Helene Kuma

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Helene Kuma (kuni aastani 1935 Helene Gutmann; abielus ka Helene Viies; 7. september 1921 Tallinn – 11. oktoober 2009) oli eesti keraamik, kunstiajaloolane ja pedagoog.


"Eesti rahvavaibad"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Helene Kuma, "Eesti rahvavaibad", 1976.

  • Eesti rahvakunsti uurimise ja laiemale lugejaskonnale tutvustamisega tegelevad etnograafid. Viimaste seisukohad on vajutanud selle ala kirjandusele ka oma erialalise pitseri. See väljendub muuhulgas rahvapärase terminoloogiaga seotud küsimuste erilises aktsenteerimises, tööriistade, töövõtete või dekoori nimetuste, samuti kommete ja tööprotsesside üksikasjalikus jälgimises meie maa kihelkondade või maakondade järgi. Samas jääb materjali ajalooline ja esteetiline analüüs tahaplaanile. Viimane raskendab aga suuremate kunstiajalooliste üldistuste tegemist. (lk 5)
  • Juba kauges minevikus olid eestlase rõivastuse põhiliseks materjaliks lina ja vill.
Lina on vanimaid kultuurtaimi, mille kiude inimesed õppisid kasutama. Euroopas levines ta samaaegselt kudumisoskusega alates neoliitikumist. Kujunenud traditsiooni kohaselt peetakse lina levitajaiks Põhja-Euroopas soome-ugri rahvaid. (lk 6)
  • Lina kõrval omas kanep eesti kodumajanduses väga väikest osatähtsust. Teda külvati põhiliselt Lõuna-Eestis ja sedagi vaid niipalju, kuipalju kulus koduseks nööri ja kotiriide tegemiseks. Müügiartikliks ei kujunenud ta kunagi. (lk 6)
  • Villase riideta oleks elu meie põhjamaistes oludes raske ette kujutada. Iga talu, ka kõige vaesem, pidas lambaid. (lk 6-7)
  • Kuid laialdast lambakasvatust Eesti alal siiski ei olnud. Soised ja madalad karjamaad, mis kutsusid esile sagedasi taude, ei sobinud lammastepidamiseks. Seetõttu osutusid paremateks lambapidamise rajoonideks kõige kehvemad ja kuivemad rajoonid — põhjarannik ja saared.
Möödunud sajandi neljakümnendate aastate algul soikus lambapidamine mõisates. Balti mõisnikud ei suutnud üldvene turul konkureerida tsaari-Venemaa idapoolsete rajoonidega. Lambapidamine osutus vähe tulutoovaks, isegi defitsiitseks ettevõtteks. (lk 7)
  • Sügisel, kui vili põllult koristatud ja talivili külvatud, pidi talunaine kiiresti värtna või voki taha istuma. Ketrama hakati kohe pärast põllutööde lõppu, et jõuda veel talve teisel poolel kududa vajalik hulk riiet. (lk 7)
  • Talu naispere leidis ketramiseks aega tavaliselt õhtuti, kui jooksvad majapidamistööd sooritatud. Ainult laupäeva õhtul tehti erand - puhati või lõbutseti. Poolpühaks kujunes kohati ka neljapäev. A. W. Hupel jutustab talupoegade seas kehtinud ebausust, mis keelas neljapäeviti villa ketramise. See kahjustavat talu lammaste siginemist ja kutsuvat esile taude. (lk 7)
  • Kõige esmalt kedrati pererahva lina ja vill. Talutüdrukud ja sulased võisid töötasuna saadud lina kedrata vaid mihklipäevast mardipäevani, s.o. 29. septembrist kuni 10. novembrini, kui väljas olid põllutööd pooleli ja alates küünlapäevast (2. veebruar), kui pererahva kangad olid juba üles loodud. (lk 7)
  • Põlvest põlve edasiantud kogemused ja oskused viisid taimevärvidega värvimise Eestis kõrgele tasemele. Tänapäevani võlub vanade eesti kudumite kaunis, mahe ja nüansirikas koloriit. (lk 7)
  • Eesti tekstiili vanemaid värvusi olid valge, must, hall, edasi kollane, roheline ja pruun. Järgnes sinine. See oli imporditud indigo, rahvakeeles potisinine. Senini kehtinud arvamus, et indigot toodi Eestisse alates XIX saj. algusest, on ekslik. Andmed kõnelevad, et indigot on veetud Eestisse juha 1550. aastal, s. o. XVI sajandi keskel. Võib oletada, et juhul, kui linn tundis indigot XVI sajandil, jõudis see maale hiljemalt XVII sajandi lõpuks. Sellele oletusele leiame toetust ka Eesti NSV Riikliku Etnograafiamuuseumi tekstiilikogudest.
Vanemate, XVIII saj. alguse kattevaipade värvirühmades esineb juba potisinist. (lk 8)
  • Kudusid nii mehed kui ka naised. Sama J. Chr. Petri oli üllatatud eesti talunaise mitmekülgsest tööoskusest. Ta kirjutab, et talunaine oskavat teha rohkem tööd kui tema mees, sest peale tavalise naiskäsitöö tegevat ta ka kõiki põllutöid. A. W. Hupel loetleb üksikasjalikult neliteist ametit, mida eesti taluneiu tunneb ja teeb. "Tütarlapsel, kes ei valda kõiki noid töid, on vähe lootusi mehele saada," märgib autor tähendusrikkalt oma loetelu lõpus. (lk 8)
  • Eesti rahvavaiba eelkäijaks oli pika aja vältel sõba. Sõna s õ b a tähendab läänemeresoome keeltes riiet või riietust. (lk 9)
  • Juba muistsest ajast oli sõba eesti rahvariiete eriti hinnatud osaks. Tema valmistamine oli teiste riietega võrreldes kulukam ja nõudis paremat kudumisoskust.
Esmakordselt kuuleme muistsetest eesti sõbadest, resp. vaipadest XII saj. algul Läti Henriku "Liivimaa kroonikas". Kirjeldades piiskop Alberti 1223. aasta sõjakäiku Liivimaale mainib Läti Henrik muuhulgas: "ja need kolm lossi allusid riialastele ning nad saatsid neile selle sõjakäigu ajal lõivu ja väga palju vaipu..." (sõrendus — H. K.) Siit näeme, et sõbasid — vaipu hinnati kõrgelt mitte ainult kohaliku rahva, vaid ka saksa röövvallutajate poolt. Kroonikas tõstetakse vaipu eriti esile, eristades neid kui väärtuslikumat ja haruldasemat muust lõivust. (lk 9)
  • Nii kujuneb aegamööda sõbast riietusese, mida kantakse pidulikumatel juhtudel, eeskätt kirikusse minnes ja pulmas. Pulmakommetes säilib sõba ka edaspidi pikemat aega, leides kasutamist kuni XIX saj. teise pooleni välja, see on ajani, kus rahvarõivas hakkas taanduma linnarõiva ees. (lk 10)
  • Talupoegade valmistatud kattevaipu kasutati Eestimaal ka mõisates. J. Chr. Petri väidab, et talupoegade vatmanit "kasutatakse vaeste ja ihnsate aadlike mõisates ka hobusetekkidena, põrandavaipadena ja teiste taoliste esemetena."
