Mardipäev
Proosa
[muuda]- Ma tegin siin kunagi koolitust õpetajatele mardikommetest, tegime seda Vabaõhumuuseumis. Ma olin just napikalt Tallinnasse tulnud – ja tulevadki päriselt mardisandid pimedas ja ongi pime ja porine. Ja siis üks koolitaja, kui nad hakkavad seal laulma ja kargama, hüppab püsti ja tõsiselt kiljub, et pange elekter põlema! Ta ehmus! Ma vastu, et muidugi, et just 16. sajandi Eesti külad olid maksimaalselt elektrifitseeritud. See on see sama asi, et me kujutame ette, et meil on mingid ülestähendused Jakob Hurda aegadest. Aga kas me suudaks seda mõista? Ma arvan, eriti mitte. Need on niisugused asjad, ma võin seda kirjeldada, aga seda tunnet päriselt ikkagi kätte ei saa.
- Marju Kõivupuu, intervjuu: Juku-Kalle Raid, "Professor Marju Kõivupuu kui kolmainsus - võroke, lätlane ja eestlane", Kes-Kus, juuli/august 2021
Luule
[muuda]Ema pluusi selga ajan,
ma vist olen arukas,
sest ma taipan,
veel on vaja
üles leida parukas...
"Nagu oleks tuttav kuju!"
isa hetkeks vakatab.
Lõbus mardiõhtu tuju
kogu peret nakatab.
- Erika Esop, "Mardiõhtul", "Kümme keerusaia", 1982, lk 16