Kudumine

Proosa

Pikkade varrastega, millega vanaema lapselapsele kampsunit koob, peavad kahevõitlust väimehe ämm ja tütre ema.
- Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad". Valinud ja tõlkinud Jüri Talvet. LR 2/1974, lk 23

Samase emalikkusega seadis Juuli lapsele villast ümber, kui viimasel tuju tuli viluma ilmaga välja minna. Juuli seda minekut küll ei pooldanud, kuid vastu seista ka ei söandanud. Aga ta võis last villasega kaitsta. Seda villast kudusid ta vahakad luised sõrmed alalõpmata, nii vabadel tundidel kui pajakeemist valvates või appi heinale minnes.

Kudumine asus ta näppudes absoluutse oskusena. Sipelga väledusega heitsid sõrmed lõngasõlmi, vikleid, kontsakokkuvõtmisi ning otsalõpetamisi. Silmnähtavalt kasvasid kinda- ning sukavarred, "pulsvärmerid", sallid, kampsunid. Isegi aluskuued kooti või heegeldati puhtast raskest villast - soojenduseks puusadele ning säärtele, mida niigi koormasid läbivillased, paksult krookidega tihendatud seelikud, undrukud ning pruntsid. Inimene liikus nagu tõuk üleni villases. Kõike seda kudus see Juula-nimeline majavaim, sellesse tolle inimpuugi elutunnid kulusid, sinna ta elamata isiklik elu kadus. Ja sellega õigustas Juuli kuhjaga oma perekonnanime: Kasuk.

Artur Adson, "Neli veskit" [1946], "Neli veskit. Väikelinna moosekant. Ise idas - silmad läänes", Eesti Päevalehe AS, 2010, lk 25

Ei tea miks tuli meelde see kord, kui Gusts istus tema kõrvale, kui ta kangast kudus, samale pingile, selg kanga poole. Millal see oli? Ilmselt teisel kevadel pärast pulmi, kuidas muidu, tollal kandis ta Skaidrat. Kangasteljed seisid siinsamas akna juures, talveaknad polnud veel eest võetud, aga päike juba soojendas läbi klaasi. Jah, Gusts tuli, ei öelnud musta ega valget, tuli ja istus. Ta tegi, et ei näe, süstikut visates tonksas küünarnukiga mehele selga. Mees puhkes naerma ja tema kah — naersid niisama! Nad polnud midagi ütelnud, ainult naersid, aga nad naersid üldse harva, vahest sellepärast jäigi see kord meelde. (lk 21)
- Māra Svīre, "Kuni mina magama ei lähe ...", rmt: "Õdus õhtu kahekesi", tlk Kalev Kalkun, 1984, lk 5-23

Luule

Maa oli märg ja metsad udus,
õde kambris kinnast kudus.
Kudus kinnast – kellele?
Väiksemale vellele,
udukarva hallist lõngast,
maakarva mustast lõngast,
viie vilka vardaga,
kümne kärme sõrmega.

Kersti Merilaas, "Kindakiri" kogust "Kevadised koplid" (1966)

Ära koo mu käpikuisse päikest,
külmi helbeid püüda siis ei saa.
Ära koo mu käpikuisse päikest,
lumepall võib peos sulada.

Aino Saadik, tekst Tiit Lehto laulule "Ära koo mu käpikuisse päikest"

Kujun kangast elupikka,
elupikka, east ikka.
Lõimelõngad mul linased.
Koelõngad valge lamba,
valgelamba, mustalamba
villadest segisegused.
Kanga kiri mul kujuneb
vahel toimiseks toredalt,
vahel labaseks lodevalt.

Muia Veetamm, "Kangas", rmt: "Tunamull'ne", 1992 (lk 10)

Me istusime rehes lõuka ees,
kass, mina, vardakorv ja vanaema,
ja valvasime kaale tuha sees.
...
Ja vanaema, vikeldades kinnast,
et vardad välkusid, loo otsa vestis loo -
küll Valgehobu-mäkke vajund linnast,
küll haldjatest, küll uhkest Vainu Maiest,
või laulis, saanud kätte lauluhoo,
küll Talle pruudist, küll va Krapi Kaiest.

Ja kindas puhkes õiteks verev lõng.
Ja õhus hõljus ahtes kuivand puju
ja tuhas küpsend kaali magus hõng.

Muia Veetamm, "Lõuka ees", rmt: "Vee ja liiva joonel", 1974 (lk 14)

Vanasõnad

Ilus peenikest pidada, kuri peenikest kududa, paha pesta peenikesta.
- "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929