Ülaltoodud tsitaat on eriti huvitav selle poolest, et siin esineb ainuke viide kodukootud kattevaipade kasutamisest põrandavaipadena. Tõsi, seda tehtavat küll ainult "ihnsate ja vaeste aadlike mõisates", kuid ka see on kahtlemata tähelepanuväärseks tunnustuseks eestlaste kudumisoskusele. (lk 11)
  • Talupoja enda elutoas põrandavaipu muidugi ei kasutatud. See on endastmõistetav, kuna XVIII saj. poolhämara, tahmase ja suitsuse rehetoa tingimustes, kus köeti "mustalt", see tähendab ilma korstnata, kus külmadel talvekuudel hoiti ka noorkarja ja nõrgemaid koduloomi, oli vaipade kui kodu kaunistavate dekoratiivesemete areng mõeldamatu. (lk 11)
  • Sõltumatult interjööris kasutatavate kattevaipade arengust kulges kogu Eesti territooriumil sõidutekkide, eeskätt saanivaipade areng. Nende dekoratiivse ilme kujundamist ei pidurdanud eesti talupoja pime ja tahmane eluruum. Vastupidi, erk päevavalgus, kaunis loodus otse nõudsid värviküllaste ja dekoratiivsete vaipade loomist. Sõiduvaipade seas on esikohal saanivaibad. Igas talus oli neid vähemalt kaks: üks istmekoti, teine põlvede katteks. Kuna talveperioodile langes talupoegade ainuke jõudeaeg ja enamik suurematest pühadest, leidis saanivaipade kirjamine erilist tähelepanu. Kirikuteel või pulmarongis üllatas saanide voor oma värvirõõmuga, mis eriti esile tõusis valgete lumeväljade peal. Eesti rahvakunstis polnud kombeks kaunistada saani nikerduste või maalidega. Selle kunstiline kujundus loodi tekstiiliga. Istmekoti vaip asetati selliselt üle saani aluse, et ta dekoratiivsemalt kujundatud ots rippus üle saanikorju ja oli kaugele nähtav. (lk 12)
  • XIX sajandi teisel poolel muutus rahvavaipade üldilme tugevasti. Looduslikud taimevärvid asendati vabriku aniliinvärvidega. Aastasadade vältel väljakujunenud harmooniline, pastelselt pehme koloriit taandus kireva värvipaleti ees. Tihenes ka dekoor, kuna kodukedratud villa kõrval hakati üha sagedamini kasutama vabrikus kedratud lõngu. Küladesse ilmusid ülesostjate ja laatade, hiljem ka kudumiskoolide kaudu mustrialbumid, mille kasutuselevõtt mitmekesistas rahvavaipade motiivistikku. Lõpuks arenes senisest eredamini välja üksikute külakangrute individuaalne käekiri, moodustades rahvavaipade arengus terveid lokaalseid koolkondi. Mälestus sellistest rahvameistritest püsib kohati tänaseni. (lk 12)
  • Kõik see tegi eesti rahvavaipade üldilme XIX saj. lõpul eriti mitmekesiseks ja vaheldusrikkaks.
Rahvakunsti arengu seisukohalt omasid selle perioodi vaibad erilise koha. Eesti rahvakunsti spetsiifiliseks jooneks on rahvarõivaste tugev potentsiaalne ülekaal muu ainelise rahvakunstiga võrreldes (vaibad, puidutööd jne.). Möödunud sajandi lõpul aset leidnud rahvariiete asendumine linnarõivaga halvas valdavama ja sisuliselt olulisema osa eesti rahvakunsti arengus. See protsess toimus nii kiiresti ja massiliselt, et tekitas üldise rahvakunsti hävingu mulje. Ometi ei riivanud see rahvavaipade arengut. Pigem vastupidi. Koos elutingimuste paranemisega hakkasid kattevaibad talupoja interjööris etendama suuremat osatähtsust. Nad muutusid puhta kambri, pererahva elutoa lahutamatuks sisustusosaks. Kasvas vajadus ka dekoratiivsemate sõidu- ja saanivaipade järele, kuna need muutusid jõukama talupojakihi rikkuse tunnuseks ja uhkustamise esemeiks. Tekkinud olukord stimuleeris vaipade edasist kunstipärast arengut. Tõsi, linna maitse ja väikekodanlikud maitsesadestused, mis immitsesid teatud määral ka maakangrute töödesse, andsid ennast järjest enam tunda. Ometi ei vaibunud rahvalooming ning eesti rahvavaibad rikastasid värskendava, elujaatava allikana veel käesoleva sajandi esimesel veerandilgi eesti rahvakunsti. Rahva ammendamatu fantaasia tõi kaasa üha uusi lahendusi ja loomingulisi suundi. (lk 12-13)
  • Ühevärvilisi rahvavaipu asendavad aja jooksul põiktriibulised. Need on kõige levinumaks vaibatüübiks eesti rahvakunstis. Nende domineerimine väljendub ilmekalt faktis, et 1955. aastaks oli Eesti NSV Riikliku Etnograafiamuuseumi 817 vaibast ligi 720 põiktriibulised. (lk 15)
  • Eesti tikitud rahvavaipade kõrval tuleks märkida ka Eesti territooriumilt pärinevaid rootslaste tikitud rüiusid, mida valmistati Ruhnu, Vormsi ja Noarootsi külades. [---] Etnograafiamuuseumis 011 Noarootsi tikitud rüiud esindatud vaid mõne üksiku eksponaadiga. Omal ajal neid kui mitte eesti päritoluga esemeid ei kogutud. Ometi on edaspidises eesti professionaalses tarbekunstis rüiu omandanud erilise populaarsuse ja leviku, mis käesolevas teoses sisuliselt õigustab ja ühtlasi nõuab nende olemasolu märkimist Eesti territooriumil. (lk 43)
  • Lisaks kõigile eespool mainitud vaipadele tekkisid XX saj. alguses Eesti külades tikitud vaibad heegeldatud alusel ja vöödest kokkuõmmeldud vaibad, mis oma olemuselt on rahvakunsti langustunnuste ning väikekodanliku linnamaitse mõju avaldusvorme. (lk 43)
  • Kirivöödest kokkuõmmeldud vaibad meenutavad sõbakirjalisi põiktriibulisi rahvavaipu, kuid omamata rahulikke taustatriipe, mõjuvad nad kirjult. Ka teostuselt olid nad liiga kallid ja ei tasunud end ära. Külades levisid nad ajutiselt, kui rahvarõivas oli juba asendunud linnarõivaga ja peredesse jäi palju tarbetuks muutunud vöösid. (lk 43)
  • Käesoleva sajandi kahekümnendatest aastatest peale võttis linnas arenev tarbekunst juhtiva positsiooni enda kätte. Ta tugevnes järkjärgult seoses vastavate õppeasutuste tööga ja professionaalsete kangrute kaadri kasvuga. Ometi ei ununenud sajandite vältel kujunenud eesti rahvakunsti kaunid traditsioonid. Eesti rahvakunsti populariseerimine linnakunstis algas juba sajandivahetusel, kuid kandis esimesi tüsedamaid tulemusi vaibakudumises alates kolmekümnendatest aastatest. Ka tänapäeva Nõukogude Eesti tekstiilikunstnikele on muistsed rahvavaibad jäänud alatiseks suurepäraseks eeskujuks, omamoodi maitse ja meisterlikkuse kooliks, mistõttu võime tänapäeva uusloomingut vaadelda kui rahvakunsti traditsioonide otsest jätkamist. (lk 44)

"Niplis"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Helene Kuma, "Niplis", 1998.


