Ornament

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Elizabeth A. Nedwill, "Louis XIV aegne ornament" (u 1900)

Proosa[muuda]

  • Looduseinimene tunneb ainult kaunistavat kunsti, mis ta tööriista ja sööginõud ehib. Rahvas ei ole iial iseseisvat, vaba kunsti loonud, nagu meie sest aru saame. Ainult ehtekunstis, ornamentikas, leiab rahva ilutunne avaldust. Rahvakunst on ehtiv kunst, mõisted rahvakunst ja ornamentika langevad kokku. (lk 148, "Rahvakunsti üleüldisest iseloomust". Postimees nr 93 ja 94; 26. ja 27. aprill 1916, lk 2 ja 1)
  • On kindel, et mõnel ornamendi-motiivil on rändamise jõudu ja visadust, mida võib võrrelda rahvajuttude rändamisega. Ühetaolised motiivid naaberrahvaste juures vastavad keele laensõnadele. Mida enam ühist ehtekunstis, seda tõenäolisem on võimalus ajalooliselt vastastikku mõjuavaldust tõeks teha. Kuid teiselt poolt peab ettevaatlik olema enneaegsete otsuste tegemises. Õigusega on öeldud, et ühtlus üksikutes motiivides iseenesest niisama vähe tunnistada suudab kunsti ühisest algjuurest kui häälekõlaline sarnasus sõnade vahel etümoloogias. (lk 156)
  • Helmi Neggo, "Rahvakunsti üleüldisest iseloomust". Postimees, 26. ja 27. aprill 1916, tsiteeritud rmt: Helmi Reiman-Neggo, "Kolm suurt õnne". Koostanud Hando Runnel, Ilmamaa 2013
  • Aga ungari suur ja värvikas rahvakunst särab kõigis vikerkaarevärvides nelkidest, roosidest, tulpidest, kõigist fantastika imelilledest geomeetriliste kirjade kõrval. Ungari rahvuslik iseteadlikkus seletab, et siin eht madjari nähtus on, ja selle kunsti esiisasid vast Pärsiast ja steppidest võib otsida, tal aga muu Euroopaga midagi ühist pole. Kuid needsamad lillekirjad, needsamad motiivid ja kompositsiooni põhjusmõtted vaatavad meile vastu paljudest Lääne-Euroopa talupojakunsti töödest, neid leiame sakslaste ja rootslaste juurest, ja neid leiame - eesti käise- ja tanukirjadest. (lk 166-167)
  • On öeldud, et meie tõug omas mõistlikus, tagasihoidlikus kainuses fantaasiavaene ja kuiv paistab, ja kõik nähtused toetavad selle üteluse õigust. Ainult mitte meie vanavara. Meil on käiseid, mille põlevas värvi-ilus terve Orient leegitseb, meil on vaipasid, mille lugemata värvide mahe kokkukõla lugemata teisendites kordub ja vaatajat ikka uuesti kuni ekstaasini suudab vaimustada. Iga samm Muuseumis pakub üllatusi ja imet sellele, kelle silmad sarnaste nähtuste jaoks on avanenud. Mitte kainust ja kuivust, neid soomeugrilisi omadusi, mis nii selgesti esinevad näit. soome rahvakunstis, ei taha ma ette heita meie vanavarale, küll aga otse selle vastu liig vähest mõõdupidamist. Meie töödes puudub täiesti suursugune lihtsus, mis näit. klassilisele kunstile tema üleoleku kogu inimsoo ajaloos on kindlustanud. Midagi hirmus rasket, liialdatut, täistopitut näeb tihti meie ornamentikas. Ei ole õhku, ei ole valgust, igalt poolt looklevad välja marjaoksakesed, väädiharukesed; käisekirjad avaldavad mõnikord põliste metsade muljet, kus liaanide ja väätkasvude, suurte hiilgavate lillekarikate ja fantastiliste lehtede läbipääsmatu tihnik hinge kinni ähvardab matta. Kui ma ette kujutan Muhu noorikut apelsinikollase lühikese aluse ning aniliinroosade ja apelsinikollaste ülikirjute sukkadega, pääs küünrakõrgune, üliere, helmestest särav Harju tanu, ees suurte pärlite ja rahadega üleni täisõmmeldud, pantseritaoliselt kange, neljanurgeline, tulipunane põll, siis valdab mind jube tundmus, otsekui kuuleks ma imelikku ja hirmsat saagat muistse inimesesööja barbarirahva kuningaemandate õudsest, verd tarretama panevast ilust. (lk 174-175)
    • Helmi Neggo, "Stiilist eesti rahvakunstis". Kõne peetud 1916. Ilmunud: Helmi Neggo. Eesti rahvakunstist. Eesti Rahva Museumi väljaanne nr 16, Tartu 1918; tsiteeritud rmt: Helmi Reiman-Neggo, "Kolm suurt õnne". Koostanud Hando Runnel, Ilmamaa 2013


Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel