Kangas

Kangas on lõngadest ristsõna.

Proosa

Ma ei taha mingit rahu valgete linadega laudade ääres. Varem armastasin ma mehi, kes on kõvasti oma mundrikuubedesse õmmeldud, kel on näod, kus pole kortse, ja saapad, mis liibuvad kandade ümber nagu kindad. Kuid sõrmus mehe sõrmes on rõngas karu ninas, ütles mu rätsepast vanaisa, kes juhatas mind sisse kangaste maailma. Ta laskis mu käel libiseda üle igat värvi kangarullide ja proovida materjali pöidla ja nimetissõrme vahel. Sestpeale tean ma, milles asi, kui mõni mees mulle pihku satub. Mu vanaisa näitas mulle ka fotosid neist, kes olid lasknud end tema käe all riidesse panna. Nad vaatasid seinalt alla minu peale ülevate kulmudega ja elujooneta otsaesistega, ja ma otsustasin nagu vanaisa, et ei müü end liiga odavalt.
- Felicitas Hoppe, "Pikka kasvu mehed" kogumikus "Juuksurite piknik", tlk Mati Sirkel; LR 33/2001, lk 28

Aga mis olekski elu ilma unistusteta? Nagu hall kare kangas, kuhu ühtegi säravamat lõimelõnga, mustrit kujundavat värvilaiku sisse poleks kootud.

Isa arvas, et inimesed, kes oskavad unistada, ilmestavad oma elu. Maamehena võrdles ta neid aiapidajatega, kes kapsamaa hooldamise kõrval ka roose kasvatavad.

Olivia Saar, "Rohetav raiesmik", rmt: Olivia Saar, "Humalapuu", 2005, lk 61

[Renée:] Kui majja tuleb haigus, siis ei võta see enda võimusse mitte üksnes haige inimese keha, vaid koob südamete vahele ka hämara kanga, mis varjutab lootuse.
- Muriel Barbery, "Siili elegants", tlk Indrek Koff, 2012, lk 61

Kultuur on elu kangas ja seepärast ei saa seda eraldada ühiskonnast, kus see sündis, veel vähem aga selle inimestest.
- Neelie Kroes, kõne "A digital world of opportunities", Forum d'Avignon, 5. november 2010

Kangas, see oli tegelikult kõik. Kui õige oli leitud, alles siis võis rahulikult keskenduda moele, detailidele ja kogu teema kontseptsioonile. Kangas - see oli nagu kirjanikul rütm, sa võid kirjutada romaani, olla juba viiekümnenda lehekülje juures, aga kõik see on tühi vaev, raisatud aeg, kui sa pole leidnud õiget rütmi. Kui leiad, tuleb otsast alata, kogu senine tekst rütmi seisukohalt ümber kirjutada. Kui mitte, siis ei maksa väga head tulemust loota.
- Maimu Berg, "Moemaja", 2012, lk 62

Luuletamine – see on ärritus ja auk suures villases kangas, aga ka selle lappimine. Pinge tekib sellest, et ei olegi võimalik nende kahe olemisviisi – mitteluuletamise ja luuletamise – vahel valida, sest nad lihtsalt on: nagu pikk mõõn ja järsk tõus või vastupidi.
- Helena Läks, intervjuu: Maarja Pärtna, "Soov leida rahu, tung teha lärmi" Sirp, 19. juuni 2014

Kya teadis Albert Einsteini raamatute põhjal, et aeg on sama ebakindel kui tähed. Aeg kiireneb ja paindub planeetide ja päikeste ümber, on mägedes teistsugune kui orgudes, ning on osa sellest samast kangast, millest moodustub maailmaruum ning mis kaardub ja paisub nagu merigi. Objektid, olgu nendeks planeedid või õunad, langevad või tiirlevad mitte gravitatsiooni pärast, vaid seepärast, et nad kukuvad aegruumi siidiste voltide vahele - nagu veerõngaste vahele tiigiveel, mille on loonud suurema massiga objektid.
- Delia Owens, "Kus laulavad langustid", tlk Bibi Raid, Rahva Raamat 2019, lk 201

Õmblusteta ühiskonnas otsustatakse ja tehakse asju koos, et kõigil oleks parem ning keegi ei tunneks end kõrvale- või ilmajäetuna.

Paraku näen nädalast nädalasse, et pigem on Eesti tõmblustega ühiskond, kus kangas on nii pingule venitatud, et iga nõelatorge tekitab konflikti. Ja selleks nõelatorkeks on ühiskonnas järjest sagedamini mõni provokatiivne väljaütlemine või tegu.

Marju Himma, "Provokatsioon on tõmblustega ühiskonna tundemärk", ERR/Vikerraadio, 24.08.2020

Luule

Naised kangast seadvad
kambris akna all,
mõttes jään ma seisma
nende ligidal.

Minu mõttekangas
ilma ääreta,
minu mõttekangas
ilma otsata.
/---/
Minu mõttekangas
katki kärisend,
tuhat korda temas
süda värisend.

Juhan Liiv, "Kangas" kogus "Sinuga ja sinuta". Koostanud Aarne Vinkel. Tallinn: Eesti Raamat 1989, lk 59

Kõigel võib olla ka mustri kuju
lahtirulluvas kangas.
On seal triipe, mis lähevad otse
ja neid, mis risti,
on ilusaid, korduvaid jooni
ja kujundeid,
mis nagu kiiva kisti.

Helvi Jürisson, "*** Kõigel võib olla ka mustri kuju" (1985) kogus "... ja pikkamisi roheldub maailm. Luulet 1982-1987", 1989, lk 19

Kujun kangast elupikka,
elupikka, east ikka.
Lõimelõngad mul linased.
Koelõngad valge lamba,
valgelamba, mustalamba
villadest segisegused.
Kanga kiri mul kujuneb
vahel toimiseks toredalt,
vahel labaseks lodevalt.

Muia Veetamm, "Kangas", rmt: "Tunamull'ne", 1992, lk 10