  • Pits on lõngadega loodud azuurne ornament. (lk 3)
  • Flandria oli eeskätt niplispitsi maa. Tema nipliseid iseloomustab erakordselt peen niit. Seda kedrati kohapeal kasvatatud linast. Tänapäeva niidi peenusega võrreldes võiks tollane vastata numbritele 600 ja isegi 700! Taolist niiti ketrasid tavaliselt tundlike sõrmedega tütarlapsed ja noored neiud, tehes seda niiskes keldriruumis, et kiud niiskusest paremini veniks. (lk 3)
  • Nipliskunsti kriisitunnuseid võis märgata juba Brüsseli XIX saj. pitsides, kui niplatud tülltaust asendati masinatülliga. Esimene tüllimasin leiutati Inglismaal 1809. aastal. Mandrile jõudis see mõni aasta hiljem ja pärast täiustamist Prantsusmaal levis XIX saj. kolmekümnendatel aastatel üle Euroopa. 1874. aastal täiustati pitsimasinat veelgi ja pits loomingulise kunstialana kaotas Euroopas oma tähenduse. (lk 3)
  • Huvi pitsi kui kunstilisi potentsiaale omava käsitööala vastu on tänapäeval taas esile kerkinud. Ajendiks oli 1980ndate aastate algul tolmunud Belgia kuninganna ajaloolise pitsikogu näitus Brüsselis ja sealt alguse saanud biennaalid, konkurss-näitused. Parimate tööde auhindadena pani kuninganna välja kullast, hõbedast, pronksist ja edaspidi ka kristallist niplamispulga. (lk 3)
  • Praegu korraldatakse paljudes riikides ka rahvusvahelisi niplise konkursse, seminare ja näitusi. Massiliselt antakse välja nii üldistavat, uurimuslikku kui ka tehnilist kirjandust. Mitmel pool on avatud pitsimuuseumid. Me võime tänapäeval rääkida niplise renessansist. Toimub niplise kui kunsti piiride avardamine, selle sulandumine dekoratiivkunsti suurde süsteemi. (lk 3)
  • Allakirjutanu, kes on niplispitside loomisega tegelnud üle kümne viimase aasta, tahab oma töödes rõhutada selle ala rikkalikke kunstilisi võimalusi mitte ainult olmepitsina, vald rõhutades pitsi graafilise joone väljenduslikkust, püüdnud viia pitsikunsti dekoratiiv-tarbekunsti sfääri. (lk 3)
  • XVII sajandi lõpust alates ja läbi kogu XVIII sajandi oli Flandria niplispitsi tähtsamaks keskuseks Brüssel. Brüsseli pits kandis ka nimetust l'anglaitare ehk inglise pits, sest pärast brüsseli pitsi impordi keelustamist Inglismaal smugeldati seda sinna inglise pitsi nime all. (lk 8)
  • XIX sajandi 30ndatel aastatel levinud masinatüll lihtsustas veelgi Brüsseli nipliste valmistamist. See tähistas aga ka selle kunstiala algavat langust. Pealegi kasutati masinatüllis esmakordselt jäika ja tuhmi puuvillast lõnga ning pits kaotas oma senise elastsuse. (lk 8)
  • Pitsi kolmandaks juhtmaaks on Prantsusmaa. Algul veeti sinna nõelpitse Veneetsiast, mis tegi riigile nii palju kulutusi, et XVII sajandi vältel kehtestati kaks moedekreeti. Esimeses keelati liigne pitside tarbimine ja seati sisse seisuslikud piirid pitside kandmise hulga kohta. Teises, kui Veneetsia oskustööliste abil oli rajatud ka oma nõelpitsi keskus Alençon'is, nõuti vaid kodumaise pitsi kandmist ja keelustati import. (lk 9)
  • Mõned prantsuse autorid peavad Hispaaniat pitsi hälliks. Barcelonas olevat pitsi valmistatud mauride poolt juba VII sajandil, seda eeskätt nõelpitsina. Ka hispaanlaste endi pitsid paistavad silma mustrite rohkuse ja hea tehnilise taseme poolest. Kuulus on hispaania sõõrilise dekooriga nõelpits sol (päike). Niplisena eelistati algusest peale musta värvusega pitse, mis olid valmistatud algul linasest, hiljem siidlõngast. Neid imporditi palju, kuni kohalikuks tootmiskeskuseks kujunes Barcelona. Musta pitsiga kaunistati rõivaid ja valmistati mantillasid. (lk 10)

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel