Felicitas Hoppe

Felicitas Hoppe (sündinud 22. detsembril 1960 Hamelnis) on saksa kirjanik. Eesti keeles on ilmunud tema grotesksete novellide kogumik "Picknick der Friseure" (1996).

"Juuksurite piknik"

Felicitas Hoppe, "Juuksurite piknik". Tõlkinud Mati Sirkel; LR 33/2001.

Kindlasti oleksime kadunud, kui kõrvalmajas ei elaks mu tädi, kes on õnnelik rõduomanik. Ta üürib nädalalõppudel rõdu tunnikaupa värske õhu narridele, inimestele, kellele meeldib hommikuti punasest siidist hommikumantlis rõdule astuda, seal ringutada ja pingutada ja kõrvu lingutada ja hüüda: TERE HOMMIKUST, KAUNIS PÄEV, MIDA TOOD SA MULLE TÄNA? Puhuti kukub mõni rõdult ja silmapilk koguneb suurem rahvahulk mu tädi rõdu alla. Tädil on kombeks sellistel puhkudel trepist alla tormata, ta pole enam noor, ja koguda väikesesse plekkpurki raha langenute heaks. ("Rõdu", lk 7-8)
Minagi hakkasin õhusuudlusi saatma. Ma kummardusin kaugele üle rõduääre, et nende sõnu mõista, ja kukkusin alla. Lend oli lühike. Ma maandusin sillutisel, kokkutulnutele suuremat kahju tegemata. Mu tädi tormas trepist alla, juuksed valla, kummirõngad kaenla all, ja sidus mind mõne käbeda võttega kokku. Mu isa läks napsipudeli järele, mu ema murdis veidi aega käsi. Kui mind kasti pandi, hakkasid nad laulma, ja ma ei olnudki üllatunud, et oma pikast äraolemisest hoolimata polnud mu vend laulu unustanud. ("Rõdu", lk 10)
Kui mu isa, kes on pärit keskpäraste näitlejate perekonnast ja vihkab igasugust kostümeerimist, sest ta pidi lapsena räpastel agulilavadel väikesi ahve, indiaanlasi ja papagoisid mängima, ja kel veel täna kumiseb kõrvus publiku kahjurõõmus naer, nii et kui mu isa ühel vihmasel pühapäeva pärastlõunal tabas mu ema selle pealt, kuidas too vannitoas salaja kirevaid parukaid pähe proovis, üksteise järel ja ilmselt suure rõõmuga, siis ei saanud ta teisiti, kui pidi ema hirmsasti nuhtlema. Isa tegi seda nii, et lohistas ema, kes surus endale kisendades leekpunast parukat pähe, vannitoast välja ja nüpeldas teda nii kaua rihmaga, kuni ema üles tunnistas ja oma kostüümide peidupaiga kätte näitas. ("Palverändurid", lk 11)
Niipea kui mu ema oli kodunt lahkunud, saabus sinna säärane rahu, et mind hakkasid tabama lämbumishood, mis algasid ikka süütult, kerge kratsimisega kurgus, kui ma isa korraldusel peetavate hommikuste hardustundide ajal palveid maha leierdasin, palvest palvesse aga kasvasid hood ähvardavaks klombiks mu rinnakorvis, nii et viimased neli issameiet suutsin ma kuuldavale tuua üksnes takerdudes ja vilinal, kuni mu isa pühkis mul suure pehme rätikuga vastu tahtmist laupa ja lubas vanatädil saata mind üles oma tuppa, kus ma langesin nagu ikka minestusse, millest ärkasin alles mitu tundi hiljem ja palavikus. ("Palverändurid", lk 11-12)
Juuksuri töö hulka kuuluvad pesemine, lõikamine, soengu tegemine, kammimine, blondeerimine, värvimine, toonimine, hooldamine, onduleerimine, juuste silumine vastutuult, habemeajamine, maniküürimine, pediküürimine, parukate ja šinjoonide valmistamine. Seda loeb küülik välja juuksuri karvatust pihust, seda teame ka meie, värisevad luurajad maikuises võsas, aga kui välgatavad käärid, pigistame silmad kõvasti kinni ning surume käed kõrvadele ja pea vastu, nagu poleks me ikka veel mõistnud trikki, kuidas kõik uuesti kasvab. Siis juuksur naerab ja viipab meile ja lööb muna pannile. ("Juuksurite piknik", lk 15)
