Vokk

Proosa

"Vuatan ja vuatan," rääkis Pearu, "ratas käib, nii et pulki ei näegi. Ja ikka ühe jalaga, ühe jalaga… Minu eit sõtkub kahe jalaga, vokk teeb ikka sorr, sorr, sorr, sinu vokk aga aina vurr, vurr, vurr. Veart vokk! Ja näpud muudkui siblivad ja sikutavad…"
- A. H. Tammsaare, "Tõde ja õigus" I, XI peatükk

Eestlane kuulas lugupidavalt ingliskeelseid fraase.
"Ega mina teie keelt ei mõista," ütles ta ning tiris tuppa voki. "See on kingitus põlisrahva poolt," lisas ta naeratades. "Meile meeldivad väga külalised. Ainult et vist on juhtunud väike arusaamatus? Mis oleks, kui me selle nagu mehed kunagi ära klaarime?"
"Põrgu päralt!" röögatas üks gangsteritest. "Kaua see sell mõtleb siin vadrata! Kes sa oled ning mis sul vaja on?"
Eestlane solvus.
"Ärge karjuge väikerahva esindaja peale," ütles ta. "Kas te teate, kui vana on meie kultuur?"
Gangsterid võtsid relvad välja.
"Kao siit minema!" käratas üks. "Aura ära!"
"Me oleme siin maa peal elanud juba viis tuhat aastat!" hüüdis eestlane. "Meie esivanematel oli reheahi juba siis, kui teist Ameerikas haisugi polnud! Me oleme võitnud medaleid ka olümpiamängudel! Ma ei luba enda peale karjuda, pealegi arusaamatus keeles! Kas te üldse teate, kes oli Jannsen?"
"No nüüd aitab!" vandus gangster. Ta astus eestlase juurde ja surus talle püstoli vastu kõhtu. "Tõmba uttu, mees!"
"Appi!" karjatas eestlane katkeval häälel. "Eestlasele tehakse Eestimaal kurja!"
Kohe paiskusidki aknad valla ning tuppa lendasid pääsukesed. Nad sähvisid röövlite nina all, lõid neil relvad käest ja virutasid nokaga pähe. Seejärel avanes uks ning sisse astus kolm lõvi.
"Issand, aita!" hüüdsid nüüd juba gangsterid.
Kolm lõvi sammusid aeglaselt ja väärikalt gangsterite juurde ja andsid paar hoopi. Pääsukesed kandsid loppis kehad aknast välja.
Eestlane võttis voki hellalt kaenlasse ja haaras hirmunud tütarlapse käest.
"Ei maksa väikerahvaga naljatada," ütles ta karmilt.

Andrus Kivirähk, "Imemees Eestis". Rmt: "Õlle kõrvale", 1996

Luule

Vokk vuriseb, vuriseb, otsata pikk
On õhtu talvine —
Nii endamisi tasa laulab eit,
Vokk vuriseb unine...
"Mis laulad sa, emake, laulad sa nii,
Nii pikalt, otsata?
See ujub kui kuldne lõng läbi öö,
Mind nõiub kuulama."
"Lõng kullane, imelik kullane lõng —
Mu heie, pojuke;
Öö takkudest pool, päeva linadest pool, —
Nii kedratud südame.
Kõik linad mul olivad valged kui päev —
Nii läksin ketrama;
Mu palged kui koit suve valgel ööl
Ja süda kui õnnemaa.
Ja siiski see heie nüüd hall, nõnda hall,
Kui tehtud takkudest —
Võiks ümber kõik, kõik veel kedrata kord
Kuldmõtete lõngadest..."
Vokk vuriseb, vuriseb, otsata pikk
On õhtu talvine —
Nii endamisi tasa laulab eit,
Vokk vuriseb unine.
Ja läbi öö ujub kui kullane lõng —
Võiks otsast alata —
Kuldmõtetest pool, õnneõndsusest pool,
Nii pikalt, otsata.

Ernst Enno, "Võiks otsast alata" kogus "Hallid laulud" (1910)

Ja veel: mis ilus asi oli vokk,
kui sellel lõngaks sirgus villalokk!

Marie Under, "Reseeda", rmt: "Uneretk", 1968, lk 36

Ku ma tahassi tagasi minna
piässi tiidmä kohe - naa mõtte
miä ma mõtli tühjü tarri pite kävveh
omma niisama tühä ku na tare
kohn koi pureva ja seene söövä
sainu ja vokk sais ütsindä
nukah ja lapju sais ütsindä
läve iihn - seo tühjüs om pallo suur
nigu seo maagi - egäüts
om kiäki tõne egält puult
lätt tii kohegi muijale ja kõkke tad maad
jõvva-i ilmah läbi kävvü

Jaan Kaplinski, "* Ku ma tahassi tagasi minna" kogus "Taivahe heidet tsirk" (2012), lk 13

Välislingid