Niplispits
Proosa
[muuda]- Flandria oli eeskätt niplispitsi maa. Tema nipliseid iseloomustab erakordselt peen niit. Seda kedrati kohapeal kasvatatud linast. Tänapäeva niidi peenusega võrreldes võiks tollane vastata numbritele 600 ja isegi 700! Taolist niiti ketrasid tavaliselt tundlike sõrmedega tütarlapsed ja noored neiud, tehes seda niiskes keldriruumis, et kiud niiskusest paremini veniks. (lk 3)
- Nipliskunsti kriisitunnuseid võis märgata juba Brüsseli XIX saj. pitsides, kui niplatud tülltaust asendati masinatülliga. Esimene tüllimasin leiutati Inglismaal 1809. aastal. Mandrile jõudis see mõni aasta hiljem ja pärast täiustamist Prantsusmaal levis XIX saj. kolmekümnendatel aastatel üle Euroopa. 1874. aastal täiustati pitsimasinat veelgi ja pits loomingulise kunstialana kaotas Euroopas oma tähenduse. (lk 3)
- Huvi pitsi kui kunstilisi potentsiaale omava käsitööala vastu on tänapäeval taas esile kerkinud. Ajendiks oli 1980ndate aastate algul tolmunud Belgia kuninganna ajaloolise pitsikogu näitus Brüsselis ja sealt alguse saanud biennaalid, konkurss-näitused. Parimate tööde auhindadena pani kuninganna välja kullast, hõbedast, pronksist ja edaspidi ka kristallist niplamispulga. (lk 3)
- Praegu korraldatakse paljudes riikides ka rahvusvahelisi niplise konkursse, seminare ja näitusi. Massiliselt antakse välja nii üldistavat, uurimuslikku kui ka tehnilist kirjandust. Mitmel pool on avatud pitsimuuseumid. Me võime tänapäeval rääkida niplise renessansist. Toimub niplise kui kunsti piiride avardamine, selle sulandumine dekoratiivkunsti suurde süsteemi. (lk 3)
- Allakirjutanu, kes on niplispitside loomisega tegelnud üle kümne viimase aasta, tahab oma töödes rõhutada selle ala rikkalikke kunstilisi võimalusi mitte ainult olmepitsina, vald rõhutades pitsi graafilise joone väljenduslikkust, püüdnud viia pitsikunsti dekoratiiv-tarbekunsti sfääri. (lk 3)
- Helene Kuma, "Niplis", 1998