Uuest aastast tuli habemeajamine. Nüüd lõpuks hoidsime käes ja kaela ligi nuga, terasest teraga, painduvalt kahe plaadi vahele kinnitatud, ja pintseldasime vahtu räpastele habemetele. Kundede näod olid väsinud. Laisalt vahtisid kunded peeglisse ega pärinud pikalt, kuhu nende habemed on jäänud. Viimaks heitsime neile värsket vett näkku ja silusime nägu kätega. Me pühkisime pintsliga viimased karvad nende kukaldelt. Kui tõmbasime neil valged rätikud rinna eest, olid nad kaunid otsekui lautsilepanekuks. Nad astusid välja uude aastasse nagu värskelt vannitatud lapsed, kes usuvad, et taas tuleb kevad. ("Juuksurite piknik", lk 17)
Sellest peale, kui me isa hakkas kirjutama raamatut halljänesest, saabus meie majja suur rahu. Sukis hiilime oma ema kannul läbi koridoride. Kui möödume oma isa töötoa uksest, paneb ema hoiatades sõrme huultele. Varem kisas ta päev läbi ja pildus meid pottide ja taldrikutega, kui me unustasime tõmmata puukingad sokkide otsa, mille pesemiseks ja nõelumiseks tal oli lust kadunud. Meile ei meeldi raskete kingadega käia, ja sellest peale, kui isa hakkas kirjutama oma raamatut halljänesest, tohime me lõpuks nagu muuseas majas ringi lennelda, ukselt uksele, ema silitab meil karuse käega lühikeste juustega pead, tasatasa, õhkab ta, nagu seisaksid jõulud ukse ees ja nagu oleksime kokku leppinud vahetada veel üksnes pilke sõnade asemel. ("Palistuse küljes", lk 18)
Öösel näeme unes halljänest, kes on meie maja oma valdusse võtnud. Ta istub pühapäevakanapeel ja nugade-kahvlite sahtlis, me leiame ta vannist ja jääme pesemata. Tubades, laudadel ja põrandapragudes leiame riivitud porgandite jäänuseid. Meie ema porgandkollased sõrmed meie juustes ütlevad meile, et lahjad aastad on möödas. Me kõrvad muutuvad pikaks ja pehmeks meie ema silitamise all, me kõnnak kärmeks ja paindlikuks, me silmad õrnaks ja niiskeks harjumatust õnnest. Me hakkame palvetama, et meie isa ei saaks kunagi valmis raamatut halljänesest, sest meid on tema töö ajaks kooliskäimisest vabastatud, et võiksime talle nüüd tasahilju vett ja suppi ulatada. ("Palistuse küljes", lk 20)
Meie isa silmad läksid nii selgeks, et võis vaadata tema halvasti kinni õmmeldud südame põhja, mis rippus meie ema kleidipalistuse küljes, kes raskeid puusi hööritades oli astunud toa keskele, et suruda kätt valitsusnõunikul, kes muudkui limpsas endal keelega üle huulte. ("Palistuse küljes", lk 21)
Ma ei tahaks vahetada oma kohta söögisaalis ühegi teise koha vastu. Minu vastas istub pealetükkimatu välimuse ja valitud kommetega pime noormees. Kauni õiglusmeelega sööb ta oma lõunaid. Teenindavaid kelnereid tänab ta naeratusega, mis teeb ta näo valla, kelnerid punastavad kõrvuni. Ärge punastage, ütleb ta, mul on jumala tõsi taga. Ta pöörab oma valged silmamunad akna poole ja voldib suuräti kokku, enne kui tõuseb lauast ja lahkub meist kerge peanoogutusega. ("Refektoorium", lk 23)
