Zahhar, Zahhar! Tule siia, vana lojus!" karjus ta.
Zahhar möiratas nagu karu, aga ei tulnud.
"Kutsu sina, Ilja Iljitš! Kas näed, missugune ta sul on?" kaebas Tarantjev.
"Zahhar!" hüüdis Oblomov.
"Oh, pärgel võtku teid!" kostis eestoast ühel ajal mahahüppamise põntsatusega.
"Noh, mis vaja?" küsis Zahhar Tarantjevi poole pöördudes.
"Too mu must sabakuub siia!" käskis Ilja Iljitš. "Mihhei Andreitš katsub selga, ehk on paras, ta peab homme pulma minema…"
"Ei anna mina sabakuube," vastas Zahhar kindlalt.
"Kuidas sa julged, kui härra käsib?" karjus Tarantjev. "Miks sa, Ilja Iljitš, teda parandusmajja ei saada?"
"See veel puudub: vana inimest parandusmajja saata!" ütles Oblomov. "Too sabakuub siia, Zahhar, ära jonni!"
"Ei too!" vastas Zahhar külmalt. "Las toob enne meie vesti ja särgi ära: viiendat kuud juba küla peal. Võtsite niisamuti ainult nimepäevaks, aga läks ja laulis: sametvest ja peenike särk, Hollandi oma: maksab kakskümmend viis rubla. Ei too sabakuube!"
"Noh, jumalaga! Seniks kerige põrgu!" ütles Tarantjev südametäiega ja näitas ära minnes Zahharile rusikat.


  • Sest mitte ainult ornamentikas ei hoia rahva vaim jäänuseid alal, kõik meie elu on läbi imbunud kommetega, mille tähendust enam keegi ei tea, kuid mis omal ajal otstarbekohased olid ja mille mõte kõigile mõistetav. Kas keegi teab, miks meie härrade frakil veel täna tingimata kesk selga kaks nööpi peab olema? Rätsepa meelest oleks patt püha vaimu vastu, kui keegi omale kuue ilma nende täiesti asjata, motiveerimata lisandusteta telliks. Meie vanaisade ajal teadis igamees, milleks neid tarvis läks. Sest kui tolleaegse põlvini ulatuva kuuemoe ajal härrad ratsutama läksid, kinnitasid nad nende nööpide varal oma kuuehõlmad üles.
    • Helmi Neggo, "Rahvakunsti üleüldisest iseloomust". Postimees, 26. ja 27. aprill 1916, tsiteeritud rmt: Helmi Reiman-Neggo, "Kolm suurt õnne". Koostanud Hando Runnel, Ilmamaa 2013, lk 155


  • Kelner on inimene, kes kannab frakki, ilma et me seda tähelegi paneksime. Teisest küljest leidub inimesi, keda hakatakse pidama kelneriteks, niipea kui nad fraki selga tõmbavad. Frakil pole seega kummalgi juhul mingit omaette väärtust.


  • Öö tähistaevas oli oma sõrmused särama löönud, hõõrudes neid vastu tumesinist frakki. (lk 33)
  • Pingviinid on surnud frakikandjate pärijad; sellepärast on frakid neile nii suured, et pingviinide käed ei ulata varrukatest välja. (lk 37)
  • Tollele dirigendile plaksutati nii tormiliselt, et ta kortsutas ära oma fraki. (lk 46)



  • Viisin oma meresinise täissiidiga drapeeritud ja tuhande nööbiga kinninööbitud kõhu uhkelt isegi presidendi iseseisvuspäeva vastuvõtule. Kekkonen ei pööranud kõhule teenetekohast tähelepanu, aga Penttile ütles: "Kas sa näed, igati laitmatu frakk."
Ei olnud ühti, Pentti oli vesti ära unustanud.