Pesemine

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Albert Edelfelt, "Jeesus jüngrite jalgu pesemas" (1898)
Kristjan Raud, "Pesu" (1937)

Proosa[muuda]

  • Marie lapsed pidid olema hästi kasvatatud, väga arukad ja üliviisakad ja nad ei unustanud kunagi öelda "Tere, proua," või "Tänan, härra!". Marie poleks sallinud ninakust nende poolt. Ta oli kerge, ent valusa käega ja lapsed olid harjunud vastuvaidlematult tema käske täitma, teades, et kui nahatäis oli lubatud anda, siis kindlasti ka anti. Arvatavasti kujunes laste arusaamises midagi taolist, mis on omane treenitud koertele: nad täidavad käsku, teadmata, mis põhjusel on keelatud teha seda või teist, või vastupidi, miks peab tegema just seda. Miks ei tohtinud nad õiendada oma asju hurtsiku põrandale, miks oli neil keelatud torkida nõeltega väiksema venna kõhtu, miks pühade eel peab pesema nägu ja käsi, miks ühel ilusal päeval tuli minna just nimelt kooli, aga mitte kuhugi mujale, miks peab lahkuma kodust, kui emale tulevad külla võõrad mehed, ehkki see, mida nad seal tegid, polnud mingi saladus. (lk 20-21)
  • Astunud esmakordselt sisse proua Donzert'i väikese kahekorruselise maja uksest, oli Martine hämmeldusest kaotanud kõnevõime terveks päevaks. Ka kõige muinasjutulisem "Tuhande ja ühe öö" lossidest poleks iialgi suutnud üht inimolendit sel määral erutada; kõik araabia parfüümid poleks iialgi suutnud kellelegi nii suurt naudingut pakkuda, nagu tundis Martine selles väikeses majas, mis oli läbi imbunud šampooni ja kölni vee lõhnadest. Kuna Cecile hakkas üha sagedamini Martine'i enda juurde lõunale ja ööbima kutsuma, siis oli proua Donzert pannud maksma kindla korra: Martine'il tuli alati kõigepealt käia vannis.
Proua Donzert kartis, et Martine võib oma ema hurtsikust midagi kaasa tuua, ehkki tütarlaps näis alati väga puhtana, mis teda peamiselt just iseloomustasid... Kuid kunagi ei suudeta olla küllalt ettevaatlik, sest mis küll juhtuks, kui mõni juuksurisalongi klientidest leiaks näiteks täi?
Kui Martine nägi esimest korda vanni ja kui Cecile palus tal ennast üleni vette kasta, haaras teda mingi pühalik värin, otsekui hakataks teda ristima... "Kaasaegne komfort" ilmus korraga tema silme ette veevärgi, kanalisatsiooni ja elektriga... Ta ei suutnud sellega kunagi täielikult harjuda ja iga kord, kui ema Donzert talle ütles: "Mine nüüd vanni...", tundis Martine kerget joobnustavat ärevust. (lk 28)
  • Seinad kaetud valge emailiga, põrand kiviparketist, taburet metalltorudest... On võimatu kirjeldada joovastust, mida tundis Martine, laskudes sooja, aromaatsete sooladega lõhnastatud piimvalgesse vette... Ta oli õnnelik, tundes, kuidas värinad jooksid üle ta käsivarte, õlgade, selja... [---] Vanni email oli nii sile-sile, vesi nii mahe-mahe ja äsja pakendist vabastatud seep andis pärlmutritaolist vahtu... käsn helkles roosades ja taevassinistes toonides ... Piimjast kuplist langes pehmet valgust vannitoa igasse nurka. Martine küüris hoolikalt iga oma keha väiksematki õnarust, tarvitas seepi, pimsskivi, harja, käsna ja kääre. Proua Donzert hüüdis juba talle alumiselt korruselt:
"Martine, nühid endal naha maha... Aitab juba!" (lk 29-30)
  • Elsa Triolet, "Roosid järelmaksuga", tlk Immanuel Pau, 1962



  • Varjupaigas valvavad Rebeca ja Soledad kordamööda pesuruumi ukse taga, kui teine sees on. Milline luksus on maanteetolm ihult maha loputada, end sisse seebitada ja sooja veejoa all seista, vaadata, kuidas see räpase ja pruunina su jalge ette koguneb, enne kui äravoolu ümber keerlema hakkab ja igaveseks kaob. Soledadile meeldib kujudeda, kuidas veemolekulid kihutavad äravoolutorudest alla, segunevad ja valguvad laiali, liituvad teiste torudega linnatänavate all, muutuvad mingi salajase sihtpunkti poole sööstes ja kukerpallitades suuremaks ja kiiremaks. Talle meeldib mõelda mustusest, mille ta oma ihult maha uhub, mis muutub aina lahjemaks, kuni see lõpuks polegi enam mustus. (lk 252)


  • Ühelgi terve mõistusega inimesel ei tuleks iial pähe pesta tindiplekke tindiga või õliplekke õliga. Ainult verd peab ikka ja jälle verega maha pesema.
    • Keinem vernünftigen Menschen wird es einfallen, Tintenflecken mit Tinte, Ölflecken mit Öl wegwaschen zu wollen. Nur Blut soll immer wieder mit Blut abgewaschen werden.
    • Bertha von Suttner, "Sõjariistad maha!" Dresden: E. Pierson's Verlag, umbes 1920, 4. raamat, lk 105


  • "Sellega on ametlik osa läbi," lisas tuletõrje ülem südamlikult.
"Aga võib-olla saan ma veel kuidagi kasulik olla?"
"Minul oleks küll üks pisikene palve," hüüatas vanainimene käbedalt. "Kui te ehk kastaksite mu Alberti põhjalikult voolikust üle! Albert on ennast metsas nii tolmuseks püherdanud, et näeb välja rohkem hall kui valge."
"No see on ju tuletõrjujate käes tühiasi," naeratas ülem.
Ta astus korraks auto juurde ja ütles midagi tuletõrjujatele. Kohe jooksid kaks tuletõrjujat voolikut lahti kerides aeda. Kassile suunati tugev veejuga ning mõne hetke pärast helkis ta karv puhtalt ja helevalgelt.
"Võimas," ütles Kingpool.
"Ongi Albert!" imestas Muhv.
"Kas jooksite oma kaaslastega ehk tassikese kakaod?" küsis vanainimene tuletõrje ülemalt. "Tänase tähtsa päeva puhul?"
"Suurima heameelega," ütles ülem ja tuletõrjujad ühinesid seltskonnaga. (lk 86-87)

Vanasõnad[muuda]

  • Pese kasukat, aga ära tee märjaks!
  • Pesule suvel suuri uhtumisi, talvel targu väänamista.
  • Üks käsi ei pese üksi.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929