Väikemees ja veelgi väiksem tüdruk tõmbasid välja paksud pakid rahatähti, mida administraatoripreili hoidis ükshaaval vastu talvevalgust nagu kalu, pea allapoole. Veelgi väiksem tüdruk tõstis käed üles ja näitas pihupesi, ausate käte töö, ütles ta ja naeris. Portjee pöördus jahmunult ära, sest käed olid nii suured, et ta oleks võinud neisse peita oma näo, ja portjee, kellele tema amet armas, ei tohi lasta end tabada meeleliigutuselt. ("Väiksekesed", lk 25)
Ma ei taha mingit rahu valgete linadega laudade ääres. Varem armastasin ma mehi, kes on kõvasti oma mundrikuubedesse õmmeldud, kel on näod, kus pole kortse, ja saapad, mis liibuvad kandade ümber nagu kindad. Kuid sõrmus mehe sõrmes on rõngas karu ninas, ütles mu rätsepast vanaisa, kes juhatas mind sisse kangaste maailma. Ta laskis mu käel libiseda üle igat värvi kangarullide ja proovida materjali pöidla ja nimetissõrme vahel. Sestpeale tean ma, milles asi, kui mõni mees mulle pihku satub. Mu vanaisa näitas mulle ka fotosid neist, kes olid lasknud end tema käe all riidesse panna. Nad vaatasid seinalt alla minu peale ülevate kulmudega ja elujooneta otsaesistega, ja ma otsustasin nagu vanaisa, et ei müü end liiga odavalt. ("Pikka kasvu mehed", lk 28)
Keegi ei õmble nii nagu minu vanaisa, kes näeb ühe silmaga lauba taha, olles teise silmaga ammugi mõõtu võtnud. Kuningaid, kaupmehi, piiskoppe ja dirigente on ta riidesse pannud, kapteneid, diplomaate ja luuletajaid, kõiki neid lihtsaid abielumehi, kelle naised seisavad käsi murdes töökoja ukse ees vihma käes, sest mu vanaisa ei lase kellelgi oma asjades kaasa rääkida. Vaid tema teab, millisesse paika pehme vesti väikeses sisetaskus tuleb sisse õmmelda vaimuõhatus. ("Pikka kasvu mehed", lk 28-29)
Siis hakkasin ma katma lauda kuningale, kes piiskopi käsivarre najal astus mu vanaisa töökotta, saadetuna luuletaja hümnidest, mis dirigendi käe all tilkusid pikkamisi nagu mesi diplomaadi suust. Kaupmees pani kapteni halvasti pakitud pea keset lauda küünlajalgade vahele. Võitluse õhinas olid nad unustanud tal silmad kinni vajutada ja üllatunult vahtis ta hubisevat leeki, sest surm seisis tal juba selja taga. Teised räntsatasid toolidele ja asusid söögi kallale. Valjult ülistas piiskop minu aru ja kuningas mu kassisilmi, aga suurim on andumus, hüüdis dirigent vaimustunult, seeaeg kui kaupmees luges laua all salaja kuldseid mundrinööpe. ("Pikka kasvu mehed", lk 29)
Pea liiga raske, käed liiga suured, jalad liiga lühikesed, ütles mu isa, pistis mind puuri ja lehvitas mulle lahkelt läbi võre, kui ma jälgisin, kuidas ta köögilaua ääres tikutopse kleepis, sest tal oli poole vähem kui kaks jalga ja vasak käsivars kõlkus keha kõrval siia-sinna nagu surnud oks tuules. Oodates mehi, kes on küllalt hea tervisega, et tikutopsid majast suurte kastidega välja kanda, pajatas isa mulle tsirkustest ja laatadest ja heitis üle võre leivakuulikesi, mida ma huultega õhust kinni püüdsin. Ta laskis mul tagajalgel tantsida ja hoidis mul nina ees läikivaid porgandeid, mille järele ma pidin hüppama, ja ma mõistsin, et ta tahtis minust teha tantsukaru, kellele pannakse rihmaga seljakott selga ja keda aetakse enda ees läbi maailma. Küll sa veel näed, kuidas see inimestele meeldib, hüüdis mu isa ja pöörles kui vurr oma jalal, nii et tema vasak käsivars lehvis nagu tuulelipp katusel, mida ma tean ainult tema juttudest. ("Pea ja krae", lk 31)
Siin näete mind ja seal mu isa. Ta viib mind läbi maailma oma ühejalgsete seikluste keti otsas. On tunda tuule ja hea ilma lõhna, päike seisab kõrgel taevas ja seljakott mu seljas on kerge nagu pakike vatti, üksnes mu pea laia ümara krae peal on raske nagu kivi, mis on iga hetk nõlvast alla veeremas. Sel kivil me istusime ja jagasime ausalt omavahel, mis inimestel ja karudel jagada on: vilju metsast ja põllult ja seda mida saab inimeste aedadest möödudes taskusse pista. ("Pea ja krae", lk 32)
Väsimatult valmistas mu ema mind eluks ette, sestpeale kui mu isa oli ühel hommikul bussi istunud, nagu sõidaks ta taas tööle. Kuid tema teel jõudis järsku kätte suvi. Küllap tabas leebe tuulesööst teda kuklasse, nii et tal kukkus kott käest ja läks lahti veel kukkumise pealt. Toimikud ja vihikud pudenesid tänavale, aga mööduvad kollektsionäärid suutsid need üles korjata ja toimetada lähimasse töö ja õnnetuse muuseumi, mida meie naabrid sestpeale nädalalõppudel meelsasti ja tasuta külastavad. ("Suvekurjategijad", lk 34)
Akna taga lippas hääletult mööda maastik, otsekui mõtteta ja arutult sinna puistatud. Veel kord võtsid mehed hoogu kaartide segamiseks ja torkasid seejuures pead sosistades kokku, nagu jagaksid nad juba kõike omavahel, metsi, aasu ja põlde, puid aias ja maja koos köögi ja koogiga. Seejuures kihistasid nad vaikselt naerda nagu õeksed terrassil teed juues, kui aednik tuli taimi kastma. ("Elu keskpaik", lk 38-39)
Õhtuti mindi rannapromenaadile jalutama, misjuures onu küllap püüdis kinnastega naisele mitu korda kätt ümber piha panna, aga naine oli liiga kerge ja tuul puhus ta onu käe alt minema mõne rannaatleedi või rannavarietee noaloopija käte vahele või vahest ka rannakohviku kelneri embusse. Kelnerite vormikuued on kaunid veel koleda kuumagagi. ("Tollis", lk 41)
Tollest ööst peale ei saatnud ma enam oma isa tema käikudel. Palehigis harjasin ma tema ülikondi ja pesin ning triikisin tema lipse ja särke. Üksnes tema kraede tärgeldamine, nagu mu ema oli seda teinud, ei tulnud mul välja, sest ema polnud mind oma saladustesse pühendanud. Lõdvalt kui murtud tiivad rippusid mõlemad kraepooled mu isa särgikaeluste küljes, mis tegi talle meelehärmi, sest talle meeldisid kindlad vormid. Veidi enne päikesetõusu koju tulnud, astus ta minu voodi ette ja tõmbas mind õlgu pidi patjadest välja, ei tegu ega nägu, hüüdis ta valjusti, nagu esitaks mõnd süüdistust. Ma tõusin siis üles, läksin kööki, panin kohvivee keema ega meenutanud talle midagi, mida ta ka ise teab: et ta ei võida ühtki mängu ka tärgeldatud kraed kandes ja et tassid, millest me joome, on meil viimased, kuna ma olen ammugi hakanud kõike panti viima, mis pole naela või neediga kinni. ("Tunnistajad", lk 46)
