Värvimine
- Pintsel liikus edasi.
- "Meeldib? Noh, ma ei tea, miks ei peaks see mulle meeldima? Seda ei juhtu iga päev, et üks poiss saab planku värvida." /---/
- "Kuule, Tom, lase ma värvin ka natuke." /---/
- "Noh, hea küll. Ei, Ben, see ei lähe siiski. Kardan..."
- "Annan sulle terve õuna!"
- Tom loovutas pintsli tõrksa ilme, kuid rõõmsa südamega. Ja sel ajal kui äsjane aurik "Suur Missouri" töötas ja päikese käes higistas, istus tagasitõmbunud kunstnik sealsamas kõrval varjus tünni otsas, kõlgutas jalgu, mugis õuna ja sepitses plaani teiste lihtsameelsete püüdmiseks. Neist polnud puudust - iga natukese aja pärast juhtus poisse mööda minema; nad tulid pilkama, kuid jäid värvima. Selleks ajaks, kui Beni isu täis sai, oli Tom järjekorra heas korras oleva paberlohe eest Billy Fisherile kaubelnud; ja kui viimasel küllalt sai, ostis Johnny Miller eesõiguse kärvanud roti ja nööri eest, millega seda võis viibutada; ja nii edasi ja nii edasi, tund tunni järel.
- Mark Twain, "Tom Sawyer". Tõlkinud Anna Bergmann. Tallinn: Eesti Raamat, 1989, lk 18-19
- [Milo Papple:] "Mis sa oma vana koduga peale hakkad? Seal elama, mis? Kena koht end sisse seada, kui naisemeheks peaks hakkama. Teie pere hoidis selle alati korras. Cece Athelstan ütles ikka: "Küll neil Ramsaydel läheb kuradi moodi värvi.""
- Robertson Davies, "Viies osaline". Tõlkinud Mati Soomre. Tallinn: Eesti Raamat, 1990, lk 102
- Lõpetasime hommikueine erutatud meeleolus. Fredriksoni vennapoeg oli sellest sündmusest niivõrd vaimustatud, et pani oma kõige suurema põlle ette ja hakkas minutitki kaotamata "Mereorkestrit" punaseks võõpama. Ta võõpas kõigest väest, terve jõelaev sai punaseks ja maapind sai punaseks, suur osa sarapuupõõsast sinnajuurde ning midagi nii punast, nagu Nuhkloom ise, polnud ma eladeski näinud. Aga laeva nimi sai maalitud ultramariiniga.
- Kui kõik oli valmis, tuli Fredrikson vaatama.
- "Kas pole ilus?" küsis Nuhkloom närveldades. "Ma värvisin väga hoolsasti! Ma panin sellesse töösse iseenda päris jäägitult."
- "Seda on näha küll," sõnas Fredrikson oma punast vennapoega silmitsedes.
- Tove Jansson, "Muumipapa memuaarid". Tõlkinud Vladimir Beekman. Rmt: "Muumitroll", Tallinn: Eesti Raamat, 1975, lk 123-124
- Kõige kummalisem lugu oli pööningutrepiga. Seda oli hakatud värvima tumepunaseks ja liigutud värvimisel alt üles, mis peaks olema kohutavalt ebamugav. Aga nähtavasti mõtles värvija, et värvib nii kõrgele ära, kui aega jätkub, jõuab siis kuhu jõuab. Ja kui ta taipas, et jõuab pööningule, tegi paar võimsat hüpet trepist alla. Hüpete pikkust märgistasid sügavasse värvi sisse vajutatud tallajäljed.
- Asta Kass, "Pahupidi puhkus". 2. trükk, Tallinn: Tiritamm, 2006, lk 98
Kirjandus[muuda]
- Ellen Niit, "Suur maalritöö". Tallinn: Eesti Raamat, 1971 (2. trükk 1985, 3. trükk 2008)
