Indigo

Proosa[muuda]

Üks rahasaamise võimalus, millest ema kõneles, jättis mulle sügava mulje ja vaevas mind kaua. Nimelt koguti oma kust. Õues seisis tünn, seda pidid kasutama kõik. Ka nendel tädiga olnud oma tünn ja tädi andnud kõva käsu, et tilkagi ei tohi kaduma minna, sest vabrik maksis tünnitäie eest 3 kopikat. Ema sõnade järgi kasutanud vabrik vedelikku kalevi puhastamiseks (õieti küll värvimiseks, sest sünteetiline indigo oli veel leiutamisel). (lk 8-9)
- Elfriede Lender, "Minu lastele", 2010

Eesti tekstiili vanemaid värvusi olid valge, must, hall, edasi kollane, roheline ja pruun. Järgnes sinine. See oli imporditud indigo, rahvakeeles potisinine. Senini kehtinud arvamus, et indigot toodi Eestisse alates XIX saj. algusest, on ekslik. Andmed kõnelevad, et indigot on veetud Eestisse juba 1550. aastal, s. o. XVI sajandi keskel. Võib oletada, et juhul, kui linn tundis indigot XVI sajandil, jõudis see maale hiljemalt XVII sajandi lõpuks. Sellele oletusele leiame toetust ka Eesti NSV Riikliku Etnograafiamuuseumi tekstiilikogudest.

Vanemate, XVIII saj. alguse kattevaipade värvirühmades esineb juba potisinist. (lk 8)