Ja hakkab lund sadama. Rüütlist jäävad värskele lumele aeglased jäljed. Duellandid ei taha toredast vaatemängust ilma jääda ja nad pühivad härmatist pikkadelt ripsmetelt väikeste silmade kohal. Raiesmikul juba lumes magavad sekundandid. Midagi ei mõista duellandid sellest, mida nad näevad. Miski ei koputa nende ahta vaimu uksele. Ihnsa meistri loodud olendid. Napilt on mõõdetud ainet, millest on meisterdatud ühe duellandipea sisemus, nii et kuul läheb kergesti märgist mööda. Tühipalja kriimustuse kangelased. Mehed, kellel on kindad käes. ("Rüütlid ja duellandid", lk 48)
Hüva, ütles ta, ärme räägime endast, vaid taevast; kui all jalge vahel jääb kitsaks, tuleb üles vaadata. Jah, ütlesin ma, võlv on sulnis trööst. Kust teie seda teate, küsis ta jahmunult, kas olete sellest lugenud? Ei, ütlesin ma, ma ei loe peaaegu kunagi, ma nägin seda omaenda silmadega ja valutava kuklaga, kui keegi sundis mind kunagi tähti imetlema. Aga mida pole all, seda ei saa olla ülal. ("Mida ei ole", lk 50)
Halvasti aetud habemetega kallimad seisavad õhtuti ikka paarikaupa tänavanurkadel muuseumi ees. Neil on jalas triikimata püksid ja seljas sobimatud särgid ja nad ootavad, et ma lõpetaksin oma töö ja alustaksin nendega uut elu. Kuid ma ei süvene nende nägemisse. Las nad vilistavad ja viipavad, mina pole õnnelik ja mul pole plaaniski õnnelikuks saada. Minu õlul on kogu perekonna lootus. Perekond teeb oma tööd, ja kui töö tehtud, riputab võtme ikka ühe ja sama konksu otsa. Ma ei lahku oma postilt. ("Elu ja töö", lk 52)
Siin oli kunagi olnud vaevade ja valude org, viljatu kant, kuni ühel päeval tuli sepp. Ta naeris, tegi sildist õuevärava ees küttepuid, heitis pilpad kaugele eemale, tõmbas taskust hõbekellukese, mälestuseseme oma kodukandist, ja helistas sellega sisse uue ajastu: ühe päevaga niitis ta maha kõrge, metsikult vohava aasa maja ees, raius kirvega maha kaks, kolm puud, rajas juurviljapeenrad ja parandas ära tallid, misjuures tal oli kummaline viis naljatada allesjäänud poolnälginud kariloomadega. Seejärel heitis ta katusele pikali ja jõi ennast alla kukkumata täis. ("Järve ääres", lk 54)
Kõrtsmikupoeg rabas nüüd väsimatult. Ta libises nagu jalastel vari läbi saali ja kaotas iga väljavalatud klaasiga kaalus ja kontuuris. Baaris seisis liikumatult kõrtsmik ja laskis õlut klaasi. Me joome ta laua alla, nii et maa must, karjus pruudi isa. Ta dirigeeris oma kõnet väljasirutatud vasaku käega, milles hoidis pruudi parema käe kinnast. Seina najale toetusid onud kui puuhalud ega teadnud enam, kumba perekonna poolde nad kuuluvad. Aeglaselt nagu kevaditi lumi katustelt vajusid nad põrandale, kus jäid magama, ühe pea teise õlal, nagu ei teaks nad vaenust midagi. ("Pulmad", lk 58)
Lõpuks, kui kotid lahti lehti, tuli kõik lagedale, argus ja aplus ja halb harjumus ja et me olime, endal luukered kapis, liiga hilja päevavalgele roninud nagu äraeksinud mutid. ("Häda ja voorus", lk 60)
Kui kotid lahti tehti, tuli kõik lagedale, sool ja süü ja kingsepaarve, mida ei anna pähklitega üles kaaluda. ("Häda ja voorus", lk 61)

Välislingid