Juba muistsest ajast oli sõba eesti rahvariiete eriti hinnatud osaks. Tema valmistamine oli teiste riietega võrreldes kulukam ja nõudis paremat kudumisoskust.
Esmakordselt kuuleme muistsetest eesti sõbadest, resp. vaipadest XII saj. algul Läti Henriku "Liivimaa kroonikas". Kirjeldades piiskop Alberti 1223. aasta sõjakäiku Liivimaale mainib Läti Henrik muuhulgas: "ja need kolm lossi allusid riialastele ning nad saatsid neile selle sõjakäigu ajal lõivu ja väga palju vaipu..." (sõrendus — H. K.) Siit näeme, et sõbasid — vaipu hinnati kõrgelt mitte ainult kohaliku rahva, vaid ka saksa röövvallutajate poolt. Kroonikas tõstetakse vaipu eriti esile, eristades neid kui väärtuslikumat ja haruldasemat muust lõivust. (lk 9)
Nii kujuneb aegamööda sõbast riietusese, mida kantakse pidulikumatel juhtudel, eeskätt kirikusse minnes ja pulmas. Pulmakommetes säilib sõba ka edaspidi pikemat aega, leides kasutamist kuni XIX saj. teise pooleni välja, see on ajani, kus rahvarõivas hakkas taanduma linnarõiva ees. (lk 10)
